INTERVJUU ⟩ Analüütik: jutt poliitvangidest Poolas on Valgevenele mõeldes solvav

Poola uus valitsus on alustanud avaliku meedia ja õigussüsteemi reformimist, et suunata riiki õigusriigi osas taas vastama Euroopa Liidu nõudmistele, leiab kohaliku poliitika analüütik Adam Jasser.

Pidada kaht võimu kuritarvitamises süüdi mõistetud ja presidendilossis vahistatud Poola seimisaadikut poliitvangideks on aga tohutu liialdus, mis võib mõjuda päris poliitvangidele Valgevenes mõeldes suisa solvanguna, sõnas endine kõrge riigiametnik.

Eelmisel nädalal vahistas Poola politsei presidendilossis kaks parlamendisaadikut parteist Õigus ja Õiglus (PiS). Pärast seda süüdistasid mitmed prominentsed PiSi poliitikud koos presidendiga valitsust poliitvangide võtmises. Samuti leidub neid, kes väidavad, et riik on langenud sügavasse põhiseaduslikku kriisi. Kui hull on olukord Poolas praegu tegelikult?

Kindlasti on praegu Poola poliitikas turbulentsed ajad, mida võib lugeda pikendatud üleminekuperioodiks uue ja vana valitsuse vahel.

Teated poliitvangidest äsja opositsiooni langenud PiSilt, kes juhtis viimased kaheksa aastat ise riiki, on tohutu liialdus ja kohati suisa solvang, kui mõelda Poola naaberriigile Valgevenele, kus võetakse päriselt poliitvange, sest inimesed avaldavad oma arvamust ja osalevad avalikus elus. Tihti puudub neil ka võimalus end kuidagi kaitsta ning kohtuprotsessi ei pruugi üldse toimudagi. Need on päris poliitvangid.

Adam Jasser

Adam Jasser eelmisel suvel Varssavis. Foto: Konstantin Sednev

• Pikaaegne ajakirjanik ja analüütik, praegu töötab tegevtoimetaja asetäitjana Kesk-Euroopa poliitilisi arenguid jälgivas väljaandes Visegrad Insight.
• Endine kõrge Poola riigiametnik, aastatel 2010–2014 töötas peaministri kantseleis riigisekretärina (Eesti mõistes kantslerina), aastatel 2014–2016 oli Poola konkurentsi- ja tarbijakaitseameti juht.
• Alates 2021. aastast üks saatejuhte suurima poolakeelse uudisteportaali Onet taskuhäälingus «Maailmast Onetis», kus analüüsitakse välispoliitikat.

Kõnealused kaks Poola endist ministrit mõisteti 2015. aastal süüdi võimu kuritarvitamises ajal, mil neil oli kontroll riigi julgeolekuteenistuste üle. Oma võimu kasutati ühe toonase juhtiva poliitiku vastu suunatud politseioperatsiooni korraldamises, mille eest määrati neile lõpuks ka vanglakaristus.

Mehed küll kaebasid otsuse edasi, kuid veel enne, kui kõrgem kohus jõudis oma otsuse teha, astus vahele äsja ametisse valitud president Andrzej Duda, kes andis neile armu. Selline teguviis erines oluliselt tavapraktikast, sest president andis armu enne, kui kohus oli oma lõpliku sõna öelnud.

Pärast väga pikka kaalumist leidis ülemkohus, et selline armuandmine oli ennatlik ning et see kaasus peab naasma apellatsioonikohtusse. Täpselt nii selle aasta detsembris juhtuski. Apellatsioonikohus kinnitas kohtuotsuse ja karistuse, ning sama seaduse järgi, mille eelmine valitsus välja töötas, oli politsei kohustatud need parlamendisaadikud vanglasse toimetama.

Kuid veel enne, kui kõrgem kohus jõudis oma otsuse teha, astus vahele äsja ametisse valitud president Andrzej Duda, kes andis neile armu.

