:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2023/09/13/15591044t1hd76a.jpg)
Kurjad keeled räägivad, et Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni aastakõne päeva dramaatilisem hetk ei leidnud aset mitte europarlamendi Strasbourgi plenaarsaalis, vaid hoopiski sama maja saadikute restoranis.
Nimelt venisid üle aja nii von der Leyeni kõne, sellele järgnenud debatt kui ka hääletused pinutäie eelnõude üle, mida soovitakse europarlamendi praeguse koosseisu napi järele jäänud aja jooksul ära kinnitada.
Prantsuse töökultuuri järgiv saadikute restoran pani oma uksed kinni kell 14.30. Rahvaasemike esimese päevapoole lõpus olnud hääletuste voor on aga see hetk, kust viilida on poliitikutel peaaegu võimatu. Kui see lõpuks otsa sai, tormasid näljased deputaadid lõpuks sööma.
Kell 14.38 jõuti restorani ukse taha ning toimus välkpealetung, kus rahvaasemikud murdsid kokkade kaitseliinist läbi ja kamandasid kohkunud köögitöölised juba puhastatud lette taas roogadega katma.
Tänusõnad saadikuile
Hommikul peetud ja päeva ametlikuks naelaks olnud aastakõnet alustas von der Leyen meenutusega sellest, mis mõlkus ilmselt niigi teda Strasbourgis otse kuulanud sadade saadikute meeles – vähem kui aasta pärast on uued eurovalimised. «Järgmise 300 päevaga peab komisjoni praegune koosseis viima lõpule töö, mille eurooplased on meile usaldanud,» sõnas ta.
Kuigi praeguse Euroopa Komisjoni tööd kokku võtva kõne saab von der Leyen Strasbourgis pidada järgmise aasta septembris, tänas ta juba europarlamenti hea töö ja toetuse eest. Tema päriskokkuvõtet saab nimelt kuulama juba uus koosseis.
Tänusõnadele järgnes loetelu juba saavutatud ja käsil olevatest tegevustest nagu rohelepe, Ukraina toetamine ja taastekava.
Veidi pikemalt peatus von der Leyen meestele ja naistele võrdse palga tagamise ja soovägivalla peatamise teemal. «Tõeline võrdsus ei ole võimalik olukorras, kui ei olda vabad vägivallast,» lausus ta.
«Me oleme viinud lõpule algatusi, mille kohta paljud arvasid, et need jäävadki igaveseks seisma, nagu naissoost juhatuseliikmete direktiiv ja ELi ajaloolise tähtsusega ühinemine Istanbuli konventsiooniga,» kiitis ta ennast ja kolleege. «Tasustamise läbipaistvuse direktiiviga on saanud seaduseks põhimõte, et võrdse töö eest tuleb maksta võrdset palka. Ei ole ühtegi põhjust, miks naine peaks sama töö eest saama vähem palka kui mees.»
Euroopa Komisjoni presidendi sõnul on soopõhise vägivalla peatamiseks ka oluline, et seadustesse jõuaks põhimõte, et naise «ei» on tõepoolest «ei».
Majanduse osas jäid kõlama paradoks, et Euroopas lokkavad üheaegselt nii tööpuudus kui tööjõupuudus, ning Hiinast tulev ebaaus konkurents. Üsna lõpuossa jäänud Ukraina sõda puudutavas lõigus meenutas von der Leyen venelaste poolt suvel tapetud kirjanikku Viktorija Amelinat ning andis lubaduse: «Ukraina tulevik on ELis.»
Seekordse kõne inimene: raketilöögis hukkunud luuletaja
/nginx/o/2023/09/13/15591045t1h80c1.jpg)
Nagu varemgi, kasutas Ursula von der Leyen oma kõnesse emotsionaalse värvi toomiseks pärisinimese lugu. Sel korral meenutas ta 1. juulil Dnipros venelaste raketilöögiga tapetud ukraina kirjanikku Viktorija Amelinat.
«Päeval, mil Venemaa tankid tungisid üle Ukraina piiri, asus üks noor ukraina ema teele Prahasse, et oma laps sõja eest varju viia. Kui Tšehhi piirivalvur ta passi templi lõi, hakkas ema nutma,» alustas von der Leyen.
«Poeg oli segaduses ja küsis emalt, miks too nutab.
«Sest me jõudsime koju,» vastas ema.
«Aga see ei ole ju Ukraina,» ütles poeg.
«See on Euroopa,» selgitas talle ema.»
Nii andis von der Leyen edasi Amelina ja tema poja dialoogi.
