AK ⟩ Järgmised eurovalimised tõotavad sammu paremale
/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
30. detsember 2023, 08:00
Globaalses plaanis toob tulev aasta rekordarvu valimisi, kuid Euroopa sees avaldab neist põhjapanevat mõju tõenäoliselt vaid üks hääletus: juuni alguses 27 ELi liikmesriigis toimuvad europarlamendi valimised. Suurtes ja nii kontinendil kui ka rahvusvaheliselt mõjukates Euroopa riikides lihtsalt pole 2024. aastal valimisi tulekul.
Kui välja arvata, et peaminister Rishi Sunak kuulutab Ühendkuningriigi parlamendivalimised välja tõenäoliselt tuleva aasta teises pooles. Aga Euroopa asjus on London pärast Brexitit pigem abivajaja kui mõjutaja.
Ja kui võtta märtsis toimuvaid Vene presidendivalimisi sellena, mis nad on – etendus, kus mängureeglid lubavad sama võitjat 2036. aastani –, ei ole ka sealt üllatusi oodata.
Kuigi suve alguses toimuvad europarlamendi valimised on nii demokraatlikud, et mõnes liikmesriigis on valimiskünnis vaid kahe protsendi kõrgune, ei paista needki esmapilgul ülemäära üllatusi lubavat. «Kui küsitlused paika peavad, jätkab praegune koalitsioon,» ütleb Peter Hefele, paremtsentrit ühendava Euroopa Rahvapartei (EPP) erakonnaperega seotud Martensi Keskusest.
Praeguses koalitsioonis on ühenduse juhtkohad omavahel jaganud EPP, sotsid ja liberaalid ning europarlamendis toetavad neid ka rohelised.
2019. aasta valimiste järel määrati EPP esindajatena võimule Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpanga presidendid Ursula von der Leyen ja Christine Lagarde, ülemkogu etteotsa liberaal Charles Michel ning sotsidest said kõrge esindaja koha Josep Borrell ja europarlamendi presidendiks David Sassoli. Pärast Sassoli surma 2022. aastal liikus viimati mainitud koht EPPd esindavale Roberta Metsolale.
Väike võimalus uueks koalitsiooniks
«Teine ja väga väike võimalus on, et tekib senisest parempoolsem koalitsioon osa liberaalide, EPP ja Euroopa Konservatiivide ja Reformistide (ECR) osalusel,» lisab Hefele. ECR loodi David Cameroni ajal EPPst lahku löönud Briti konservatiivide algatusel. Pärast Brexitit sai seal põhijõuks Poolas äsja võimult lahkunud Õiguse ja Õigluse Partei (PiS). Uueks juhtjõuks seal arvatakse saavat Itaalia peaministri Giorgia Meloni erakonda Fratelli d’Italia.
Hefele sõnul on praegu Uueneva Euroopa nime kandvas liberaalide fraktsioonis märkimisväärseid pingeid ja tema sõnul on küsimus, kas see koos püsib. «See on võimalus, sest seal on neid, kes on konservatiivsemad ja turumajandusmeelsemad ja seetõttu meile lähedasemad, ning ka neid, kes on rohkem roheliste ja sotsialistide moodi,» sõnab ta.
/nginx/o/2023/12/28/15803641t1h167c.jpg)
/nginx/o/2023/12/28/15803642t1hfb88.jpg)
«Kui te vaatate näiteks Saksamaad, siis FDP (Vaba Demokraatlik Partei) heitleb ellujäämise nimel. Kui nad viieprotsendilist valimiskünnist ei ületa, toob see kaasa ka tohutu muutuse Uuenevas Euroopas,» räägib Hefele. «Järgmine küsimus on Prantsusmaa, sest Uueneva Euroopa tõi kokku Macron. Kui ta jätkab sama nõrgalt kui praegu, saab sellel olema ka mõju Euroopa tasemel.»
