:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2023/12/08/15770057t1h1b4e.jpg)
Oleksi Arestovõtši isik on sõja ajal palju tähelepanu pälvinud nii Ukrainas kui ka laiemalt. Miks on aga tema vahepeal kõrgusse küündinud populaarsusreiting nüüd kivina kukkumas?
Oleksi Arestovõtši ümber on salapära ja segadust üksjagu. Laiemalt sai ta tuntuks siis, kui Venemaa täiemõõduline sissetung Ukrainasse oli alanud ja ta oli parasjagu ametis Ukraina Presidendi Kantselei «mittekoosseisulise nõunikuna». Selle vahest mitte kõige säravama tiitliga andis mees sõja algfaasis arvukaid intervjuusid.
Ka Arestovõtši kõige teravamad kriitikud ütlevad, et sel ajal oli tal positiivne roll – rahustas rahvast ja mobiliseeris. Teda nimetati psühholoogiks, isegi Ukraina rahva peapsühhiaatriks, ehkki oma teadmised neil aladel on ta hankinud kui iseõppija. Aasta tagasi tuli esimene suur fopaa, mis näitas, kui halvasti Arestovõtš mõnes olukorras ukrainlaste meeleolusid tajub.
Ka Arestovõtši kõige teravamad kriitikud ütlevad, et sel ajal oli tal positiivne roll – rahustas rahvast ja mobiliseeris.
Nimelt tabas mullu jaanuaris Dnipro linnas asuvat kortermaja venelaste raketirünnak, milles hukkus 46 inimest. Kui lein ja šokk oli ukrainlaste jaoks haripunktis, tuli Arestovõtš lagedale versiooniga, et tragöödia peapõhjus oli hoopis Ukraina õhutõrje ebaõnnestunud vastulöök, misjärel rakett elumaja peale kukkus. Puhkes skandaal, mille järel Arestovõtš vabandas ja lahkus ametist.
Kuid see polnud tema tähelennu lõpp. Olles juba varem endale sotsiaalmeedias kõvasti tähelepanu tõmmanud, muutus ta esinejana üha otsitumaks paljudes Youtube’i kanalites. Eriti populaarseks kujunesid Arestovõtši jutusaated Mark Feiginiga, mida viimane oma kanalil järjepidevalt edastas.
Suur aeg nõuab suuri inimesi, kirjutas Jaroslav Hašek vahva sõduri Švejki kohta, aga suur inimene vajab ka tegusid. Sestap tuligi Arestovõtš 2023. aasta augustis välja teatega, et kavatseb kandideerida eeloleval kevadel Ukraina presidendiks.
Kuid see ambitsioon tekitas vaatlejates nõutust. Probleem pole selles, et praegune administratsioon ei vaja kriitikat, vajab kindlasti, aga sõjaolukorras pole normaalse valimiskampaania korraldamine lihtsalt võimalik. Seda seisukohta jagavad Ukrainas pea kõik tõsiseltvõetavad tegijad, mistap jälle oli Arestovõtš see, kes võttis vale noodi üles.
Kuid valenoote tuli ridamisi ja paistis, et Arestovõtš hüperaktiviseerub korraga mitmel rindel. Muu hulgas korraldas ta psühholoogilise koolituse naistele. Selle reklaamlausetes oli öeldud: «Naised paraku ei saa hästi aru või täpsemini ei saa üldse aru, mida peale hakata sellega, et olen naisena sündinud, ja nad ei tea, kuidas iseennast kasutada või probleemid eelisteks muuta.» Koolitusega seonduvalt tuli aga välja ka räigemat sõnakasutust, mille peale üks Ukraina naispoliitik pöördus Arestovõtši vastu prokuratuuri.
/nginx/o/2023/10/04/15633106t1h707c.jpg)
Poliitiliselt hakkas ta üha enam rääkima vajadusest Venemaaga läbi rääkida, samal ajal kui suur osa Ukraina ühiskonnast nõuab territooriumi täielikku vabastamist iga hinna eest. Arestovõtši meelest võib nõrk ja võidutahtetu lääs näha lõpuks seda, kuidas Venemaa ja Ukraina pöörduvad koos lääne vastu, nõudes sõjakahjude eest kompensatsiooni. See mõttekäik võis olla kontekstist välja rebitud hoiatus ja see võis olla iroonia. Kuid paljud häälestusid nüüd Arestovõtši vastu. Eriti on pahameeleks põhjust andnud mitu pikka Julia Latõninale antud intervjuud.
