ELile raha tagastanud Tuneesia uputab Lampedusat migrantidega (10)
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
3. november 2023, 00:00
/nginx/o/2023/11/02/15695011t1he918.jpg)
Kutsumata migrantide voog üle ELi lõunapiiri oleks tõenäoliselt kordi suurem, kui seda ei kaitseks poolsalajaste koostöölepete rägastik, milles Euroopa pool annab raha ega küsi ülemäära, mida summade saaja sisserändajate takistamiseks ette võtab.
Lampedusa sadam Lõuna-Itaalias on tänavu pidanud aga mõned korrad vastu võtma tuhandeid paadimigrante ööpäevas. Kokku üle 130 000 inimese. Teele on nood asunud valdavalt Tuneesiast – riigist, millega ELil vaatamata suvistele võidukatele teadetele hetkel toimivat migratsiooni takistamise suhet pole.
Brüsselis tegutseva Wilfried Martensi Euroopa Uuringute Keskuse vanemteaduri Vít Novotný hinnangul on Itaalia valitsus kriisi mahtu arvestades väga hästi toime tulnud. Peaminister Giorgia Meloni on hämmastaval kombel suutnud säilitada populaarsuse ja itaallased on saabujaid järjest siseriiklikult ümber paigutanud, maa põhjaosani välja.
Novotný prognoosib, et lõpuks võib jätkuv sissevool muutuda Meloni jaoks siiski probleemiks. Itaalia piiridesse ei jää see mure aga mingil juhul. «Lõpuks lõpetavad need inimesed ikkagi teistes riikides – Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias,» nendib teadur Postimehele.
«See on tõsine olukord, sest Tuneesia valitsus ei tee ilmselgelt midagi selleks, et takistada migratsiooni Lampedusale,» tõdeb Novotný. «On teooriaid, et nad käituvad nii sihilikult mingi eesmärgi nimel, mida me ei mõista. Võib-olla keegi Ursula von der Leyeni kabinetis teab, meie mitte.»
Hägune leping
Euroopa Komisjoni presidendi von der Leyeni kabinet on Tuneesiaga läbirääkimisi pidanud ja teatas ka suvel, et Tunisega jõuti kokkuleppele. Novotný ütleb, et komisjon hoidis kõneluste sisu kiivalt vaka all – ükski tema võimukoridoride allikas ei tea selle detaile. Hägune oli ka leping, milles suvel kokkuleppele jõuti.
«Palju hägusem kui 2016. aastal Türgiga sõlmitud lepe,» iseloomustab mõttekodalane. «Kuid kui mõlemal poolel oleks head tahet, siis see töötaks.»
«Tuneesia võimud võitleksid nende territooriumil tegutsevate inimkaubitsejatega ja pingutaksid rohkem, et takistada sealt teele asuvaid paate – kas enne merele minemist või siis peatades alused ranniku lähedal, võttes inimesed maha ja tuues tagasi Tuneesiasse,» kirjeldab Novotný ideaali.
«Loodetavasti võitleksid nad ka inimkaubitsejatega üle riigi, mitte ainult rannikul. Valvaksid rohkem oma ida- ja lõunapiiri, kust inimesed tulevad. Loodetavasti hoolitseksid nad ka migrantide eest, annaksid neile süüa ja peavarju,» jätkab Novotný. «Vastu saaksid nad Euroopa Komisjonilt raha nii piiri kui migratsiooni halduseks kui ka siseriiklikuks arenguks, et nende rahvas sellest võidaks. Nagu Türgi puhul.»
«Aga Tuneesia president Kais Saied tundub olema vähem usaldusväärne ja rohkem etteaimamatu partner kui Recep Tayyip Erdoğan. Keegi ei tea, mida ta tahab,» sõnab Novotný.
Möödunud kuul lendas vastu taevast ka see hägune leping, mille sõlmimisest suvel võidukalt teatati. Selle tagamaade kohta ütleb mõttekodalane, et kui keegi täpsemalt teab, siis tõenäoliselt vaid loetud inimesed Euroopa Komisjonis. See on saaga, kus ühelt poolt figureerib Saied ja teiselt von der Leyenile ennegi sekeldusi toonud ungarlasest naabrusvolinik Olivér Várhelyi.
/nginx/o/2023/11/02/15695012t1h400b.jpg)
Sündmused said alguse septembri lõpus. Siis tegi EL Tuneesiale ülekande varasema, 2021. aastast pärineva lepingu alusel, mis oli samuti migratsiooniga seotud.
«Tuneesia pool jätkas nurisemist, et nende jaoks on kõige tähtsam suveräniteet ja rahaga neid osta ei saa. Volinik Várhelyi postitas Twitterisse säutsu, et kui teile see raha ei meeldi, saatke tagasi. Kaks päeva hiljem kandiski Tuneesia raha tagasi,» meenutab Novotný. Nüüd on EL jätkuvalt seisus, kus näeb, et paadid tulevad, ja pole kedagi, kes oleks valmis rääkima nende peatamisest juba lähtepunktis.
