/nginx/o/2023/02/15/15140920t1hf6d7.jpg)
Sel kevadel vahetus Ukraina suursaadik Eestis. Enne Tallinna tööle asumist töötas Maksõm Kononenko diplomaatilistes esindustes Pariisis, Strasbourgis ja Amsterdamis. Ta võttis oma uue töökoha eriti entusiastlikult vastu, arvestades Eesti empaatia taset Ukraina suhtes. Maksõm Kononenko jagas portaali Rus.Postimees lugejatega oma nägemust Ukraina olevikust ja tulevikust selle poliitilises ja kultuurilises mõõtmes.
Härra suursaadik vastas korrespondendile ukraina keeles ja autoriseeris seejärel oma vastuste tõlke vene keelde. Vähemalt seni, kuni käib sõda, on lubamatu suruda agressorriigi keelt peale selle riigi ametlikule esindajale, kelle vastu agressioon on suunatud. Portaali Rus.Postimees toimetus tänab Inna Bilõkki – saatkonna esimest sekretäri kultuuri- ja meediaküsimuste alal – abi eest intervjuu korraldamisel ja ettevalmistamisel.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718318t1hd98f.jpg)
Miks suursaadik välja vahetati? Kuidas see protseduur Ukrainas käib?
Ma kardan, et pole sellele küsimusele vastates väga originaalne. Diplomaatilise teenistuse aluseks on rotatsioon. Neli aastat välismaal töötanud diplomaat naaseb tavaliselt Ukrainasse, et jätkata karjääri kodus. Põhiseaduse järgi on uute suursaadikute ametisse nimetamine eranditult Ukraina presidendi eesõigus.
Eesti puhul oli kõik lihtne: minu eelkäija ametiaeg sai läbi ja president Zelenskõi otsustas selle ameti minule usaldada. Minu jaoks on see ametisse nimetamine ühtaegu nii oluline kingitus, arvestades Eesti positsiooni Ukraina suhtes, kui ka suur vastutus meie riikide suhete kõrgel tasemel hoidmisel. Muide, pausi suursaadikute vahel ei olnud: saabusin praktiliselt järgmisel päeval pärast kolleegi missiooni lõppu, sest olen seisukohal, et me ei tohi kahepoolse koostöö tugevdamise tempot aeglustada.
/nginx/o/2022/12/06/15008040t1h208d.jpg)
Peamine suund Ukraina ja Eesti suhetes tõenäoliselt ei muutu, kuid teie esinduse töös peaks ju midagi muutuma?
On võimatu mitte märgata, et meie kahepoolsete suhete peamine suund jääb muutumatuks. Meil pole vaja teha jõupingutusi strateegiliste prioriteetide muutmiseks. Oleme ühel poolel rindejoont, meie eesmärgid on Ukraina võit sõjas, riigi territoriaalse terviklikkuse taastamine, Venemaa ja sealhulgas eeskätt nende sõjaväelaste ja tsiviilisikute vastutusele võtmine, kes osalesid Ukraina territooriumil toime pandud kuritegudes, kahjude hindamine ja nende korvamine agressorriigi lääneriikides külmutatud varade arvel, Ukraina edasine integreerimine Euroopa ruumi, sealhulgas tema tulevane liikmelisus Euroopa Liidus ja NATOs.
Pean oma ametis enda peamiseks ülesandeks meie jõupingutuste koordineerimist nendes äsja mainitud valdkondades. Minu juhtimisstiili iseloomustavad kolleegide usaldamise kõrge tase ning maksimaalne avatus Eesti partnerite ja Ukraina kodanike suhtes, keda on praegu Eestis umbes 90 000.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718319t1hd5ec.jpg)
Kui oluline on teie arvates Ukraina kultuuri edendamise roll tema rahvusvahelise autoriteedi tugevdamisel? Sõja ajal tekib efekt, et vaja on kahureid, aga kultuur võib oodata. Ukraina presidendil on kultuurivaldkonnas töötamise kogemus, mis ei ole suure Euroopa poliitika jaoks tüüpiline. Kuigi praegu räägib ta eelkõige laskemoonast...