Asjaolu, mis selles loos aga tõeliselt üllatab, on see, et president soostus pakkuma neile varjupaika presidendilossis, ise samal ajal teades, et nad tuleb vahistada. Sellega lasi president tekkida omapärasel olukorral, kus politsei oli sunnitud sisenema presidendilossi ja pidama need kaks süüdimõistetud meest seal kinni, et nad edasi vanglasse viia.

Muidugi üritab PiS juhtunut mahutada oma laiema tegevuse konteksti, kui seistakse vastu uue valitsuse püüetele taastada Poola õigusriik, muuta avalikku meediat selliselt, et see poleks ühe erakonna hääletoru ja nii edasi.

Pinget on seega palju. Ühelt poolt üritab eelmine võimuerakond ägedalt kaitsta enda positsioone ja ametisse määratud inimesi erinevates riigiametites. Teisalt proovib uus valitsus täita oma üht peamist valimislubadust, taastades õigusriigi, sõltumatu avaliku meedia ning võtta vastutusele need, kes oma avalikku võimu kuritarvitavad.

Õigusriigi taastamine oli uue valitsuse üks olulisemaid valimislubadusi. Kuidas hindate Donald Tuski valitsuse seniseid jõupingutusi riigiasutuste depolitiseerimiseks selle võrdlemisi lühikese aja jooksul?

Seni on kõige tähelepanuväärsem muudatus parteifunktsionääridest vabanemine riigitelevisioonis ja -raadios. Seal on nüüd uued ja apoliitilised juhatused. Paljud varem minema aetud ajakirjanikud on nüüd tagasi, aga on ka uusi nägusid.

Parim näide avaliku meedia sõltumatuse ja objektiivsuse taastamisest on see, et möödunud nädalal tehti otseülekanne Varssavi tänavatel toimunud opositsiooni meeleavaldusest. Selles otseülekandes näidati ka PiSi juhi Jarosław Kaczyński kõnet.

See kõik oli eelmise valitsuse ajal võimatu. Nad ei teinud kunagi otseülekandeid Tuski kõnedest. Samuti ei näidanud riigitelevisioon eelmisel aastal toimunud suuri toonase opositsiooni korraldatud meeleavaldusi. Ainuke asi, mis neist protestimarssidest eetrisse jõudis, oli valitsusmeelsete parteifunktsionääride kommentaar.

Teine suur muudatus on möödunud nädalal tehtud juhtkonnavahetus prokuratuuris. Selle eest vastutab peamiselt uus justiitsminister Adam Bodnar, kes on varem olnud Poola ombudsman ega kuulu ühtegi parteisse.

Poola värske justiitsminister Adam Bodnar peaminister Donald Tuskiga uue valitsuse ametivande andmise tseremoonial. Foto: Wojtek Radwanski/AFP/Scanpix

Tegemist on taas riigiinstitutsiooniga, mille eelmine valitsus võttis enda kontrolli alla, mis võimaldas partei ja valitsuse juhtivatele ametnikele justkui immuunsust seaduse ees. See tähendab, et paljud teated avalike varade väärkasutamisest, ebasobivast käitumisest, võimu kuritarvitamisest ja korruptsioonist jõudsid küll prokuratuurini, kuid jäid sinna kinni, kuna see institutsioon oli võimuerakonna kontrolli all.

Bodnar üritab nüüd seda olukorda ümber keerata, aga muidugi on PiS ja parteiga seotud president Duda muudatuste tõttu vihased, sest paljud varem vaiba alla lükatud kaasused võidakse nüüd päevavalgele tirida ja kohtule esitada. Mitme kõrge ametniku jaoks tähendaks see kahju väga isiklikul tasandil.

Mida siiski arvata sellest, kuidas vanadest riigimeedia juhtidest vabaneti? Kas midagi oleks võinud teha teisiti?