«Kui Viktorija oli poja sõja eest pakku viinud, pöördus ta tagasi Ukrainasse, et dokumenteerida Venemaa sõjakuritegusid,» jätkas von der Leyen oma lugu. «Ta hukkus aasta hiljem Venemaa raketirünnakus, kui oli kolleegidega õhtust söömas. Ta langes Venemaa sõjakuriteo ohvriks. See oli üks lugematuid rünnakuid süütute tsiviilisikute vastu.»
Europarlamendi saalis esindas Amelina mälestust temaga rünnakuhetkel õhtustanud Colombia kirjanik Héctor Abad Faciolince. Ta oli Dnipros, sest osaleb kampaanias, mille eesmärk on teavitada Ladina-Ameerika elanikke Venemaa agressioonisõjast ja tsiviilisikutevastastest rünnakutest.
«Nüüd räägib Héctor maailmale Viktorijast. Et hoida tema mälestust ja teha lõpp sellele sõjale,» sõnas von der Leyen.
«Eks ta oli järjekordselt aruandlus-valimiskõne. Ma usun, et selle kõne kõige suurem rõhk oli lõpus, kus ta rääkis võimalikust laienemisest ja kuidas see Euroopale kasulikult mõjub. Kui sellele peaksid ka teod järgnema, võib seda pidada programmiliseks ja tulevikus tähtsaks kõneks,» iseloomustas pärast kõnet Postimehe debatistuudios osalenud Riho Terras (Isamaa).
Lati alt läbi
«Minule oli suureks puuduseks, et ei alustatud Ukrainaga. See kõne ei olnud sõjaaja kõne, sellest Euroopas toimuvat sõda kuidagi välja ei paistnud. Oli küll ära markeeritud ühe emotsionaalse looga. Ühtegi mõtet, kuidas seda sõda lõpetada, sellest kõnest välja ei tulnud,» arvustas ta.
«Minu hinnangul läks see kõne lati alt läbi,» leidis Terras, kelle erakond kuulub iseenesest von der Leyeniga samasse Euroopa Rahvapartei (EPP) parteiperesse.
Palju positiivsemalt ei kõlanud ka Terrasega koos aastakõnet analüüsinud Urmas Paet (Reformierakond) ja Sven Mikser (SDE).
«See kõne oli pigem tagasi vaatav. Ehk von der Leyen rääkis kõigest sellest, mida kasulikku on tema komisjon teinud,» leidis Paet. «Samas tulevikku vaadates ühtegi väga uut mõtet ei kostnud.»
«See kõne pidanuks algama Vene agressiooniga Ukraina vastu ja sellest, mida EL seal teeb,» leidis Paet.
«Ega väga suuri üllatusi olnud. Kindlasti oli tegemist pigem kokkuvõttekõne kui pikaajalise programmiga,» arvas Mikser. «Väga märkimisväärne rõhk oli rohepöördel ja Euroopa tööstusliku konkurentsivõime püsimisel.»
Ainsana Eesti seitsmest saadikust aastakõne järgsel debatil sõna saanud Jaak Madison (EKRE) rõhutas intervjuus Postimehele sama, mida plenaarsaaliski. Tema jaoks tundus von der Leyeni kõne suure puudujäägina see, et kordagi ei mainitud sündimusprobleemi.
Vastuseks küsimusele, mida EL selles vallas ära teha saaks, nimetas Madison esimesena suhtumise muutmist.
«Euroopa Komisjon ei eralda mitte ühtegi senti selleks, et propageerida, näete, kui teil on üks laps, saage teine veel. Või et kui teil on kaks last, saage kolmas veel. Näete, suured Euroopa perekonnad on ilusad. Et avalik arvamus muutuks, et lapsed ei ole mingid tüliõunad, vaid lõpuks need, kes sulle vanaduses maksavad pensioni läbi maksude,» sõnas Madison.
Sarnaselt ülejäänud Euroopa Komisjoniga oma juhi kõnet europarlamendi plenaarsaali esimestest ridadest kuulanud energeetikavolinik Kadri Simson tunnistas, et ilmselt mõjutas sõnavõttu ELi poliitilise tsükli praegune etapp. Juunis toimuvad uued europarlamendi valimised ja tõenäoliselt on see esinduskogu juba tuleva aasta alguses kampaaniatuultes.
Valimised mõjutavad
«Ma arvan, et president ei püüdnud täna kedagi üllatada, vaid pigem hoida üleval töötahet, sest vaatamata sellele, et poole aasta pärast on Euroopa Parlamendi valimised, on Euroopa Komisjoni jaoks ees veel täistööaasta,» rääkis Eesti volinik Postimehele.
