/nginx/o/2023/10/13/15653795t1h387d.jpg)
Valimiskampaania lõpp enne 15. oktoobril toimuvaid Poola parlamendi valimisi ei olnud võrdne, nagu nõuab riigi põhiseadus. See ei suutnud tagada õiglast ja läbipaistvat rahastamist, juurdepääsu avalikule meediale, riigi ja partei ning riigi ja kiriku lahutatuse austamist. Rahvusvahelised valimisjärgsed aruanded tõenäoliselt kinnitavad seda.
Olukord oli halb juba 2019. aasta parlamendi- ja 2020. aasta presidendivalimistel. Vastasel korral ei valitseks Poolat praegu Õiguse ja Õigluse Partei (PiS) ning Andrzej Duda ei oleks president. Kuid praegu on asjad veelgi hullemad. PiS on järjekindlalt järginud Viktor Orbáni võimul püsimise retsepti: ta on monopoliseerinud avaliku meedia; ta on ühendanud valimised juriidiliselt kahtlase rahvahääletusega, mis loob võimalused enneolematuks rahaliseks kuritarvituseks. Ta kaasas valimiskampaaniasse riigiaparaadi: ministeeriumid ja valitsusasutused maksid riigieelarvest reklaamide eest, et propageerida valitsusprogramme, mida sageli polegi veel ellu viidud – alates tervishoiust, haridusest, elamumajandusest ja lõpetades kliimapoliitikaga. Partei ministrid esinesid nendes reklaamides allasurutud naiste kaitsjatena. Needsamad poliitikud tahavad, et Poola ütleks lahti Istanbuli perekonnakaitse konventsioonist, millega Euroopa Liit just äsja ühines.