Kultuur on olnud ja jääb meile äärmiselt tähtsaks. Ukraina on liiga kauaks jäänud Venemaa varju, seda nii geopoliitiliselt kui – ja eriti – kultuuriliselt. Tegelikult lähtus Venemaa seisukohast, mille järgi ta kuulutas kõik, mida Ukraina oli teinud, nii Vene impeeriumi kui ka Nõukogude Liidu osana, enda omaks. Nii oli Ilja Repini ja Oleksandr Bogomazovi, Mõkola Gogoli ja Serhi Prokofjevi puhul – loetelu võib jätkata. Venelased omastasid aktiivselt nimesid ja nähtusi ning ukrainlased ei söandanud pikka aega oma õigustest teatada.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718325t1h4ec2.png)
Tõepoolest, Vene ja Ukraina vahele pandi vaikimisi võrdusmärk...
Ja seda hoolimata tõsiasjast, et osa rahvuspärandist peeti ka Nõukogude aastail Ukraina omaks. Ent Tarass Ševtšenko, Ivan Franko ja Lesja Ukrainka, kellel lubati esindada nimelt Ukrainat, lõhnasid dogmaatilistes Nõukogude tõlgendustes otsekui naftaliini järele. Täna pole meie prioriteet mitte arvutamine, kui palju «meie oma» meilt võeti ja mis sellest tuleb kiiresti tagasi saada, vaid võitlus stereotüüpide vastu uue Ukraina nimel, et see oleks moodne, loov ja moderniseeruv.
Ukraina rahvas teadvustas end niisugusena just Euroopa kontekstis ja selles mõttes ei kaitse me praeguses sõjas sugugi mitte ainult iseennast. Tõenäoliselt teate mõistujuttu Churchillist, kes sõja ajal ei kiitnud heaks eelarvet, mis ei sisaldanud kultuurikulusid. Ma ei tea, kui tõsi see on, aga olen nõus, et kui me unustame kultuuri, olgu või kõige verisema sõja ajal, on aeg küsida, mille eest me sel juhul üldse võitleme. Ukraina võitleb täna just oma kultuurilise identiteedi eest.
/nginx/o/2023/11/13/15718353t1hf4e9.jpg)
Mõnikord nimetatakse seda väärtuste sõjaks...
Just nimelt, sellel sõjal on eksistentsiaalne iseloom. Öelda, et sõda käib ressursside või territooriumi pärast, tähendab selle tähenduse olulist kitsendamist. Venemaa territoorium on piiritu, tema ressursid on Ukraina omadest palju võimsamad. Nii et see on sõda inimeste teadvuse, kultuurilise ja keelelise koodi pärast.
Lisaks enda kaitsmisele kasutab Ukraina praegu oma keelt ja kultuuri relvana, takistades sellega Venemaa püüdlusi hävitada Ukraina riiklus, selle sotsiaalsuse põhimõtted ja vaimsuse vormid. Lõppkokkuvõttes taandub kõik sellisele mõistele, nagu elustiil. Ja Venemaa sõdib täna Ukrainaga, et suruda talle peale oma postsovetlikku ehk reaktsioonilis-imperiaalset eluviisi, samas kui Ukraina tegi mõni aeg tagasi valiku euroopaliku eluviisi kasuks.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718383t1h7574.jpg)
Ukraina subjektsust eitades võltsib Venemaa sõna otseses mõttes ajalugu, sest kirjaoskus tuli Moskooviasse läänest. Ja ometi oskas Venemaa veenda paljusid teisi riike, et Ukraina on teisejärguline ega ole iseseisev. Sõda muutis seda olukorda. Kogu maailm tunnustas Ukrainat, kuigi kõrge hinnaga. Kuidas neid positsioone pärast sõja lõppu säilitada?
Tõepoolest, kuni viimase ajani oli Ukraina Euroopa kaardil valge laik, Euroopa kaldus usaldama Venemaa narratiive, et see on tegelikult Venemaa ja ukrainlased on valed venelased, kes räägivad moonutatud vene keelt. Nüüd on olukord kardinaalselt muutunud. Maailma kõige kaugemate riikide kodanikud teavad nüüd Ukraina asulate nimesid, mida minagi enne täiemahulise sissetungi algust ei teadnud. Emotsionaalselt ja seejärel ka visuaalselt leidis Ukraina Euroopa kaardil oma koha ja enam me seda ei kaota.
