:format(webp)/nginx/o/2024/01/26/15850954t1hada1.jpg)
Indrek Tarand valiti esimest korda Euroopa Parlamenti 2009. aastal rekordilise häältesaagiga, mis jäi alla ainult Keskerakonnale. Milline nägi välja üksikkandidaadi elu Euroopa Parlamendis ja kas keegi võiks tema tulemust korrata, rääkis Tarand saates «Maailm taskus».
Tarand selgitas enda suure edu tagamaid nii: «Loomulikult oli põhjuseks parteiline pimedus, mis tahtis kehtestada kinnised nimekirjad, milles parteilased teevad järjekorra ja otsustavad, kes saavad mandaadi ja valijatel puudub võimalus seda antud häälte arvu abil ringi tõsta.»
Hiljem avaliku pahameele tõttu riigikogus vastavat eelnõud muudeti. «Ka riigikogu valimiste õiglasemaks tegemine niinimetatud partokraatliku võimu vähendamise suunas ja valijatele õiguste andmine – ma võin seda lugeda enda teeneks. Ja sellisena olen oma eluga väga rahul, sest kasvama pandud on midagi, mida võib lugeda õigeks ja mida ilmselt ära ei kaotata.»
Tarand tõdeb, et taolist kampaaniat teha oli väga lõbus, kuid tänapäeval ta seda võimalikuks ei pea.
«Sellisena on see tänase päevani kehtiv Euroopa rekord. Mõnes teises riigis, näiteks Iirimaal, on veel võimalik ükskikuna kandideerimine, aga nad ei ole kunagi isegi ligilähedaselt sarnast protsenti saanud,» märkis Tarand.
Üksikkandidaadina Euroopa Parlamenti pääsemisele järgnes huvitav protsess, sest kui tavaliselt alustab eurosaadik tööd oma parteilise kuuluvuse alusel vastavas fraktsioonis, siis Tarandile tulid kosja mitmete fraktsioonide esindajad – ise võrdleb ta ennast kahe peaga vasikaga, keda kõik tahtsid näha.
«See oli minu elus esimene kord rääkida kaks korda päevas Briti peaministriga, sest David Cameron, kes oli lubanud teha uue fraktsiooni Euroopa Parlamendis, tahtis nui neljaks seda lubadust täita,» selgitas Tarand enda sattumist roheliste ridadesse.
Nimelt nägid reeglid ette, et fraktsiooni loomiseks peab olema teatud arv liikmeid ja need peavad tulema vähemalt seitsmest riigist. Kui aga Põlissoomalste toonane juht Timo Soini ütles, et tema tahaks saada fraktsiooni juhiks, käis see brittide enamusele vastukarva. Soini lahkudes avanes tee Tarandile.
«Kuna mul oli selleks ajaks ka täiesti selge, et üksinda selle parlamendireeglistiku raames ei ole võimalik nanosekunditki kõneaega või mistahes komisjoni positsiooni saada, sest kõik toimub võimu jagamise alusel, ja kuna roheline mõtteviis ei ole mulle päris võõras, siis läksimegi roheliste juurde, ja seal esitati mulle ainult üks hästi lihtne kontrollküsimus,» meenutab Tarand.
Uuriti, milline on suhtumine tuumaenergiasse ja kas on selge, et kuna Tarand on ühemehedelegatsioon väikesest riigist, ei saanud talle ühtegi positsiooni anda.
«Ja mina ütlesin, et ma olen siin esimest korda, ja andke mulle seda, mida teised ei taha,» märkis Tarand. «Minu lootus oli see, et kui ma näitan, et ma selle prügi pealt suudan ka midagi teha, siis nad hakkavad mind usaldama ja annavad rohkem asju. Ja nii ka läks.»
Saates tuleb juttu veel järgmistel teemadel:
/nginx/o/2016/04/20/5284199t1ha38b.jpg)