/nginx/o/2018/06/12/7897436t1hb724.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/08/11/14752798t1ha651.jpg)
Välisminister Margus Tsahkna valis aastakõnes vähem riskantse tee, olles ülemäära idealistlik olukorras, kus maailm selleks tegelikult põhjust ei anna, kommenteeris välispoliitika ekspert Kristi Raik.
Venemaa peab Ukrainas julma sõda, mille laienemise ohust on viimasel ajal ärevalt räägitud mitte ainult piiririikides, vaid ka pikalt rahu nautinud Lääne-Euroopas. Ühtlasi oleme näinud, kui keeruline poliitikutel on sõjaohust rääkida nii, et sõnum oleks ühtaegu nii realistlik kui rahulik; tekitaks tegutsemistahet, kuid mitte paanikat. Inimesed peaksid aru saama, et sõda ei tule meie õuele homme, kuid selle nimel, et ta ei tuleks ka kolme või kümne aasta pärast, tuleb pingutada praegu. Vastased võivad tunda kiusatust sõjaohust rääkivat liidrit rünnata ja tõmmata seda teemat osaks sisepoliitilisest võitlusest, nagu on paraku juhtunud ka Eestis.
Välisminister Margus Tsahkna otseselt sõjaohust ei rääkinud, vaid valis vähem riskantse tee, keskendudes oma välispoliitika aastakõnes eesmärgile saavutada võit Ukrainas. Kahtlemata on võidutahe vajalik, nagu kuulsime Ukraina president Volodõmõr Zelenskõilt tema hiljutisel külaskäigul Eestisse. Eesti toetab Ukraina arusaama võidust ega karda seda selgelt välja öelda, erinevalt mõnedest teistest lääneriikidest.
Minister esitas kaheksat punkti hõlmava plaani võidu saavutamiseks. Ükski kaheksast eesmärgist ei ole paraku käegakatsutavas kauguses ega lihtsasti saavutatav. Sellest minister vaikis, kui pikalt sõda veel kesta võib ja kas peaks valmistuma ka selleks, et kõiki eesmärke ei saavutata.
Kõne pakkus väga vähe analüüsi sellest, millises suunas maailm muutub ja mida see Eesti jaoks tähendab. Kõlama jäi tugev idealism, mida ei tasakaalustatud meie julgeolekukeskkonna ja maailmapoliitika arengusuundade vaatlemisega. Kuulsime, et agressioon kui selline peab kaduma riikide mõttemaailmast ja see on võimalik. Rahvusvaheliste suhete eksperdid liigitavad sellise mõttearenduse pigem utoopia kategooriasse.
Muidugi ei ole Margus Tsahkna ainuke Eesti esindaja, kes Ukraina võidust sellises võtmes on rääkinud. Mõnevõrra realistlikumalt oli kõnes sõnastatud eesmärk, et tulevikus kusagil idanevad agressiivsed ja imperialistlikud mõtted ei muutu eesmärkideks ning hoitakse kontrolli all. Kõigepealt peab Venemaa läbi kaotuse jõudma järeldusele, et ta ei suuda oma eesmärke sõjategevuse abil saavutada. Ent see järeldus võib jääda ajutiseks, kuniks Venemaa taas jõudu kogub. Realistlik oleks olnud kõnes meelde tuletada, et Venemaa on Eesti ja kogu Euroopa julgeolekule pikaajaline oht.
Minister kõneles palju sellest, kuidas Eesti peab püüdma maailma endale soovitud suunas muuta. Selline hoiak ongi vajalik ja keerulisel, suurte muutuste ajal võib väikeriigil olla haruldaselt häid võimalusi enda ümber toimuvat mõjutada. Seda on Eesti ka viimase kahe aasta jooksul teinud ja peab edasi tegema. Nagu minister rõhutas, tuleb edasi töötada selle nimel, et kõik liitlased annaksid Ukrainale sõjapidamise toetuseks igal aastal 0,25 protsenti oma riigi SKTst. Oluline eesmärk on ka see, et Venemaa külmutatud varad saaks ELi ja G7 riikides kasutusele võtta Ukraina toetuseks. Eesti saab olla nendes küsimustes suunanäitaja.
Paljud maailma riigid ei soovi maksta Venemaa agressiooni peatamise eest mitte mingit hinda, ei kavatse ühineda sanktsioonidega ega ole valmis Venemaad isoleerima. Lääneriikides on palju korratud ministri kõnes kõlanud üleskutset kahtlejaile või kõrvalehoidjatele selgitada, mis on Ukraina sõjas kaalukausil. Paraku pole probleem selles, et kõrvalehoidjad ei suudaks oma huvidest adekvaatselt aru saada. Nende huvid lihtsalt ongi meie huvidest erinevad.
Eesti prioriteet on koos liitlastega aidata Ukrainal sõda võita ja ühtlasi hoolitseda enda julgeoleku eest. Riikidelt, kes ei ole meiega n-ö samameelsed, ei maksa ülearu oodata ega nende ümber veenmisse ülemäära oma piiratud ressurssi panustada. Juba see on piisavalt keeruline, et oma liitlasi veenda ühes suunas edasi tegutsema.
Nii kaua kui sõda Ukrainas kestab, ei ole põhjust oodata murrangut ÜRO Julgeolekunõukogu reformimisel, mida kõne esile tõstis kui Eesti prioriteeti. Rahvusvahelised institutsioonid peegeldavad paratamatult suurriikidevahelist jõudude tasakaalu, mis muutub. Tuleviku jõujooned ei ole praegu nähtavad. Minister viitas sel aastal eelolevatele valimistele paljudes maailma riikides, sh USAs, mis võivad tuua kaasa murrangulisi muudatusi. Maailm ei anna meile põhjust liigseks idealismiks.