Tarass Berezovets märgib, et Arestovõtši usaldusreiting oli aasta tagasi Ukrainas 70 protsenti, aga nüüd on sellest järel vaid kümnendik ja 70 protsenti ei usalda teda. Berezovetsi sõnul on end luurajana, sõjanduseksperdina ja poliitnõunikuna reklaaminud mees lõhkunud oma kätega selle, mille oli varem üles ehitanud. Ta ei jäta ka märkimata, et polkovnik Arestovõtš pole kahe aasta jooksul päevagi rindel olnud ning nüüd on ta kodumaa pinna jalge alt hoopis pühkinud. Lisaks on ta oma kommentaarides Ukraina kaitseväge solvanud.
Niisama karmi hinnangu Arestovõtši fenomenile andis ka Juri Švets. Luurespetsist analüütik ei pühendanud kukkuvale presidendikandidaadile küll eraldi videot, kuid vastas aasta lõpus oma arvukate fännide esitatud küsimusele – mida arvata Arestovõtšist?
Vastus: «Ta on inimene tänavalt ja sellisel ei peaks riigiasutuses töötamiseks mingit asja olema. Riik eeldab süsteemsust, Arestovõtšil see täielikult puudub.» Siinkohal viitab Švets Arestovõtši heitlikule haridusteele, enam kui kahtlasele väitele stažeerimisest Briti luures jms.
Sellised isehakanud tegelased kerkivad murrangulistel aegadel esile erinevates ühiskondades.
Švets ütleb, et sellised isehakanud tegelased kerkivad murrangulistel aegadel esile erinevates ühiskondades. Kõige enam sarnaneb ta aga kirjanduslikele kujudele, nagu Hlestakov Nikolai Gogoli «Revidendis» või Šarikov Mihhail Bulgakovi «Koera südames». Esimene nimelt on valemängija ja kehkadivei, aga teine – sellest veelgi hullem.
Ta toob ka esile, et Arestovõtš on omal ajal tihedalt läbi käinud provokaator Dmõtro Kortšinskiga. Viimane aga tutvustas teda Moskvas Vene fašismi peaideoloogi Aleksandr Duginiga, samuti Putini omaaegse kabinetiülema ja kurja geeniuse Vladislav Surkoviga. Švetsi ennustus ongi see, et Arestovõtš on teel sinna, kus ta kunagi alustas – segase ilmavaatega radikaalide leeri.
Selle hävitava hinnangu kõrvale on ehk paslik lasta Arestovõtšil enda eest ise kõneleda. Selle võimaluse andis talle viimati Jevgeni Kisseljov. Oma saatekülalist sisse juhatades rääkis teenekas ajakirjanik, et otsus Arestovõtš saatesse kutsuda kindlasti paljudele tema kanali jälgijatele ei meeldi ning suhtumine Arestovõtšisse on Ukrainas kahtlemata kõvasti muutunud. Sellele vaatamata on õige, kui inimene saab ikkagi ise võimaluse oma motiive selgitada.
Arestovõtš kinnitab, et kardab kõige enam 10–15 aastat kestva sõja perspektiivi, mis Ukrainat rängalt kahjustab. Ta väljendab ka kahetsust, et 2022. aasta juulis ei sündinud Venemaa ja Ukraina vahel Istanbulis lepet püsiva rahu saavutamiseks. Samuti on USAs pagulaspõlve pidav Arestovõtš ääretult pessimistlik USA relvaabi jätkumise osas.
Ta rõhutab, et mitte tema ei räägi Venemaa ja Ukraina ühinemisest, vaid seda räägivad lääne poliitikud, kes kardavad Ukrainat piisavalt toetada, aga tema asi on hirmutada sellega, milleni praegune olukord viib ja mis juhtub Ukraina kaotuse korral.
Lääne suurim viga seisneb Arestovõtši järgi selles, et pärast kaks aastat kestnud sõda usutakse ikka veel, et geoökonoomikaga on võimalik geopoliitika seljatada. Selles usus jagatakse igasugust arenguabi ja kliimatoetusi, aga lõpuks pöördub see abi peamiselt lääne enda vastu. Sellise olukorra muutmiseks on vaja transformatsiooni, mille ulatust on praegu isegi raske ette kujutada. Siinkohal meenutavad nad mõlemad Kisseljoviga USA kunagist presidenti Ronald Reaganit, kelle sarnast praegu ei ole.
Me ei tea, kuidas Oleksi Arestovõtši suur seiklus poliitikas jätkub. Kõige erinevamaid ambitsioone tal jätkub. «Olen seks liiga suur, kompleksne inimene, et end ühe sildi alla taandada,» rääkis ta paar kuud tagasi intervjuus, mille tegi Teet Korsten.
Igal juhul võib internetiavarusest leida sedagi, et naiseks olemise koolituse asemel on ta nüüd asunud reklaamima uut koolitust pealkirjaga «Raske on olla jumal: mehelikkusest».