Mõnikord on väga raske pöörata tagasi seda, mis on juba lastud ebaõigele teele. Mäletatavasti ei saanud Tuski koalitsioon võimule kohe pärast valimisi, vaid esimesena sai valitsuse moodustamist proovida ikkagi PiS, kes sai küll üksi enim hääli, kuid ei suutnud meelitada enda kõrvale piisavalt partnereid.

Nii venitati võimuvahetust pea kaks kuud. Selle aja jooksul prooviti veelgi jäigemalt kinnitada oma võimu erinevates avalikes institutsioonides, sealhulgas riigimeedias ja prokuratuuris, et uue valitsuse käed oleks ametisse astudes võimalikult seotud. Selline käitumine lahkuvalt valitsuselt on Poolas pärast 1989. aastat pretsedenditu.

Kui inimesed räägivad, et ehk oleks saanud muutusi riigimeedias viia läbi kuidagi tsiviliseeritumalt, siis põhimõtteliselt oleks see muidugi tore, aga mitte sellises olukorras. Valitsus pidi seega tegutsema kiiresti, ning mulle tundub, et seni on jäädud seaduse piiridesse, isegi kui mõned sammud on olnud vastuolulised.

Lõpuks on kõige olulisem ikkagi see, et nende sammude tulemusena on võimalik taastada demokraatia põhimõtteid järgiv valitsemine, koos sõltumatu riigimeedia ja prokuratuuriga. Valitsus on silmitsi raske valikuga, sest ühtepidi tuleb neil pidada kinni seadustest ja mitte neid liialt väänata, aga teisalt peavad nad kasutama iga soosivat seadusetõlgendust oma peamise valimislubaduse täitmiseks.

Ei tasu unustada, et sügisel toimunud valimistel oli rekordiline osalus, mis ületas 74 protsenti. Neist valijatest suurem osa tuli välja, et näidata oma toetust neile muutustele, mis praegu seoses õigusriigi taastamisega aset leiavad. Tusk ja teised praeguse võimuliidu juhid on lubanud selle muutuse ellu viia ja neil polegi muud valikut, kui seda teha.

Tusk lubas esitada parlamendile eelnõu Poola abordipiirangute leevendamiseks

Meeleavaldus abordipiirangute karmistamise vastu 2020. aasta lõpus Varssavis. Foto: Kacper Pempel/Reuters/Scanpix

Eelmise nädala lõpus teatas Poola peaminister Donald Tusk intervjuus riigi kolmele suurimale telekanalile, et tema erakond Kodanike Koalitsioon käib peagi välja seaduseelnõu seniste abordipiirangute leevendamiseks, mis annab teatud tingimustel õiguse turvalise abordi tegemiseks kuni 12. rasedusnädalani.

Kuigi peaminister ei täpsustanud eelnõuga seotud üksikasju, oleks tegu siiski olulise leevendusega praegu Poolas kehtivale peaaegu täielikule abordikeelule, kirjutab portaal Notes From Poland.

Siiski ei valitse abordi teemal Poola valitsuskoalitsioonis täielikku üksmeelt. Kui võimuliidu kõige väiksema mandaatide arvuga vasakpoolsed on abordiõiguste toetamisel Tuski erakonnast isegi liberaalsemad, sooviksid samuti valitsusse kuuluva valimisliidu Kolmas Tee liikmed näha selles küsimuses referendumit.

Vasakpoolsete sõnul ei toeta nad referendumi korraldamist abordipiirangute võimalikuks leevendamiseks, sest inimeste põhiõigusi ei peaks panema rahvahääletusele. Seni pole referendumi korraldamist toetanud ka peaminister Tusk.

Kui abordipiirangute leevendamine parlamendis ei osutu võimalikuks, proovitakse Tuski sõnul muuta abort kättesaadavamaks erinevate regulatsioonide ja poliitikate abil, mis jäävad eelkõige Tuski parteikaaslase Izabela Leszczyna juhitava tervishoiuministeeriumi vastutusalasse.

