ÜLEVAADE ⟩ Välisminister keskendus riigikogus peaasjalikult Ukrainale

Välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) pidas riigikogu ees traditsioonilise välispoliitika aastakõne. Foto: Aron Urb/Välisministeerium

Traditsioonilises välispoliitika aastakõnes keskendus välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200) peamiselt Ukrainaga seonduvale. Maailmas toimuvad teised olulised välispoliitilised sündmused pälvisid vähem tähelepanu.

Tsahkna rõhutas seniseid jutupunkte igakülgsest Ukraina toetamisest, Venemaa vastutusele võtmisest kuritegude eest ning agressorriigi külmutatud varade kasutuselevõtmisest. «Ukraina riik peab säilima oma territoriaalses terviklikkuses. Jõud ei saa olla see, mille abil riigi piire muudetakse ja suveräänsus jalge alla tallatakse, ei nüüd ega ka tulevikus, ei Ukrainas ega kusagil mujal. Agressioon ei tohi õnnestuda, ei tohi muutuda aktsepteeritavaks uueks reaalsuseks. Vastasel korral muutub maailm jõu, ülbuse, kalkuse, autoritaarsuse pärusmaaks,» tõdes ta.

Minister rõhutas jätkuvalt vajadust Ukrainat tulevikus näha nii NATOs kui ka Euroopa Liidus (EL). «See annab ukrainlastele kindluse oma valitud teel edasiliikumiseks, see annab ka kindluse meile, et kusagil idanevad agressiivsed ja imperialistlikud mõtted ei muutu eesmärkideks ning hoitakse kontrolli all.»

Vaja luua eritribunal

Tsahkna esitles kaheksal mõttel põhinevat plaani, kuidas Ukrainas kurnamissõda pidava Venemaa sõjamasin kokku jooksutada ja vastutusele võtta. Olulisel kohal on nii jätkuv toetus Ukrainale, järjekordsed sanktsioonipaketid kui ka Venemaa isoleerimine rahvusvahelisel areenil. Minister rõhutas taas rahvusvahelise eritribunali loomist, mille abil saaks Venemaa juhtkonna üle kohut mõista. «Keegi ei taha elada maailmas, kus möllavad Putinid, kes lapsi röövivad ja orvustavad, oma naaberrahvaid tühistada püüavad või tuumajaamu mineerivad,» märkis ta.

Aga kuidas jääb kurjusega Lähis-Idas?

Eiki Berg Foto: Sille Annuk

Eiki Berg, Tartu Ülikooli rahvusvaheliste suhete teooria professor

Välisministri kõnel oli kolm adressaati: diplomaatiline korpus, riigikogu liikmed ja Eesti avalikkus. Me saime teada Eesti nägemuse Ukraina võidust Venemaa-vastases sõjas ja mida selleks tegema peab. Sõjast Ukrainast saab ja peabki rääkima, aga mitte selles võtmes, et me oleme sõjaks ettevalmistumisel jõudnud järgmisele tasandile.

Välispoliitikas peab olema ambitsioonikust, proaktiivset lähenemist, utsitamist ja sütitamist, samuti oma väiksuse suureks mõtlemist. Aga kui sellele kõigele ei järgne veenvat seletust, kuidas tuua inimsusvastastes kuritegudes süüdistatud kohtu ette, kuidas kaotada ära hallid tsoonid, kuidas tuua sõdiv riik NATOsse ja ELi või kuidas tagada liberaalse maailmakorra säilimine olukorras, kus suurriigid ise, nii meie partnerid kui vastased, seda kõikvõimalikul moel lammutada üritavad, juhindume soovmõtlemisest, millel on reaalsusega vähe pistmist.

Eesti lubab panustada Ukraina ülesehitustöödesse ja olla Ukraina eestkõneleja kogu maailmas. Kõlab hästi. Aga kuidas jääb kurjusega Lähis-Idas? Ei ühtegi viidet sellele, et Gazas toimuvad tapatalgud juhinduvad pahatahtlikest kavatsustest (loe: kurjusest), millega võivad kaasneda süüdistused genotsiidis. Ikka ei aita me veenvalt kaasa reeglitepõhise rahvusvahelise korra toestamisele. Samasooliste abielu tunnustamine ei saa olla kõrgemalt väärtustatud kui elu oma elamisväärsuses ise.