Oleme sõja juba võitnud selles mõttes, et oleme tõestanud oma õigust mitte ainult sõjalisele ja poliitilisele, vaid ka tsiviilidentiteedile. See muretuse ja hooletuse periood, mis jätkus vahetult pärast Ukraina iseseisvumist, asendus lõpuks raske töö perioodiga, mis rõhutas relvajõudude terviklikku reformimist. Ukraina on riik, kus on kvalifitseeritud, hästi varustatud ja kõrgelt tasustatud armee. Teine prioriteet nii sõja ajal kui ka pärast seda on majandus, mis kasvab sujuvalt tasemeni, mis võimaldaks Ukrainal ühineda Euroopa Liidu ja NATOga.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718384t1hc383.jpg)
Teie sõnul pole Ukraina lõimumisel Euroopa Liitu alternatiive. Kuid kas Euroopa nõustub Ukraina kaudu Venemaaga piirnema?
Euroopa Liidul on Vene Föderatsiooniga praegugi üsna pikk piir. Meie teiega asume sellise riigi territooriumil, mille piir Venemaaga on pikem kui piirid teiste riikidega. Lätil on piir lühem, Soomel on see aga lausa üle 1000 kilomeetri. Venemaal on eksklaav, mida ümbritseb igast küljest Euroopa Liit. Muide, tuletan teile meelde, et ühe Euroopa territooriumi klassifikatsiooni järgi asub Euroopa geograafiline keskpunkt Taga-Karpaatias. Kuid oletame, et see pole nii oluline. See on väärtuste küsimus, mida me jagame.
Muidugi pole kõik nii sujuv, paljud asjad nõuavad tööd. Kuid peamine on see, et me jagame Euroopaga ideid inimelu väärtusest ja inimõigustest, demokraatlikest institutsioonidest – sel sajandil toimuvad meil ju regulaarselt konkurentsipõhised valimised.
Väliskolleegid on minult rohkem kui korra küsinud: «Mille poolest sa erined venemaalastest?» Ütlevad, et kui meid kõrvuti panna, siis vahet ei tee. Jah, meil pole antropoloogilisi erinevusi. Kuid tasub küsida täpsustavaid küsimusi ja kõik loksub paika.
/nginx/o/2023/11/13/15718408t1he670.jpg)
Kas võib öelda, et Ukraina seepärast lööbki venemaalasi nii hästi, et tal on väärtusraamistik, millest te räägite? Kas võitlus mitte ainult oma kodumaa, vaid ka ühiste väärtuste eest kaitseb meid ohu eest langeda Vene armee tegevuse taga peituvasse küünilisse relativismi?
Ma arvan, et teil on selles küsimuses täiesti õigus. Asi on veel selles, et kogu nüüdisaegse Ukraina ajalugu kujutab endast teekonda läbi revolutsioonide. Meie iseseisvus sai alguse graniidirevolutsioonist, 14 aastat hiljem oranžist revolutsioonist, veel üheksa aastat hiljem Euromaidanist. Venemaal nimetati seda kõike rahutusteks, meid püüti radikaalselt «rahustada», mis kujunes täiemahuliseks sissetungiks.
Kuid just need meie kujunemise etapid sundisid inimesi iga kord vastama küsimustele: «Kes ma olen?», «Milline on minu päritolu?», «Milline on minu identiteet?»
Selle sõja ajal, kui alustada 2014. aastast, liikusid inimesed küsimuse juurest «Mis on minu rahvus?» edasi küsimuse juurde: «Milline on minu kodanikuidentiteet?» See tähendab, et esmase, ütleme tarbijaliku hoiaku juurest («Mida on riik mulle andnud?») liiguvad inimesed arusaama juurde: «Mida saan mina anda oma riigile, et me kõik, kes me siin elame, tunneksime end kaitstuna?». Tänaseid ukrainlasi motiveerib juba nende õigus olla nemad ise.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718412t1h05a2.jpg)
Peaaegu kohe pärast instituudi lõpetamist asusite tööle Ukraina riikliku julgeoleku- ja kaitsenõukogu aparaadi välispoliitiliste probleemide valitsuse konsultandi ametikohale. Kuidas see juhtus?
Asi on selles, et juba ülikooli vanematel kursustel sai riigiteenistusest minu prioriteet. Lõpetasin Kiievi Tarass Ševtšenko nimelises riiklikus ülikoolis rahvusvahelise õiguse teaduskonna ja soovisin töötada oma erialal. Ja minu puhul oli selleks tollal välisministeerium. Kandideerisin, kuid pidin ootama, kuni töökoht vabaneb. Ootamise ajal otsustasin end proovile panna ka teistes riigiasutustes.
