:format(webp)/nginx/o/2017/03/21/6477779t1h61f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15860094t1h42cb.jpg)
Päikeseline tore talveilm ei tähenda Ukraina suurtükimeestele midagi head. Neile on see halb ilm, sest lendavad vaenlase droonid. «Kurat, tööd ei saa üldse teha,» vandus juba kuulsateks saanud Bahmuti ja Avdijivka [endiste] linnade vahel positsoonil asuva Ukraina patarei komandör Grib (Seen).
Taevast kostis vaikset põrinat. «Kähku-kähku, kõik varjule,» hüüdis suurtükipatarei komandör. Tema ameeriklaste iseliikuva suurtüki M109 (Paladin) meeskond jooksis ülemuse käsutagi blindaaži. Need sõnad olid rohkem mõeldud ajakirjanikule.
Vene armee droonid on suurem probleem kui mürsuvaru, andis Grib, õige nimega Volodõmõr (53) mulle mõista. Kui droonid lendavad, ei saa normaalselt töötada ehk anda tuld Vene üksuste pihta. «Päev otsas oleme peidus. Kogu aeg lendavad siin droonid,» ütles Grib.
Kuni Postimees oli selle Ukraina 24. mehhaniseeritud brigaadi Paladini meeskonna juures, tiirutasid meie kohal pidevalt Vene armee droonid. Kõige hullem, et mitu korda ilmus meie kanti Vene armee kõige ohtlikum ründedroon Lancet, mis on võimeline ilma piloodi juhtimiseta sihtmärki ründama. Segajad Lanceti maha ei võta. Aitavad ainult hea maskeering ja korralik varjumine. Lancet on palju võimsam relv kui tavaline FPV-ründedroon.
Lancet ründab kiiresti ja alati ootamatult. See pikeerib nagu jahipistrik sihtmärgile. Korraga käis meist umbes sajakonna meetri kaugusel kõva pauk. Nõrgem kui suurtükimürsu või miini plahvatus, aga piisavalt tugev.
«Võis olla Lancet,» ütles muidu naeratanud komandör väga tõsiselt. Õnneks ründas mööda. Ilmselt venelased nende positsiooni siiski ei avastanud. Veel.
/nginx/o/2024/01/31/15860099t1h183c.jpg)
Mõneks ajaks oli oht möödas. Saime rääkida, kuidas on neil olukord Lääne päritolu 155-millimeetriste suurtükimürskudega. Ukraina armee sõltub nende mürskude puhul täielikult Lääne abist, mis on viimasel ajal vähenenud. Lisaks sellele ei suuda lääneliitlased nagunii veel toota nii palju mürske, kui Ukraina vajab.
«Praegu jätkub. Veel,» ütles Volodõmõr. «Töötada saab. Selleks tööks, mida on praegu vaja, meil jätkub.»
Tõlkes tähendab see, et kaitses istumiseks mürske praegu jagub. «Rünnakule sellise kogusega muidugi ei lähe,» kommenteeris kõrvalt meid saatnud ohvitser.
Volodõmõr tunnistas, et puudust on teatud mürskudest. «On üks mark, mis on hea, need on otsas,» ütles ta.
155-millimeetriseid mürske on erinevaid liike, selgitas ta. Kui lühidalt öelda, siis on mürske, mille lendu pole öösel näha ja on mürske, mille lendu on öösel näha.
«Kui see välja tulistada, siis see on näha nagu tuluke,» rääkis Grib. «Öösel on näha trajektoor, kust see [välja] lendas. Meie asukohta on siis kergem välja selgitada. Teistega pole näha, kust me tulistame. Siis on meie elu lihtsalt veidi ohutum.»
Otsas on just need mürsud, mille lendu pole öösel näha. Tema Paladin peab tuld andma sellest hoolimata ka öösiti, kui on vaja. «Seda on tunda, tuleb vastutuld meie pihta,» nentis ta. «Tulistame ikkagi, sest sest poisid (Ukraina sõdurid eesliinil, keda ründavad Vene üksused — J.P.) ootavad meie toetust. Me peame oma töö ära tegema.»
/nginx/o/2024/01/31/15860104t1he77d.jpg)
Postimees ei saa avaldada, kui palju Volodõmõri patarei keskmiselt päevas tuld annab, aga laskude arv ei jäta muljet, et konkreetselt tema patareil oleks karjuv puudus 155-millimeetristest mürskudest.
Arvestama peab aga seda, et kui komandör Volodõmõr ütleb, et tal mürske esialgu jätkub, siis see käib konkreetselt tema üksuse ja tema patarei kohta. See, et tal jätkub moona, ei tähenda, et neid on piisavalt mõnel teisel brigaadil. Kõik oleneb üksuste ülesannetest ja vajadustest antud ajahetkel.
Suurem probleem on Ukraina armeel tegelikult 152-millimeetriste mürskudega, mida kasutavad Nõukogude päritolu suurtükisüsteemid. Nii ratashaubitsad kui ka iseliikuvad suurtükid nagu Akaatsia. Sellised mürske Ukraina liitlased ei tooda. Ukrainal endal puudub sõja ajal võimekus selliseid mürske toota.
