ANDRES HERKEL ⟩ Kes lubas sõjakurjategija parketile? (1)

Andres Herkel
, toimetaja
Copy
Vene välisminister Sergei Lavrov (paremal) kohtus eile Skopjes toimunud OSCE välisministrite kohtumise ajal Ungari kolleegi Péter Szijjártóga. 
Vene välisminister Sergei Lavrov (paremal) kohtus eile Skopjes toimunud OSCE välisministrite kohtumise ajal Ungari kolleegi Péter Szijjártóga. Foto: Imago/ScanPix

2011. aastal leidis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Parlamentaarsel Assambleel Belgradis aset juhtum, kus Juku-Kalle Raid võttis sõna Vene parlamendiliikmete õiguse vastu täita inimõiguste ja demokraatiaprotseduuride järelevalvega seotud juhtivaid rolle. Kits lihtsalt ei sobi kärneriks.

Kuna meie rahvasaadik ei olnud juba toona tüüpilise parlamendiliikme moodi riides, levis venelaste ja valgevenelaste leeris arvamus, et tegemist on Eesti delegatsiooni juhi Väino Linde punkarist pojaga, kes mingi eksituse tõttu mikrofoni ligi pääses.

Šokk oli korralik ja seda suurem, et Venemaal on olnud kombeks pidada OSCEd oma organisatsiooniks juba alates selle loomisest 1975. aasta Helsingi lõppaktiga Nõukogude Liidu tooniandval osalusel.

1975. aastal polnud silmapiiril ei OSCE Parlamentaarset Assambleed ega praegu Varssavis baseeruvat OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood (ODIHR). Need tekkisid alles Nõukogude Liidu lagunemisel 1990. aastate alguses.

Praegu on aastanumber 2023 ja ülesanded, mille lahendamiseks OSCE külma sõja pingelõdvenduseks ellu kutsuti, pole samasugusena päevakorral. Pinge vajab lõdvendamist, kuid erinevalt kunagisest Nõukogude Liidust pole praegune Venemaa mingiks dialoogiks võimeline. Välisminister Sergei Lavrovi esinemine Skopje tippkohtumisel, kust ta kõne järel minema marssis, tõestas seda taas.

Ka 1990. aastate optimism, et karu pannakse tantsima ja Venemaa õpib inimõigusi, on juba ammu lahtunud. Aga OSCE koos mitmete formaatidega on alles – kahe agressorriigi, Venemaa ja Valgevene osalusel.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles