Venemaa ja Hiina agressiivne käitumine globaalsel julgeolekuareenil paneb lääneriike, sh Eestit, pingutama selle nimel, et meelitada seni kahe tule vahel olnud 1,3 miljardi elanikuga Aafrika kontinent enda poolele. Kuidas seda teha? Eesti erivolitustega diplomaatiline esindaja Aafrika küsimustes Daniel Erik Schaer ütles Postimehele antud intervjuus, et Venemaal ei ole Mustal mandril nii suurt mõjuvõimu, kui võiks arvata.

Kui palju mõjutab Euroopa tegevust Venemaa ja Hiina järjest agressiivsem kohalolu Aafrikas?

Venemaaga on lihtne - ta räägib end suuremaks, kui tegelikult on. Nad opereerivad nendes riikides, kes on haavatavamad ja keda saaks kergemini õnge tõmmata. Kui vaadata, mida nad tegelikult teevad, siis ega neil nüüd nii palju seda Wagneri-tüüpi teenust ei ole. Venemaa on väga aktiivne pilootide koolitamises ja üleüldse transporditeenuste pakkumises, aktiivsemad kui teised Aafrikas.

Hiinlaste ja ameeriklaste julgeolekuteenistuste ja turvafirmade kohalolek Aafrikas on kõvasti suurem kui Venemaal. Venemaa lihtsalt jääb silma, kuna nad tegutsevad kohtades, kus on kriisid ja nad kasutavad võimalust, et maavaradele juurdepääsu saada.

Hiina tuleb ja võtab ja viib ära, töötleb ümber ja toob kallima hinnaga tagasi. Hiinal on eesmärk majanduskoostöö ja nad osalevad maavarade kokkuostus, aga riigi arendamise juures on nad palju vähem. Pikaajaline küsimus on, mis saab olema nende poliitiline roll. Ma arvan, et me ei ole veel seda näinud.

Aga aafriklased on ise hakanud aru saama, mis need murekohad on: väga suure Hiina laenukoormusega riigid näevad, et nad ei ole enam nii vabad otsustama. Ma arvan, et see ärkamine on tasapisi jõudnud Aafrikasse, aga mis praeguse olukorra tulemus on, seda näeme alles tulevikus. Küsimus on selles, kes esimesena suudab kõige tulemuslikumalt end kontinendile partneriks pakkuda. Ja see ongi suund, kuhu minnakse.

Kommentaarid
Copy