Kriitiliseks muudab olukorra see, et suurem osa Ukraina suurtükiväest tulistab endiselt Nõukogude päritolu relvadega. Postimees teab Ukraina brigaade, mis praegu sisuliselt kasutavadki ainult Lääne suurtükisüsteeme, sest Nõukogude päritolu relvade moona on lihtsalt nii vähe.
/nginx/o/2024/01/31/15860105t1h5ed2.jpg)
Eraldi suur probleem on suurtükkide torud. Neid peab teatud arvu laskude järel vahetama, sest muidu muutub toru piltlikult öeldes kõveraks. Muidugi mitte päris kõveraks, aga isegi kui toru amortiseerub nii, et see mõjutab mürsu väljalendu kasvõi mõne millimeetri võrra, siis 15-20 kilomeetri kaugusel võib see tähendada juba olulist möödalasku. Liiga palju laske teinud toru võib hullemal juhul ka lasu ajal plahvatada koos mürsuga. Meeskonnale see midagi head ei tähenda.
Küsimuse peale, kas nende eelmise aasta suvel Ukraina armeele abi korras antud Paladini toru on juba vahetatud, võttis Grib päris pika mõtlemisaja tunnistas ohates, et ei ole.
Veel pikema mõtlemisaja võttis ta küsimuse peale, kui palju laske on nad teinud rohkem sellest, millal peab instruktsioonide järgi toru vahetama. «Kaks korda vähemalt. Võib-olla isegi kolm,» ütles ta lõpuks.
«Aga me oleme juba järjekorras, see viiakse varsti kapitaalremonti,» lisas ta. Ilmselt vahetatakse siis ka toru välja.
/nginx/o/2024/01/31/15860108t1hc598.jpg)
Lisaks mürsupuudusele on suurtükitorude defitsiit teine oluline piirav tegur Ukraina suurtükiväe võimekusele sõjas, kirjutas Eesti kaitseministeerium detsembris avaldatud raportis.
Eesti kaitseministeeriumi hinnangul vajab Ukraina armee 1500–2000 suurtükitoru aastas. Iga toru maksab kuni 900 000 eurot. Ehk et ainuüksi torudele peaks kuluma üle miljardi euro aastas.
Arvestades Läänes suurtükitorusid tootvate tehaste piiratud arvu, tuleks Eesti kaitseministeeriumi arvates pöörata erilist tähelepanu nende tootmise laiendamisele.
Liitlased on tänaseks andnud Ukraina armeele 17 erinevat suurtükiplatvormi, mis kõik vajavad erinevaid torusid. Selline lähenemine on jätkusuutmatu, kirjutas Eesti kaitseministeerium. «Eesmärk peaks olema seda arvu mitu korda vähendada,» öeldi raportis.
/nginx/o/2024/01/31/15860110t1h93a2.jpg)
Volodõmõri meeskond töötas kuni eelmise suveni Nõukogude päritolu iseliikuval suurtükil Akaatsia, mis oli pärit 1970-ndatest aastatest. Ega nende Paladin palju uuem pole – see relv on 1980-ndatest aastatest. Otsustades masina sees olevate kirjade järgi, on see konkreetne Paladin saadetud Itaaliast.
Ameeriklased hakkasid Paladini liikursuurtükke tootma 1960-ndatel. Mingil hetkel oli see NATO riikide armeedes kõige levinum seda tüüpi relv.
Suurt vahet Akaatsia või Paladiniga töötamisel Volodõmõri sõnul pole: mõlemad on vanad masinad. Ümberõppimine võttis kaks päeva.
«Siin on rohkem ruumi, laskekaugus on suure, soomus on parem,» võrdles Grib masinaid. «Kui oleks veel uuem modifikatsioon [Paladinist], siis oleks vahe väga suur.»
Akaatsia laskekaugus on tavalise mürsuga 17 kilomeetrit, Paladinil 24 kilomeetrit. Efektiivne laskekaugus on Paladinil 15-18 kilomeetrit ehk sisuliselt võrdne Akaatsia maksimaalse laskekaugusega.
/nginx/o/2024/01/31/15860112t1hcaaa.jpg)
Volodõmõr rääkis, et suurtükkide puhul loetakse tabamuseks juba seda, kui sa kahjustad sihtmärki, näiteks vaenlase tehnikat. «Viie-kümne meetri kaugusele [tabamine] on juba väga hea, see on juba sisuliselt kümnesse,» ütles Paladini komandör. «Viie meetri kauguselt on [mürsu plahvatamisel» juba selline jõud, et… Igal juhul on resultaat.»
Volodõmõr ütles, et praeguses sõjas ei saa veel droonid asendada suurtükke.
«Drooniga sa ei purusta silda või hoonet või üldse midagi suurt,» rääkis ta. «Kõik peab olema kompleksis. Droonid täidavad oma ülesndeid ja suurtükid oma. Vot meie koostöös on tulemus väga hea. Kui ainult droonide või suurtükkide peale loota, siis nii head tulemust ei saa. Droonid on väga hea asi, aga koostöös suurtükkidega on [tulemus] superhea.»
Volodõmõr on pärit Lvivist. Kui algas täiemahuline sõda, siis töötas ta ühes Poola tehases. Sõja puhkedes tuli ta kohe kodumaad kaitsma.