Ülejäänud Vahemere lõunakallas hoiab Novotný sõnul migratsiooni siiski enam-vähem kontrolli all.
Tuneesia valitsus ei tee ilmselgelt midagi selleks, et takistada migratsiooni Lampedusale.
Wilfried Martensi Euroopa Uuringute Keskuse vanemteadur Vít Novotný
«Maroko leping töötab hästi enamiku ajast. Seda haldab peaasjalikult Hispaania, aga ta teeb seda põhimõtteliselt ELi nimel. Ma ei tea, kas Hispaania ja Maroko vahel on kirjalik leping, aga seal toimib koostöö,» räägib Novotný.
On avalik, et aeg-ajalt kingib Hispaania marokolastele näiteks politseimasinaid. Samuti see, et kui Madrid on marokolaste arvates liiga lahke Alžeeriaga, on ta suuteline imekiirelt avama migratsioonikraanid, nagu juhtus näiteks 2021. aastal Ceuta enklaavi ümber.
Alžeeria küsimusest Euroopas avalikult ei räägita. «Alžeerlased on alati hoidnud selles teemas madalat profiili. Nad ei tee ELiga eriti koostööd – see seostub neile varasema kolonialismi ja rahvusliku suveräänsuse küsimustega,» sõnab ta.
«Liibüaga on samuti koostöö, mis pole kirjalikult fikseeritud. EL on andnud raha nende rannavalve koolitamiseks ja ÜRO pagulasametile, et too saaks migrantide eest Liibüas hoolitseda,» jätkab Novotný.
Mõttekodalane lisab, et praegu on küll liibüalaste koolitamise üle võtnud Türgi ja teeb seda, kuigi ise tollest riigist migrante ei saa. Ühelt poolt on Ankara huvitatud oma mõju laiendamisest, teisalt on nende eeliseks ka see, et nad ei pelga Liibüasse oma inimesi saata nii väga kui EL.
«Igal juhul liibüalased kontrollivad migratsiooni. See, mis Liibüas toimub, ei ole kena, aga EL üritab aidata migrante tagasi päritoluriikidesse,» sõnab Novotný.
«Egiptusega on mõningast koostööd, mida ei reklaamita,» lisab ta, aga avaldab muret selle üle, millist mõju avaldab sellele praegu Iisraeli ja Hamasi vahel toimuv. «Ma kahtlustan, et Egiptus tahaks vähema tõenäosusega ELiga koostööd teha nüüd, kus on võimalus, et Gaza inimesed liiguvad Egiptusesse. Egiptus ei taha neid.»
«Kui Egiptus laseb Gaza inimesed sisse, siis ma usun, et ta tahaks väga, et palestiinlased liiguksid nende riigist edasi kuhugi mujale. See ei mõjuks hästi ELi-Egiptuse lepingule, sest sellised lepingud eeldavad alati teatud migratsioonikontrolli partnermaalt,» ütleb ta.
Koostöö Türgiga
«Türgi leping töötab, EL saadab suuri summasid Türgisse, aitab seal ehitada kohalikku taristut – koole, haiglaid, asju, mis toetavad nii süüria kui teisi pagulasi ning ka kohalikke,» kirjeldab Novotný.
Samas ei täida Ankara lepingut päris sada protsenti, põhjendades, et ka EL ei täida omalt poolt tolliliidu ja viisavabaduse kohta antud lubadusi. «Türgi on keeldunud tagasi võtmast süürlasi, kes tulevad Kreeka saartele. Lepingu järgi peaks ta seda tegema, aga 2020. aastast pole Türgi vastu võtnud ühtki inimest,» sõnab ta. «Aga osa sellest kokkuleppest toimib.»
«Nüüd paistab, et on põhjust uueks optimismiks. Kreekal on uus migratsiooniminister, kes on jõudnud mingile kokkuleppele Türgi kolleegiga, aga see pole avalik, välja arvatud info, et see peaks katma ka maismaapiiri Türgi ja Kreeka vahel. Olemasolev lepe katab vaid merepiiri, maismaal toimuvat see ei puuduta,» räägib Novotný. «Igal juhul paistab, et pärast [kevadisi] Türgi valimisi on nad uue innuga valmis koostööd tegema.»
ÜKS KÜSIMUS: Globseci mõttekoja asejuht, Roland Freudenstein, kas migratsiooni ja terrorismi saab omavahel seostada?
/nginx/o/2023/11/02/15695014t1h6bff.jpg)
Viimastel kümnenditel on nii konservatiivid kui woke-vasakpoolsus endale valetanud migratsiooni mõjude ja integratsiooni kohta.
Konservatiivid on väitnud, et Euroopa pole migratsioonipiirkond ja ELi maad pole immigratsiooniriigid. See on vale. Me juba oleme immigratsiooniühiskonnad. Me vajame immigratsiooni. Lihtsalt mitte ehk sellist, nagu meile on tulnud, eriti viimase kaheksa aasta jooksul.