Mõne kriitiku hinnangul on Tuski valitsus aga lihtsalt kättemaksuhimuline ja soovib nüüd mehitada kõrgeid riiklikke ametikohti hoopis endale lojaalsete inimestega. Kuidas teha vahet võimu kuritarvitamisel ja siiral soovil taastada õigusriik?

On arusaadav, et sellist juttu ajavad need, kes oma positsioone praegu kaotavad. Kuidas muidu saaksid nad õigustada oma seniseid samme? Sellised väited on alusetud – neid kinnitavaid fakte pole.

Näiteks see, et alguses mainitud kahe endise ministri lugu just nüüd nii kaugele jõudis, oli juhus. Opositsioon üritab nende saatust nüüd küll ära kasutada, väites, et tegemist on poliitvangidega, aga sellega väänatakse erinevate terminite tähendust. Uus valitsus ei ole selle otsuse teinud kohtunikke määranud, vaid nad on seal töötanud aastaid.

President Duda saaks neile kahele uuesti armu anda, mis nad päästaks. Siiski ei ole president seda miskipärast teinud, ja nii on võimalik narratiivi poliitvangidest ja poliitilisest rõhumisest edasi levitada. Tegelikult tuleks uurida hoopis presidendilt, millised on tema motiivid, et ta neile uuesti armu pole andnud.

Neist kahest süüdimõistetud saadikust püütakse teha märtreid.

Osa probleemist on see, et keeldutakse leppimast faktiga, et pärast süüdimõistvat otsust jäid mehed ilma ka oma praegustest kohtadest parlamendis. Nimelt näevad Poola seadused selgelt ette, et parlamendisaadikul ei või olla all süüdimõistvat kohtuotsust. Mandaadi lõppemine selle seaduse raames juhtub automaatselt, keegi ei otsusta selle üle, ja parlamendi spiikril on kohustus nende saadikute mandaat lõpetada.

Samas ei kaota erakond neid kahte kohta parlamendis, vaid saab need täita uute saadikutega, kes on nimekirja alusel järgmised. Seni pole seda aga püütud teha, kuna neist kahest süüdimõistetud saadikust püütakse teha märtreid.

Veel on oluline välja tuua, et need saadikud pole mitte ainult süüdi mõistetud võimu kuritarvitamises aastal 2006, vaid nüüd on meedias kõlanud ka uued süüdistused, mille kohaselt on need mehed äsja lahkunud valitsuse koosseisus kasutanud Pegasuse nuhkvara oma poliitiliste oponentide vastu.

Uus prokuratuuri koosseis võtab need süüdistused nüüd samuti uurimise alla, mis tähendab, et lisaks ammusele rikkumisele võib lisanduda peagi ka see palju värskem lugu, kui prokuratuur otsustab sellegi süüdistuse kohtusse viia. See on täiendav asjaolu, mis selgitab, miks neid kaht poliitikut nii ägedalt kaitstakse.

Hetkel paistab, et president Dudal on opositsioonist mõnevõrra rohkem hoobasid uue valitsuse reformide pidurdamiseks. Kui suur ikkagi on presidendi roll selles vastasseisus ning millised on valitsuse seaduslikud võimalused tema vastuseisu ületada?

President Duda on tõesti endale võtnud opositsiooni eestkõneleja rolli. Ta ei püüagi käituda erapooletu vahendajana, vaid üritab küllaltki selgelt hoida ära võimalikku kahju eelmisele valitsusele ja nende poliitikale.

Poola seadused annavad talle selleks küllaltki mõjusad hoovad, sest president saab õigusakte vetostada. Sellest vetost mööda minemiseks peaks valitsusel olema seimis kolm viiendikku kohtadest, kuid nii suurt enamust praegusel võimuliidul parlamendis pole.

