:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2023/11/30/15753324t1hc3b3.jpg)
2011. aastal leidis Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) Parlamentaarsel Assambleel Belgradis aset juhtum, kus Juku-Kalle Raid võttis sõna Vene parlamendiliikmete õiguse vastu täita inimõiguste ja demokraatiaprotseduuride järelevalvega seotud juhtivaid rolle. Kits lihtsalt ei sobi kärneriks.
Kuna meie rahvasaadik ei olnud juba toona tüüpilise parlamendiliikme moodi riides, levis venelaste ja valgevenelaste leeris arvamus, et tegemist on Eesti delegatsiooni juhi Väino Linde punkarist pojaga, kes mingi eksituse tõttu mikrofoni ligi pääses.
Šokk oli korralik ja seda suurem, et Venemaal on olnud kombeks pidada OSCEd oma organisatsiooniks juba alates selle loomisest 1975. aasta Helsingi lõppaktiga Nõukogude Liidu tooniandval osalusel.
1975. aastal polnud silmapiiril ei OSCE Parlamentaarset Assambleed ega praegu Varssavis baseeruvat OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste bürood (ODIHR). Need tekkisid alles Nõukogude Liidu lagunemisel 1990. aastate alguses.
Praegu on aastanumber 2023 ja ülesanded, mille lahendamiseks OSCE külma sõja pingelõdvenduseks ellu kutsuti, pole samasugusena päevakorral. Pinge vajab lõdvendamist, kuid erinevalt kunagisest Nõukogude Liidust pole praegune Venemaa mingiks dialoogiks võimeline. Välisminister Sergei Lavrovi esinemine Skopje tippkohtumisel, kust ta kõne järel minema marssis, tõestas seda taas.
Ka 1990. aastate optimism, et karu pannakse tantsima ja Venemaa õpib inimõigusi, on juba ammu lahtunud. Aga OSCE koos mitmete formaatidega on alles – kahe agressorriigi, Venemaa ja Valgevene osalusel.
Mõneti OSCEga sarnane organisatsioon on Euroopa Nõukogu. Mõlemal on parlamentaarne assamblee ja mõlemad tegelevad näiteks valimisvaatlusega.
Ka Euroopa Nõukogu oli veel kümmekond aastat tagasi vastikult Venemaa mõju all. Mingit kavatsust tegelikult demokraatlikke institutsioone edendada Moskval ju ei olnud, küll aga püüti satelliitide ja mõnede Lääne-Euroopa naiivsete, et mitte öelda äraostetavate poliitikute abiga oma eesmärke edendada. Soniti – ilma suurema eduta – ka inimõigusrikkumistest Balti riikides.
Kuigi näiteks Ukraina poliitikutelt on kostnud hääli, et Venemaa tuleb OSCEst eemaldada, pole päris selge, kuidas see käib.
Euroopa Nõukogul ja OSCE-l on üks oluline erinevus. Nimelt on Euroopa Nõukogust võimalik liikmeid välja heita. Valgevene ei ole aga kunagi Euroopa Nõukogu liikmena isegi kvalifitseerunud. Venemaa võeti 1996. aastal hinnaalandusega vastu, paaril korral vaidlustati tema delegatsiooni volitused ja hääleõigus parlamentaarsel assambleel. Need algatused jäid kestvama eduta, kuid pärast kallaletungi Ukrainale mullu veebruaris lõppes igasugune poliitiline naiivsus. Nüüd visati Venemaa kolinal välja.
OSCE puhul ei ole see nii lihtsalt võimalik. OSCE puhul kehtib konsensuspõhimõte, aga sanktsioonid ja väljaarvamise mehhanism sisuliselt puuduvad. Kuigi näiteks Ukraina poliitikutelt on kostnud hääli, et Venemaa tuleb OSCEst eemaldada, pole päris selge, kuidas see käib.
Kõige loomulikumalt saaks see toimuda nii, et OSCE kui organisatsioon tunnistab oma ajaloolise rolli ammendunuks – lootuses, et kunagi õnnestub luua uued dialoogimehhanismid. Sellise radikaalse lahenduse vastu räägib bürokraatia jäävuse seadus ning mõne juhtiva riigi huvi mitte ise koostöömehhanisme lammutada.
Ukrainas toimuva sõja tõttu on palju ja õigesti räägitud ÜRO võimetusest aja ülesannetele vastata. OSCEga on probleem mõneti veel teravam.
Ühe suure, kuid end ammendanud rahvusvahelise organisatsiooni uuesti töövõimeliseks muutmine on enam-vähem sama keeruline nagu Titanicu mõõdus laeva ümber pööramine Pärnu jõel.