«Kuna valimised Euroopa Parlamendi töötempot ikkagi muudavad, tuleb meil väga palju algatusi lõpule viia enne, kui parlament oma mandaadist ilma jääb,» selgitas Simson.
«Tõenäoliselt toimub viimane parlamendi plenaaristung aprillis ja see tähendab, et enne seda peavad meil olema lõplikud kokkulepped nii liikmesriikide kui parlamendiga sõlmitud,» lisas Simson. «Oli ka näha, et mitmed algatused, mille ta välja käis, on komisjoni ainupädevus, mida ta saab lahendada seadusi muutmata.»
Simsoni hinnangul olid mitte ainult von der Leyen, vaid ka europarlamendi saadikud debatil üsna pehmetoonilised. «Väga vähe oli kriitikat komisjoni suunas. Mõne äärmusgrupi jaoks on see mantra, et tuleb olla kriitiline, aga see oli ka suhteliselt hambutu,» leidis ta.
«Ma arvan, et tänaseid eurosaadikute reaktsioone tuleb vaadata valimiste kontekstis. Me teame, et kõik parteid kirjutavad oma valimisplatvorme ja nad peavad näitama, et Euroopa ei ole veel valmis, et saab paremini,» selgitas Simson. «Seetõttu nad püüavad välja tuua seda, teist ja kolmandat, mida nad püüavad ära teha, kui valijad juunikuistel valimistel just nende erakondadele oma hääle annavad.»
«Eks siit eelkõige joonistus välja erinevate poliitiliste perekondade prioriteet,» arvas Simson.
Kõne mureavaldused mainimise järjekorras
Samaaegne tööpuudus ja tööjõupuudus. Miljonite tööd otsivate inimeste asemel on Euroopas miljonid töökohad, kuhu oleks vaja inimesi. Tööjõu ja oskuste nappus on jõudmas rekordtasemele nii ELis kui ka kõigis suuremates majandusriikides. 74 protsendil väikse ja keskmise suurusega ettevõtetest napib oskustööjõudu. Turismihooaja haripunktis töötavad Euroopa restoranid ja baarid lühendatud lahtiolekuajaga, sest nad ei leia töötajaid. Haiglad lükkavad ravi edasi, sest õdesid on liiga vähe. Ja kaks kolmandikku Euroopa firmadest otsib IT-spetsialiste. Samal ajal on miljonitel lapsevanematel – enamasti emadel – probleeme töö ja pereelu kokkusobitamisega, sest puuduvad lapsehoiuteenused. Kaheksa miljonit noort aga ei tööta ega õpi.
Inflatsioon. Teine suur majanduslik väljakutse on püsivalt kõrge inflatsioon. Christine Lagarde ja Euroopa Keskpank näevad suurt vaeva selle nimel, et hoida inflatsioon kontrolli all. Euroopa Keskpanga keskpika perioodi eesmärgi juurde naasmine võtab aega.
Bürokraatia pärsib ettevõtlust. Väikeettevõtjad ei suuda keeruliste haldusnõuetega toime tulla. Samuti võtavad menetlused kaua aega. Seetõttu jääb neil vähem aega äritegevuseks ja vähem võimalusi tegevust laiendada.
Venemaa sõda maailmakorra vastu. Venemaa peab ÜRO asutamispõhimõtete vastaselt täieulatuslikku sõda. See teeb Kesk-Aasia ning India ja Vaikse ookeani riikidele ülimalt muret. Nad kardavad, et seadusetus maailmas võib neid oodata ees sama saatus mis Ukrainat. On selgelt näha, et mõne riigid proovivad naasta blokipoliitika juurde, jättes blokkide vahel asuvad riigid isolatsiooni ja oma mõju alla.
Jätkuv abitus inimsmugeldajate osas. Me teame, et rändeküsimustes ei saa käsi rüppe lasta. Eriti kehtib see võitluses inimsmugeldajate vastu. Nad püüavad meeleheitel inimesi oma valede võrku. Nad veavad neid mööda eluohtlikke teid läbi kõrbe või ajavad paatidesse, mis pole mõeldud merel seilamiseks. Smugeldajate meetodid muutuvad pidevalt. Meie sellealased õigusaktid aga on üle kahekümne aasta vanad ja vajavad kiiresti uuendamist. Meil on vaja uusi sätteid ja juhtimisstruktuure. Peame rakendama õigusakte rangemalt, andma süüdlased kohtu alla ning tugevdama oma ametite – Europoli, Eurojusti ja Frontexi – rolli.