INTERVJUU ⟩ Eesti peaministrite teerajaja ELis: uusliikme taaka tunneb siiani

Riigikantselei ELi sekretariaadi juhina on Klen Jäärats ülemkogusid ette valmistanud neljale järjestikusele peaministrile. Foto: Mihkel Maripuu

Mõni Euroopa liider, kes väljapool ülemkogu saali käitub lõvina, võib seal sees olla üsna vagur, tõdeb ligi kümme aastat Eesti peaministreid Brüsselis saatnud Klen Jäärats.

Viimaseid nädalaid riigikantselei Euroopa Liidu asjade direktorina töötav Jäärats on Eestit Brüsselisse vahendanud alates 2004. aastast, kui meie riik ühendusega liitus. ELi teemadega on ta seotud olnud oma ametnikukarjääri «lapsepõlvest», viimased üheksa aastat juhtinud riigikantselei ELi asjade sekretariaati.

Postimehega istus Jäärats maha detsembrikuise ülemkogu ajal Brüsselis, 16. sajandi flaami mõtleja Justus Lipsiuse auks nimetatud liidunõukogu maja ajakirjanike kohvikus. Umbes poole vestluse ajal märkas Jääratsit mööduv tuntud rahvusvahelise väljaande Brüsseli büroo juht, kes paistis pidavat Eesti tippametnikku piisavalt oluliseks allikaks, et kõrvallauas oma järge kolmveerand tundi kannatlikult oodata.

Mis on muutunud võrreldes selle ajaga, kui te esimest korda üle selle ukse läve astusite?

Kui ma 2007. aastal [Eesti ELi esinduse nõunikuna] tulin, pidin käima ülemkogu hommikul kella 6 ajal, kui järeldused valmis said, neid punasesse latekskotti pakitud paberil siit toomas. Üks uks oli avatud ja seina peal sildid juhatasid nagu aardemängus järelduste tekstini, sest siin on ju suht suur labürint ja pole lihtne liigelda.

Praegu saabub delegatsioon ülemkogule suhteliselt täpselt. Peaminister teeb ära doorstep’i (lühikese esinemise ajakirjanikele teel ülemkogu saali – toim) ja läheb koosolekule. Toona mingit doorstep’i üldse ei olnud. Siis tuldi hommikul, et hakata lugema järeldusi, mida pidi käsitsi võrdlema eelmiste tekstidega.

Rändest rääkides: kas on üldse realistlik, et inimesi suudetakse suunata tagasi riikidesse, kus ei ole sõda, aga kust tuleb palju migrante, nagu näiteks Nigeeria või Senegal?

Piiri ei valvata ainult ühelt poolt. Piiri valvamine toimib üsna hästi siis, kui mõlemal pool on sarnane huvi. Kui huvid on erinevad, võib piiri valvamine osutuda keerukaks. Vaadake praegu Soomet. Kui tahe muutub, siis endine koostöö ja koos Põhja-Soomes palksaunas käimine ei loe – nüüd ütles Moskva nii ja nii läheb.

Paljudel riikidel on ju aktiivne rändepoliitika selles tähenduses, et nad on huvitatud väljarändest. Klassikaline näide on Pakistan. Nad ei tahagi oma inimesi tagasi, sest see tähendab ainult kuhjuvaid probleeme.

Kust tekkis isikute vaba liikumine? See on Itaalia panus ELi. Itaalias oli sõja järel tohutult palju inimesi üle. Vaadake Luksemburgi, kus on tohutult suured portugali ja itaalia kogukonnad – need on kõik tekkinud pärast sõda. Ka ELi sees toimusid tööjõuprogrammid, sest oli ülesehitus ja oli vaja väga palju ehitajaid.

Kapital, teenused, kaubad – see on klassikaline vabakaubandusleping. See, et inimesed on vabakaubanduslepingus sees, on väga eriline.

Transport on ELi piiriüleses liikumises sees seepärast, et Rotterdamis ja Antwerpenis on sadamad. Saksamaa ja Prantsusmaa ei tahtnud sellist ELi transpordipoliitikat, see tekkis, kui kokku said väärtused, huvid ja vajadus kokkuleppele jõuda.

Miks ei ole andmete vaba liikumist, mida Eesti on kogu aeg ajanud? Sest ei ole tekkinud sellist võimalust. Meie liikmeksoleku ajal ei ole kordagi kerkinud põhjalikku arutelu ELi üle tervikuna küsimuses, mis veel võiks olla. Lissaboni leping on, aga see oli osa meie liikmeks saamise protsessist.

Mõned meie poliitikud harrastavad juttu, et meie astusime ELi, mis on asutatud aastal 1957 või 1951. Siis ei olnud ELi, olid erinevad ühendused, kust erineval viisil, erineval ajal liituti ELiga. Meie astusime ELi aastal 2004, kui arutati ELi põhiseadust. Meie ei astunud ELi viis aastat pärast Teist maailmasõda või Söe- ja Terase Liitu.

Meil levivad narratiivid, mis lähtuvad mudelist, nagu oleksime ELi astunud aastal 1957. Nagu britid astusid aastal 1973 ja seal käib arutelu selle üle, et siis öeldi neile nii, nüüd tuli teha referendum, sest nüüd on teisiti.