See tähendab, et iga ambitsioonikat reformi, mida valitsus püüab teha seaduste muutmise abil, ootab suure tõenäosusega ees presidendi veto. President on ka avalikult näidanud valmisolekut oma vetoõigust kasutada. Nii saavad peamised reformid, mida valitsus üldse teha saab, olla sellised, mis seaduste muutmist ei vaja.

Poola president Andrzej Duda (vasakul) esmaspäevasel kohtumisel peaministri Donald Tuskiga. Foto: Damian Burzykowski/Newspix/Poland Out/Scanpix

Siiski võivad sellisedki muutused osutuda päris tulemuslikuks. Näiteks on võimalik lõpetada kohtute survestamine kindlate otsuste suunas, mis teeb kohtud märksa rohkem sõltumatuks. Samuti on võimalik teha personalimuudatusi, asendades näiteks varasemale valitsusele lojaalseid kohtunikke sõltumatute õigusemõistjatega.

Paljud praegused muudatused on seega suuresti seotud riigivõimu esindajate käitumise muutmisega, et need vastaksid rohkem õigusriigi põhimõtetele, ilma et selleks muudetaks olemasolevat seadust.

President on ka avalikult näidanud valmisolekut oma vetoõigust kasutada. Nii saavad peamised reformid, mida valitsus üldse teha saab, olla sellised, mis seaduste muutmist ei vaja.

Samas on minister Bodnar lubanud sellegipoolest käia välja ka konkreetsed plaanid seaduste muutmiseks, et Poola õigussüsteem vastaks taas Euroopa Liidu nõudmistele. Võib siiski juhtuda, et president Duda ei tahagi selliseid seadusemuudatusi vetostada. Igatahes on valitsusel juba praegu piisavalt hoobasid, et suunata Poolat õigusriigi osas taas vastama Euroopa Liidu nõudmistele.

Kui vaadata rahvusvahelisi pingeridasid, mis mõõdavad demokraatiat, õigusriigi põhimõtetele vastavust, meediavabadust, korruptsiooni ja teisi selliseid näitajaid, siis kaheksa aastat kestnud PiSi võimuperiood tõi endaga kaasa languse kõigis neis valdkondades. Kes ei taha uskuda praeguse valitsuse viidatud murekohti, võib tutvuda nende langustrendidega, mida teiste seas on mõõtnud Freedom House ja Transparency International.

Varem käis läbi erakordselt kõrge osalusprotsent viimastel valimistel, mis näitab, et paljudele poolakatele läheb poliitikas toimuv korda. Kuidas näevad tavalised inimesed, kes ei ole ühe kindla partei toetajad, praeguseid reforme ja valitsuse vastasseisu opositsiooniga?

Valitsus on jõudnud ametis olla napilt üle nelja nädala, mistõttu on praegu veel vähe usaldusväärseid andmeid inimeste poliitiliste eelistuste muutumise kohta. Samas näitavad need praegu ilmunud üksikud küsitlused siiski pigem võimukoalitsiooni toetuse kasvu ja PiSi toetuse väikest langust.

See on oluline, sest kui praegune olukord peaks kujunema poliitiliseks tupikseisuks ja otsustatakse korraldada erakorralised valimised, siis soosik oleks pigem uus võimuliit. On põhimõtteliselt võimalik, et erakorraliste valimiste tulemusel saaks praegune koalitsioon kokku isegi vajaliku enamuse parlamendis, mis lubaks presidendi vetot ignoreerida.

Nii tundub mulle, et president Duda päris sellist tupikut, mis viiks erakorraliste valimisteni, ei soovi. Ometi on erakorralised valimised võimalik stsenaarium, kui pinged ja poliitiline laetus jäävad sedavõrd kõrgele tasemele. Hetkel üritatakse neid siiski vältida.

Peamised tööriistad on valitsuse käes ja president üritab nende tegutsemisvabadust enda võimaluste järgi piirata, aga valitsus jätkab oma sammudega.