Just siis lahkus Ukraina riikliku julgeolekunõukogu sekretäri kohalt Volodõmõr Horbulin ja tema asemele määrati Jevhen Martšuk. Koos Horbuliniga lahkus julgeolekunõukogu aparaadist, sealhulgas rahvusvahelisest osakonnast palju inimesi. Selle personalipuuduse lainel võeti mind vastu kui noort spetsialisti, kellel olid juba Euroopa sõitude kogemus ja võõrkeelte oskus.
Mis on teie peamine võõrkeel?
Prantsuse keel. Pärast pooltteist aastat julgeolekunõukogus töötamist läksin lõpuks üle välisministeeriumisse, kus töötasin läbirääkimistel Rumeeniaga Musta mere mandrilava tsoneerimise küsimustes. Ja järgmisel aastal täitub mul juba 20 aastat diplomaatilises teenistuses. Prantsuse keelele spetsialiseerumise tõttu olin seotud Prantsusmaaga – esimesel ametiajal olin seal saatkonna esimene sekretär konsulaar- ja õigusküsimuste alal.
Teine ametiaeg oli seotud mitmekülgse diplomaatilise tööga Ukraina alalises esinduses Euroopa Nõukogu juures. See on teatavasti Strasbourgis, nii et ka seal oli minu jaoks mugav keelekeskkond. Siis jälle Pariis – juba nõuniku-saadiku ametis.
Detsembrist 2021 kuni septembrini 2022 – suursaadik Hollandis. 2023. aasta märtsis määrati mind suursaadikuks Eestisse ja juba juulis alustasin oma ametiaega Tallinnas.
:format(webp)/nginx/o/2023/11/13/15718417t1ha37e.jpg)
Millised on teie üldised prioriteedid Eestis elavate Ukraina kodanike jaoks? Millised on saatkonna plaanid pagulastega töötamiseks?
Juristina püüan alati olla määratlustes täpne. Tegelikult ei ole täna Eestis ajutise ELi kaitse all elavad Ukraina kodanikud pagulased. Klassikalises mõttes põgenevad pagulased ju oma võimude türannia ja tagakiusamise eest (vastavalt Ukraina seadustele – toimetuse märkus). Ukrainlasi sundisid kodudest lahkuma ja oma elu päästma Venemaa agressorid ja okupandid. Seetõttu nimetame oma riigist lahkunud kodanikke sundrändajateks või ajutiselt ümberasustatud isikuteks. See on selguse huvides.
Mis puudutab tööplaane, siis on ilmselge, et nii suure ukrainlaste hulga jaoks ei olnud Eestis ette nähtud ei saatkonnaruume ega töötajaid. On objektiivseid parameetreid, mida me muuta ei saa. Siiski saame oma tööd optimeerida ja teeme seda.
Esiteks leiab aktuaalsemat teavet saatkonna veebilehekülgedelt. Teiseks on olulised parim koostöö ja koordineerimine Eesti võimuorganite, teabekeskuste ja ukraina kogukondadega kohapeal. Kolmandaks täiendame konsulaarvastuvõttu Tallinnas väljasõidukonsulaarteenustega regioonides, 2024. aasta graafik on juba kujunemas. Praegu teeme koostööd ka rahvusvaheliste struktuuridega, näiteks Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga ja valitsusväliste organisatsioonidega.
/nginx/o/2023/11/13/15718415t1hb184.jpg)
Ukraina riik töötab selle nimel, et jätkata ELi ajutist kaitset vaenutegevuse perioodil ning muuta ukrainlaste ajutised elamistingimused võimalikult mugavaks. Olen tänulik Eesti võimudele meie inimestele pakutavate võimaluste eest: juurdepääs haridusele, tööturule, sotsiaalkaitse- ja tervishoiusüsteemidele.
Julgustan ukrainlasi omakorda seda abi hindama, eesti keelt õppima ja panustama neid vastu võtnud riigi majandusarengusse. Oluline ülesanne on luua tingimused ukrainlaste koju naasmiseks pärast sõja lõppu. Tulevikus Ukraina taastamiseks ja arendamiseks vajame oma inimesi. Me ei tohi seda pikaajalist prioriteeti silmist lasta.