Sõbrad, Eesti parlament on ratifitseerinud ELi põhiseadusliku lepingu. See oli tingimus toona. Lugege seda lepingut, see on see, millesse meie astusime. Mitte Rooma leping aastal 1951 või Ühtse Euroopa leping või [1992. aasta] Maastrichti või [1997. aasta] Amsterdami või [2001. aasta] Nizza leping. Neid lepinguid on palju, aga meie astusime ELi aastal 2004, kui tehti seda. See on see EL, mille poolt Eesti rahvas hääletas.

Kui sa kuulad juttu teises riigis, siis tundub, et peetakse sama arutelu. Ei peeta. Meie ei ole astunud 1961., 1971., 1981., 1991. ega isegi mitte 2001. aastal. Meie astusime aastal 2004.

See oli ka viimane suurem hüpe ELis. 20 aastat pole sellist hüpet toimunud. Sellist arutelugi ei ole toimunud ja tegelikult ka väga ei taheta.

Lõpuks tekib see küsimus, et kui sul on EL 27, kes sellist arutelu ei pea, või siis EL 36. Kui vaadata seda murelike asutajariikide – Hollandi, Luksemburgi, Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa perspektiivist - tekkib küsimus, kas sellist arutelu üldse kunagi hakatakse pidama.

Kas seda on enam sellises liidus võimalik pidada või on see vaikselt ÜROstuv organisatsioon? Siin ma muidugi liialdan. Tahan just öelda, et vaadake kõiki Teise maailmasõja järgseid lääne organisatsioone: milline töötab? EL – töötab. OSCE – ei tööta. ÜRO – ei tööta. Sa võid muidugi öelda, et ei olnudki mõeldud sel viisil töötama. [Teine ÜRO peasekretär] Dag Hammarskjöld ju ütles, et ÜRO ei pea inimesi mitte viima taevasse, vaid päästma põrgust. See on väga erinev lähenemine.

Vaadake, kes suudab töötada ja kes ei suuda?

Põhjust selle pärast muretseda, et see organisatsioon on arenemisvõimeline ja suudab otsuseid langetada ja tegutseda, on küllaga veel. Nemad (asutajaliikmed, toim) näevad loomulikult, et EL laguneb klubiliseks – moodustuvad kiiremad klubid nendest, kes midagi teha tahavad, ja siis on teised, kes ei taha. Sul tekibki erikiiruseline mudel.

Täna on alusidee ikkagi, et kõik liiguvad edasi ja need, kes kohe ei liitu, integreeruvad. Küll Schengeni, küll euroala, küll mingi järgmise asjaga. Aga suurem küsimärk on, kas EL 36 liikmesriigiga… Korralda üks kooliekskursioon 36 inimesega, vaata, kui lihtne on, kõik peavad nõus olema.

See liikumine toimub väliskeskkonna mõjul. Kui me ei peaks praegusest väliskeskkonnast olema hirmunud, siis mis meid veel peaks liigutama? Siis ongi tõenäoline, et ka tulevikus jääb vedavaks jõuks mingi tuumik. Kui Saksamaa, Prantsusmaa ja teised lepivad kokku, siis sinu küsimus on, kas sa tahad olla osa sellest või mingist poliitilisest perifeeriast.

Tõenäoliselt tekkibki mudel, kus need, kes ei taha, näiteks Ungari, jäävadki sinna.

Milline see EL olema saab, on raske öelda. Seni on olnud nii, et tehakse midagi, seda katsetatakse väljaspool ELi – näiteks Schengen on sündinud väljaspool ELi. Eile mu Luksemburgi kolleeg ütles, et nad just tegid uue politseikoostöö kokkuleppe, mis on põhimõtteliselt täiesti järgmine samm piiriüleses koostöös – nendest asjadest need sünnivad.

Euroopa ühisturu alusidee on Beneluxi ühine turg. Kui ajalugu lugeda, ma soovitan kõigil lugeda 1950ndate ajalugu, see on suurepärane, millised valikud olid. See oli Konrad Adenaueri valik, et meil on ühisturg. Saksa liberaalid ei tahtnud ühisturgu, nemad tahtsid minna EFTAsse, mis oli brittide alternatiiv tolliliidule, sest britte ei võetud ju pardale. Schumani deklaratsioonis britid sees ei olnud.

Miks tuli Schumani deklaratsioon? Sest britid torpedeerisid Euroopa Nõukogus enamushääletuse võimaluse. Vaadake, kuidas Euroopa Nõukogul praegu läheb. Tegelikult pidi Euroopa Nõukogu olema see integratsiooni mootor.

See mudel brittidele ei sobinud ega hakanudki sobima. Ja siin me nüüd oleme. Kui nemad ei muuda oma hoiakut, ei hakkagi see neile sobima. Aga miks ta ei sobi? Teise maailmasõja kogemus, impeeriumi kogemus jne. Aga seda on oluline teada, kust asjad tulevad või miks nad töötavad.

Meil pidi ju peaaegu sündima ELi sõjaline liit. See ratifitseeriti Saksa parlamendis. Ja kukkus läbi Charles de Gaulle’i abil Prantsuse rahvusassamblees. Viis aastat pärast sõda.