Näib, et praegu on see vastasseis veel küllaltki algfaasis ning mõlemad leerid katsetavad piire. Lõpuks sõltub inimeste tõeline poolehoid järgmistest sammudest, et kes ja kuidas riigi poliitikat ikkagi enim kujundama hakkab.

Praegu tundub mulle, et peamised tööriistad on valitsuse käes ja president üritab nende tegutsemisvabadust enda võimaluste järgi piirata, aga valitsus jätkab oma sammudega – selline on praegu reaalsus.

Peaminister Tusk on juba hoiatanud, et valitsuse töö on veel mõnda aega keeruline ja ebameeldiv. Millised olulised institutsioonid valitsus järgmisena sihikule võtab ning milliseid muutusi on riigiaparaadis veel vaja teha?

Kõige olulisemad valdkonnad ongi korrakaitse ja õigussüsteem. Need on need muudatused, mida me seoses prokuratuuriga praegu näeme. Kohtud on kohati suutnud isegi oma sõltumatust hoida, aga sinna paljud juhtumid ei jõudnud, sest politsei kaitses poliitikuid juurdluste eest ning prokuratuur ei esitanud süüdistusi. Sellega tegelemine on õigusriigi taastamisel esmatähtis.

Riigimeedia objektiivsuse taastamine oli samuti väga oluline, aga see on nüüd tehtud. Paljudele inimestele, eriti maapiirkondades, on riigitelevisioon peamine infoallikas; nüüd on sealsed kajastused rohkem tasakaalustatud.

Seega minu silmis on juba kõige olulisemad muutused tehtud või vähemalt nendega tegeletakse, aga mõistagi on see protsess veel poolik.

Järgmisena võetakse ilmselt ette riigile kuuluvad ja riigi osalusega ettevõtted, mille juhatustes ja nõukogudes olid esindatud mitmed erakonna ametnikud. Mitmed sellised ettevõtted sekkusid võimuerakonna huvides valimiskampaaniasse, kulutades selleks raha ja võttes ette poliitiliste motiividega projekte.

Peaminister Tuski sõnul on tõendeid avalike vahendite väärkasutamise pretsedenditust ulatusest ning lähinädalatel on ta lubanud selliseid juhtumeid ka avalikkuse ette tuua.

Poola meedia on avaldanud pikki nimekirju riigi kontrolli all olevate ettevõtete juhtidest, kes tegid PiSi kampaaniale olulisi annetusi. Samuti julgustasid mitmed ettevõtted poolakaid üldvalimistega samal ajal toimunud referendumil hääletama toonase valitsuse seisukohtade poolt. Veel hoidis riiklik energiaettevõte Orlen kaks kuud enne valimisi kütuse hindu kunstlikult madalal, mistõttu tekkis paljudes tanklates defitsiit, sest sõltumatud erasektori tegijad tõrjuti turult välja.

Peaminister Tuski sõnul on tõendeid avalike vahendite väärkasutamise pretsedenditust ulatusest ning lähinädalatel on ta lubanud selliseid juhtumeid ka avalikkuse ette tuua, kuigi veel ei ole teada, mida ta täpselt silmas peab. Igal juhul korraldatakse tulevatel nädalatel mitmeid üldkoosolekuid nendes juhatustes ja nõukogudes muudatuste tegemiseks.

Enne valimisi lubas Tusk vastutusele võtta ka keskpanga juhi Adam Glapinski, keda samuti kahtlustatakse PiSi kampaaniale kaasaaitamises, kui ta avalikult nimetas erinevaid opositsioonipoliitikuid reeturiteks. Samuti leitakse, et ta jättis tähelepanuta inflatsiooni järsu kasvu, kuid poliitikasse sekkumine on ikkagi suurim rikkumine, sest Poola seaduste järgi ei tohiks ta seda teha.