Vasakpoolsete vale oli see, et me ei pea immigrantide integreerimiseks midagi tegema. Ja et on meile kõigile kasulik, kui nad viljelevad edasi oma identiteete, narratiive ja tavasid. Ka see oli vale, sest me oleme selgelt liiga vähe tähelepanu pööranud edukale integratsioonile, mis toimiks tööturul, hariduses ja kodanikuühiskonnas.
Kodanikuühiskonna puhul on paljud valitsused selgelt liiga pikka aega tuginenud lepingulistele suhetele islamistlike organisatsioonidega.
Näiteks Saksamaal on Saksa Moslemite Kesknõukogu islamistlik organisatsioon, kus leidub palju poolehoidu poliitilisele islamile. Samas on Saksa valitsus märksa sekulaarsema orientatsiooniga immigrandid ja nende organisatsioonid kõrvale lükanud. Ja nüüd maksame selle hinda.
Vigu tehti kodanikuühiskonna tasemel, hariduses.
Kogu immigratsiooni ja naturalisatsiooni protsess ei olnud piisavalt seotud selge pühendumisega meie põhiseaduse järgimisele inimeste poolt, kes taotlesid elamisluba või poliitilist varjupaika. Võrdse ühiskonna ja liberaalse demokraatia austamise küsimus ei olnud tähtis. Viimasel paaril aastal on hakanud pisut tähtsamaks muutuma, kuid kümnendite kaupa me ignoreerisime seda.
Suurim integratsiooni vahend on tööturg. Lühidalt öeldes: kui sa tahad olla mõnes Euroopa riigis edukas automüüja, tasub sul naistega kätt suruda.
Palju rohkem rõhku tuleks panna algatustele, mis kutsuvad ettevõtjaid kultuurivähemustest pärit inimesi värbama, kuid ka integreerima neid vähemusi ühiskonna peavoolu, sest see toob neile majanduslikku edu.
Mäletan siiani üht käiku Belgia immigrantide kultuurikeskusse.
Seal räägiti uhkelt teadlikkuskoolitusest Belgia arstidele ja apteekritele. Ma küsisin: «Mida?» Ja mulle vastati, et vajadus selle järele on selge – kui moslemist naisimmigrant tuleb apteeki, ei räägi ta meessoost apteekriga. Ta pigem läheb koju ja on edasi haige. Mistap nad teadvustavad arstidele ja apteekritele, et alati peaks saadaval olema naistöötaja jne.
Küsisin: «Kas te nimetate seda integratsiooniks?» Selle asemel, et teha immigrantidele selgeks, et meil käivad asjad teisiti. Sa võid oma nelja seina vahel teha mida iganes, sul võib olla sooline eraldatus oma elutoas, aga oma avalikus ruumis ei hakka me soorollide teemal kohanduma sinu või su koduriigi kõige konservatiivsema elemendi ideestikuga.
Uurisin neilt ka, kus on siin keskuses Belgia kuninga portree. Või Belgia lipp või ükskõik milline selle riigi identiteedi sümbol. Mispeale mulle öeldi, et ei, see oleks täiesti kahjulik jne.
Me pole tõesti teinud piisavalt selleks, et immigrante integreerida või saada nad vähemalt meie põhiseaduste aluspõhimõtteid austama. See maksab nüüd kätte.
Üks osa on ka see, et riikides nagu Saksamaa või Austria ei tohiks antisemitism olla võimalik. Ei tohiks levitada vihapropagandat ühegi grupi, kohe kindlasti mitte juutide vastu, sest neil riikidel on väga konkreetne ajalooline taak. Ja migrandid peavad sellest aru saama.
Saksa haridussüsteemis on kaks koolkonda. Üks ütleb, et Saksa ajaloo osa on shoah [heebreakeelne viide holokaustile] ja ajaloolist vastutust Iisraeli riigi ees tuleb õpetada ka migrantide lastele. Teine koolkond ütleb, et tuleb ka teiste ohvrinarratiive aktsepteerida – mis tegelikult tähendab, et ärge rääkige ainult shoah’st, rääkige ka nakba’st [araabiakeelne viide palestiinlaste kodudest väljaajamise kohta 1940ndate lõpus].
Ja mida nakba tegelikult tähendab? Seda, et neil ei õnnestunud 600 000 juuti merre ajada.
Kui see on araablaste, eriti palestiinlaste põhiline trauma, siis – vabandust – seda me oma koolides õpetama ei hakka. Kohe kindlasti mitte shoah’ga samal tasemel. See ei saa meie lähenemine olla, aga mõned just seda propageerivad.
Meid ootab palju vaidlusi. Me hakkame nägema tänavarahutusi, avalikku antisemitismi – Saksamaal on olnud juhtumeid, kus juutide majadele joonistatakse Taaveti tähti ja juudi vanemad ei julge lapsi lasteaeda saata. Berliinis on terveid piirkondi, kuhu pigimütsiga minemine tooks kaasa rünnaku, eriti nüüd. Ja meil seisavad ees terrorirünnakud, mille motivaatoriks on Hamasi kutse globaalsele džihaadile.
Me saame seda kõike nägema ja sellel saab olema sügav mõju meie ühiskondadele.