Kirjutan seda teksti hilisel öötunnil. Pärast kogu päeva kestnud sõite mööda Lõuna-Iisraeli linnu, kus raketirünnakud on igapäevaelu tavapärane taust, ei jätkunud mul enam ei füüsilist ega moraalset jõudu sellest kirjutada. Keset ööd kostis hotellist kaugemal järjekordselt mingi tuhm kõmakas, nii et äratuskella polnudki vaja.

Olen täiskasvanu, kuid ei unusta enam iial seda põrgulikku kogemust, kuidas sireen hakkab ulguma, sa kuuled iseloomulikku vilet ning pead suutma ületada sind kammitseva õuduse, viskuma maha, katma pea kätega ja ootama. Kas enne lõpeb rünnak või leiad oma lõpu sina. Ashkelonis rääkisime sellest õpetaja ja psühholoogi Moshe Storchiga.

Storch hoiatas, et majas on varjend ja on täiesti tõenäoline, et intervjueerida tuleb seal. Kuid meil vedas, seekord oli vaikne. Kogu meie vestluse kestel püüdis külalislahke korteriomanik pakkuda meile kõike võimalikku – puljongist jäätiseni, teed ja kohvi, justkui ei suudaks ta lihtsalt füüsiliselt ligimese eest hoolitsemata jätta.

- Täna tundub Iisrael olevat pausil. Ärikohtumised jäävad ära, paljud restoranid on suletud ning lõunapoolsete linnade tänavatel pole peaaegu üldse inimesi. Kuidas tulla toime hirmuga tuleviku ees ja mõtetega sellest, mis on juba juhtunud?

Kommentaarid
Copy