Pärast seda, kui kaks Vene raketti muutsid eelmisel kuul tema kooli rusuhunnikuks, on Ljudmila Polovko käinud peaaegu iga päev selle asemel, unistades ajast, mil lapsed saavad sinna naasta

Üle klaasikildude ja puruks kistud õpikute astudes meenutab Kostjantõnivka kooli õpetaja ja õppealajuhataja, kuidas tema mõtted on liikunud sellelt, kuidas tähistada 60 aastat kooli avamisest, selleni, kuidas sõda üle elada.

«Me oleme väsinud sellest, kuidas me kuuleme, et meie mehed surevad. Me oleme väsinud selle kõige nägemisest oma enda silmadega, sellest, et me ei saa öösel rakettide müra tõttu magada,» ütles Polovko AFP-le, seistes kooli varemete juures, kust on näha surnuaeda ja nõukogudeaegsete vabrikute korstnaid.