Samuti ei maksa unistada «tugevast ja tõhusast Euroopa Liidust», kui edasiste laienemiste kontekstis ei toimu paralleelselt süvitsi minekut. Pidage meeles, et ühehäälsus välis- ja julgeolekupoliitilistel teemadel ei saa säilida, kui 27+ liikmesriiki mõjuksid rahvusvahelisel areenil otsustavalt ja usutavalt. Tulemuseks on ilmselge kakofoonia ning oma teki sikutamine.

Samuti kutsus minister üles riigikogu vastu võtma seaduseelnõu külmutatud ja tõkestatud Venemaa varade kasutuselevõtuks, rõhutades Eesti eestvedaja rolli kontole koguneva vara kasutamises Ukraina ülesehitamiseks. Ta pidas seda ministri kõige suuremaks unistuseks järgneval välispoliitika-aastal. «Sellepärast, et Venemaa külmutatud varade teema on olnud pikalt arutluse all, kuid viimased kuud näitavad, et ka suurriigid, ka G7 võtavad seda väga tõsiselt,» rääkis Tsahkna. «Kui Eesti parlament suudaks selle menetluse rahulikult läbi teha ja vastu võtta ning me suudaksime seda seadust rakendada ka konkreetse näite näol, milleks on näiteks Eestis suurusjärgus 37 miljonit eurot külmutatud varasid, siis oleme astunud väga suure sammu ja oleksime eeskujuks paljudele teistele riikidele.»

Minister valis kõnes vähem riskantse tee

Kristi Raik Foto: Icds

Kristi Raik, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asejuht ja välispoliitika programmi juht, Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent

Venemaa peab Ukrainas julma sõda, mille laienemise ohust on viimasel ajal ärevalt räägitud mitte ainult piiririikides, vaid ka pikalt rahu nautinud Lääne-Euroopas. Ühtlasi oleme näinud, kui keeruline on poliitikutel sõjaohust rääkida nii, et sõnum oleks ühtaegu nii realistlik kui rahulik, tekitaks tegutsemistahet, kuid mitte paanikat.

Välisminister Margus Tsahkna otseselt sõjaohust ei rääkinud, vaid valis vähem riskantse tee, keskendudes oma kõnes eesmärgile saavutada võit Ukrainas. Eesti toetab Ukraina arusaama võidust ega karda seda selgelt välja öelda, erinevalt mõnedest teistest lääneriikidest.

Minister esitas kaheksat punkti hõlmava plaani võidu saavutamiseks. Ükski kaheksast eesmärgist ei ole paraku käegakatsutavas kauguses ega lihtsasti saavutatav. Sellest minister vaikis, kui pikalt sõda veel kesta võib ja kas peaks valmistuma ka selleks, et kõiki eesmärke ei saavutata.

Kõne pakkus väga vähe analüüsi, millises suunas maailm on muutumas ja mida see Eesti jaoks tähendab. Kõlama jäi tugev idealism, mida ei tasakaalustatud meie julgeolekukeskkonna ja maailmapoliitika arengusuundade vaatlemisega. Realistlik oleks olnud kõnes meelde tuletada, et Venemaa on Eesti ja kogu Euroopa julgeolekule pikaajaline oht.

Paljud maailma riigid ei soovi maksta Venemaa agressiooni peatamise eest mitte mingit hinda, ei kavatse ühineda sanktsioonidega ega ole valmis Venemaad isoleerima.

Minister viitas tänavu ees olevatele valimistele paljudes maailma riikides, sh USAs, mis võivad tuua kaasa murrangulisi muudatusi. Maailm ei anna meile põhjust liigseks idealismiks.

Samas nentis Tsahkna, et eelmise aasta kevadel välja käidud plaan tarnida Ukrainale miljon mürsku on osutunud raskemaks, kui esialgu arvati. «Me ei ole sellega ELis hakkama saanud, aga lubadused on võetud ja see on elavdanud ka debatti ja investeeringuid näiteks ELi kaitsetööstusse. Just nimelt mis puudutab laskemoonatootmist laiemalt,» sõnas minister.