Oma koduriigis toimuva põhjal ennustab Hefele langust ka rohelistele. «Nad jäävad kõvasti nõrgemaks, peaasjalikult Saksamaa olukorra tõttu, sest Euroopas pole väga palju rohelisi parteisid ja Saksamaa on neist suurim panustaja [europarlamendi fraktsiooni]. Saksamaal kaotavad nad palju hääli, see on juba praegu selge,» usub ta.
Ka Dharmendra Kanani teisest Brüsseli mõttekojast Friends of Europe pelgab, et ees võib oodata paremradikaalsuse võidukäik, sest võõrandunud ja majandusraskustes inimesed on lihtsakoelistele sõnumitele vastuvõtlikumad.
«Need inimesed, migrandid, pagulased on siin tööjahil ja see on suur viga Euroopale. Ja see, et me teeme midagi kliima heaks, tähendab loomulikult, et sa pead muretsema, kas saad süüa liha. Ja kõik need naiste õigused, need on lihtsalt liiga kaugele läinud. Me peame uskuma religiooni, ja naiste abordiõigus on läinud liiga kaugele, sest pole piisavalt lapsi, mistap sunnime nad sünnitama,» ironiseerib Kanani selliste sõnumite üle.
Saksamaa Vaba Demokraatlik Partei (FDP) heitleb ellujäämise nimel. Kui nad viieprotsendilist valimiskünnist ei ületa, toob see kaasa ka tohutu muutuse Uuenevas Euroopas.
Peter Hefele, Wilfried Martensi Keskuse poliitika uurimisgrupi juht
«Kui me vaatame, mis on juhtunud Hollandis, Itaalias ja Saksamaal, kus parempoolsete häälesaak on kas kõigi aegade või vähemalt viimase kümne aasta suurim, siis see tõenäoliselt juhtub,» usub Kanani. «Teine stsenaarium on, et nende häälesaak kasvab vaid osas riikides.»
Vasakpoolsete puhul vabandab Kanani, et kasutab seksistlikku väljendit: neil ei jätkuvat enam testosterooni ühiskondlike hüvede eest seismiseks. Liiga palju on tehtud poliitilisi kompromisse ja poliitilisi mugandumisi sellistes küsimustes nagu inimõigused ja varjupaigaõigus, roheleppe ja enda väärikuse arvel.
Hefele välistab kindlalt võimaluse, et paremtsenter võiks minna liitu radikaalsemat parempoolsust esindava Identiteedi ja Demokraatia (ID) grupiga. Hefele ei ole ka kindel, et ID oma praeguses koosseisus püsib. «Paistab, et tuleb palju üksikkandidaate ja väikseid erakondi, kes on esindatud vaid ühe kohaga. Ja pole selge, millise parteiperega nad liituvad,» sõnab ta.
Uue koalitsiooni esimeseks kokkuleppeks saab taas ELi juhtkohtade jagamine. Selle märgina proovivad Euroopa põhilised parteipered 2014. aastast nn Spitzenkandidat’i süsteemi, kus iga poliitiline jõud nimetab oma kampaanianäoks isiku, kellest nende hinnangul võiks tulla Euroopa Komisjoni president.
2014. aastal süsteem toimis ja komisjoni etteotsa sai EPP esindaja Jean-Claude Juncker. 2019. aastal sai EPP taas parima tulemuse, aga nende oma liikmeserakondade valitsusjuhid lasid ülemkogul parteipere Spitzenkandidat’i Manfred Weberi põhja ja panid musta hobusena ametisse hoopis Ursula von der Leyeni.
Vastuseks küsimusele, kas 2024. aastal võiksid Spitzen-kandidat’id taas mängu tulla, ütleb Hefele, et vähemalt Euroopa põhilised parteipered on lubanud seda süsteemi toetada. «Me teame, mis eelmine kord valesti läks. Ehk sel korral tuleks kõnelustel olla hoolikam,» märgib ta.
