INTERVJUU ⟩ Mitmetel Brüsseli metrooliinidel sattuks Iisraeli sümbolite kandja ohtu

Vasakult: Iisraeli visiidil käinud Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Knesseti spiiker Amir Ohana. Foto: Bea Bar Kallos/Euroopa Komisjon

Kui Ukraina aitamises saavutatud suur ühtsus ja isegi NATO edestamine muutis ELi uhkeks, siis Hamasi rünnak Iisraelile on tekitanud ühenduses seninägematu tüli välispoliitika pärast, ütleb mõttekoja Globsec asepresident Roland Freudenstein.

Mõte rahvusvahelisest koalitsioonist Hamasi vastu väärib kaalumist ja EL võiks seal mängida juhtrolli, leiab Freudenstein.

Kui ühtne on Euroopa praegu Lähis-Idas toimuva suhtes ja kui suurt ühtsust tal selles vaja on?

Lühike vastus: Euroopa pole ühtne. EL elab praegu läbi üht oma tõsiseimat välispoliitika kriisi.

Pika vastuse esimese punktina ütleksin, et me muutusime vahepeal väga uhkeks ja rahulolevaks. Seda põhjusel, et Venemaa laiaulatusliku Ukraina-invasiooni järel hoidis EL kokku ning muutus tõesti mõjukaks jõuks, organisatsioonina seal isegi tugevamaks kui NATO.

Märkasin NATO poolt isegi mõningaid kadedusreaktsioone rolli pärast, mida EL Ukrainas mängib. Mitte ainult rahaga, mis on klassikaline ELi vahend, vaid ka relvastust ja laskemoona tootmist rahastades.

Me olime väga uhked. Aga nüüd on meil on tõsised erimeelsused kahel tasemel. Esimene neist on liikmesriikide oma.

Seal on ühel poolel grupp, kelle parimad näited on Hispaania ja Iirimaa, kes on äärmiselt rahulolematud isegi sõnastusega «me toetame Iisraeli õigust end kaitsta, aga...». Nad tahaksid, et sõnum oleks veel rohkem Palestiina-meelne.

Ja teisel pool on hulk liikmesriike – Saksamaa ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel, huvitaval kombel Austria, kelle puhul ma pole päris kindel, kust on selline suhtumine pärit, ajalooliselt väga Iisraeli-meelne Tšehhi, teatud määral Slovakkia, Ungari tänu Bibi (Benjamin Netanyahu – toim) ja [Viktor] Orbáni erilisele vennaarmastusele ning veel paar liikmesriiki –, kes kalduvad rõhutama toetust Iisraelile.

Teine tase on Brüsseli liidrite konflikt. Seal on ühel poolel Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Parlamendi president Roberta Metsola, kes seisavad vankumatult Iisraeli taga, toetavad nende õigust enesekaitsele ning teavad, et selles kaoses on kaasnevad kahjud ja tsiviilohvrid vältimatud, kui tahta Hamasi rivist välja lüüa.

Seda von der Leyen ja Metsola põhimõtteliselt ütlevad ning keelduvad Iisraeli hukka mõistmast, olgu tsiviilohvrite või Gaza humanitaarkriisi pärast.

Ülemkogu eesistuja Charles Michel ja ELi kõrge esindaja Josep Borrell seevastu meenutavad aina tugevamalt Iisraelile rahvusvahelist humanitaarõigust, kohustusi tsiviilisikute ees, proportsionaalsust sõjapidamises jne.

Kaks sellist lõhet – liikmesriikide ja ELi juhtisikute vahel – on üsna pretsedenditu. Ma ei suuda meenutada nii suurt konflikti välispoliitika pärast. Niipaljukest siis ühtsusest.