Lühidalt Lähis-Idast

Ukrainas peetava Venemaa agressioonisõja kõrval peatus Tsahkna põgusalt ka teistel välispoliitilistel teemadel. Minister märkis ära konfliktikolde Lähis-Idas – nii Hamasi terrorirünnaku Iisraeli vastu kui ka huthi mässuliste rünnakud Punasel merel. «Iisraelil on õigus ennast rahvusvahelise õiguse raamides kaitsta. Peame liikuma lahenduse poole, mis lõpetaks süveneva humanitaarkriisi ning päädiks kahes riigis, kes teineteise kõrval eksisteerida suudaksid,» märkis Tsahkna. «Sõjad Ukrainas ja Gazas kinnitavad, et meie elulaad ja põhimõtted, millele demokraatlik ühiskond ja meie endi iseolemine põhineb, vajab erilist hoolt, tähelepanu ning kaitset.» Sellega välisministri sõnad Gazast toimuvast ja Iisraelist lõppesidki.

Eesti vajab seisukohti ka muudes küsimustes peale Venemaa

Catlyn Kirna Foto: CGI

Catlyn Kirna, Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi rahvusvaheliste suhete lektor

Läbi aastate on Eesti välispoliitika kohta aeg-ajalt küsitud, kas meil on mingi selge visioon? Kas üldse peaks olema? Kas me teame ka millestki muust kui Venemaast? Kas peaksime? Välisministri kõne vastab peaaegu kõigile neile küsimustele.

Ukraina sõda on Eestile toonud võimaluse olla aktiivne, olla teenäitaja, olla pildis. Välisministri kõne näitab, et see võimalus on vastu võetud ja plaanid on mitmekülgsed. Võib tunduda arusaadav, et Ukraina ja Venemaa on olulised, hingab viimane ka Eestile kuklasse. Eesti plaanid on aga laiemad, soov on olla pigem juhtiv riik, küsida ja teha ettepanekuid.

Välisminister pühendas Ukraina ja Venemaa küsimusele enamiku kõnest. Eestile on oluline, et Ukraina püsiks ja õitseks, et Venemaa võetaks vastutusele. Eesti plaanid ei ole vaid abi ja toetus, plaanid on kõrgelennulised ja seavad eesmärgid, mis eeldavad rahvusvahelist koostööd, lobitööd ja toetajate otsimist.

Eesti välispoliitika on leidnud selge huvifookuse, aga muudes tähtsates küsimustes on seisukoht ebaselge. Suur osa maailmast peab hetkel elulise tähtsusega küsimuseks Iisraeli ja Palestiina küsimust, ka Eestis on toimunud meeleavaldused ja arutelud. Välisminister puudutab teemat vaid mõne lausega, kus osutab selgelt, et toetus kuulub Iisraelile ja keegi võiks leida lahenduse. Kui Eesti soovib leida liitlasi ja olla eesliinil, on vaja seisukohta ka muudes küsimustes, mitte vaid Venemaa suhtes.

Välisministri kõnes olid esindatud kõik tüüpilise väikeriigi teemad: Eesti kui tehnoloogiariik, Eesti kaubandussuhted ja Eesti soov toetada humaansust, inimlikkust ja oma väärtusi. Eesti jaoks on tähtis Eesti ning see on arusaadav ja selge.

See on ka alalhoiuinstinkt, sest kui lainetada liiga palju näiteks Hiina teemadel, mõjutab see riigi huve negatiivselt. Küll on aga Eesti võtnud konkreetse positsiooni oma idanaabri suhtes, Ukraina ja Ida-Euroopa tuleviku suhtes, see seisukoht eeldab liitlasi, eeldab suuri laineid ja koostööd. See tähendab ka, et edaspidi tuleb võtta seisukoht ka muudes küsimustes, isegi kui see võib minna vastuollu inimlikkuse ja muude väärtustega.

Minister ei maininud kõnes kordagi Hiina Rahvavabariiki. Hiljem saadikute küsimustele vastates tõdes ta, et Eesti jätkab endiselt ühe Hiina poliitikaga. «Küll aga vaadati üle, kui ma ei eksi peast öeldes, rohkem kui 20 Euroopa riigi otsused, näiteks mis puudutab Taipei esinduse võimaldamist, kui selleks huvi on kellelgi,» ütles ta, märkides, et kontaktid Taiwaniga on võimalikud vaid asekantsleri tasemel. «Hiina on meie ametlik partner. Kõiki seal tegutseda tahtvaid ettevõtteid me aitame, nii palju kui suudame, aga väga tihti on ju vaja vastaspoolt ja pole mingi saladus, et mõningatel juhtudel on majanduslikud suhted Hiinaga ka poliitilised suhted.»