Konfliktid ja nende ohvrid vajavad, et neid mäletatakse olevikus – et oleks pilte, mis meenutaks teistele nende olemasolu ja seda, et neil on endiselt abi tarvis. Seda püüab saavutada ka 1,2 miljonit unustatud rohingja põgenikku.
Kiiresti uute uudiste juurde liikuvas maailmas, kus pilgud naelutas endale kõigepealt sõda Ukrainas ja seejärel konflikt Gazas, pole ruumi uute ohvrite peale mõtlemiseks, ilma et eelmised jääks tagaplaanile. Tagakiusamise eest Myanmarist pagenud rohingjade saatusele ei pööra enam peaaegu keegi tähelepanu ega jutusta nende lugusid, mistõttu ei jäänud põgenikel muud üle, kui võtta see ülesanne enda kanda.