Von der Leyen on teinud head tööd
EPP mõttekoja esindaja tunnistab, et von der Leyen on tõenäoliselt nende kandidaat. Samas tahab parteipere teda seekord rohkem oma vankri ette rakendada.
«Sajaprotsendilist toetust kogu parteipere poolt ei tule, leidub üsna kriitilisi hääli, sest tema poliitikas on teatud elemente, mida täielikult ei toetata,» ennustab Hefele. «Seekord loodame, et meil on tugevamaid hoobasid, millega mõjutada tema järgmise komisjoni poliitikaid.»
«EPP-lt on olemas konkreetsed asjad, mida me tahame,» sõnab Hefele. «2019. aastal oli sotsialistidel ja rohelistel komisjoni programmile suurem mõju.»
«Meie hinnangul on regulatsioone liiga palju, me vajame vähem regulatsioone ja rohkem lahendusi läbi turumajanduslike protsesside,» ütleb Hefele ning osutab konkreetsemalt roheleppele ja energiaülemineku programmidele.
Kanani sõnul on von der Leyen – esimene naissoost Euroopa Komisjoni president, kelle meeskonnas oli ühtlasi ka suurim naisvolinike osakaal – teinud suurepärast tööd. Aga neil on tulnud liikuda ühest kriisist teise.
2020. aasta talvel – vaid mõni kuu pärast ametisse asumist – seisid nad silmitsi Covid-19 pandeemiaga. Sellest toibumise üle ei jõutudki rõõmustada, sest juba 2022. aastal alustas Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale.
Kanani on veendunud, et von der Leyeni teine komisjon peaks tegutsema teisiti kui see, mille ametiaeg veel praegu kestab. Kui lõpetav komisjon tegeles mitmesuguste regulatsioonide vastuvõtmisega – olgu need siis roheleppe osad või tehisaru puudutav –, siis järgmine peaks fookuse seadma seadustatu elluviimisele.
Euroopa Parlamendi valimised
- Toimuvad 27 liikmesriigis 7.–9. juunini 2024.
- 2024. aasta juulist 2029. aasta juulini töötavasse koosseisu valitakse 720 saadikut ehk 15 rohkem kui tuleval suvel töö lõpetavasse. Eesti annab mandaadi neist seitsmele.
- Et valimisõiguslikke eurooplasi on ligi 450 miljonit, tähendab see, et tegu on maailma suuruselt teiste valimistega India omade järel.
- Noorimad valimisõiguslikud tulevad Austriast ja Maltalt, kus eurohääletusel saavad osaleda ka 16-aastased, ning Kreekast, kus valimisõigus on juba 17-aastastel. Eestis võib europarlamenti valida alates 18. eluaastast.
- Viies liikmesriigis – Belgias, Bulgaarias, Kreekas, Küprosel ja Luksemburgis – on hääletusel osalemine kohustuslik.
Praeguse europarlamendi koosseis
- Euroopa Rahvapartei: 176 saadikut, esindatud 27 liikmesriiki (Eestist Riho Terras)
- Sotsialistid ja Demokraadid: 146 saadikut, esindatud 26 liikmesriiki (Eestist Marina Kaljurand ja Sven Mikser)
- Uuenev Euroopa: 101 saadikut, esindatud on 24 liikmesriiki (Eestist Andrus Ansip, Urmas Paet, Yana Toom)
- Rohelised: 72 saadikut, esindatud on 17 liikmesriiki
- Euroopa Konservatiivid ja Reformistid: 66 saadikut, esindatud on 16 liikmesriiki
- Identiteet ja Demokraatia: 62 saadikut, esindatud on 8 liikmesriiki (Eestist Jaak Madison)
- Vasakpoolsed: 37 saadikut, esindatud on 13 liikmesriiki
- Fraktsioonitud: 42 saadikut, esindatud 12 liikmesriiki