:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/03/25/15965989t1hf763.jpg)
Ukraina meediajuht ja ajakirjanik Dmõtro Gordon rääkis pühapäeval otse-eetris: «Moskva upub verre. Ma pole prohvet, ma lihtsalt tean üht-teist ja räägin, et Moskva upub verre. Putin ja Medvedev tapetakse.» Ta viitas Islamiriigi (IS), täpsemalt selle nn Khorasani provintsi haru edasisele tegevusele.
Vähem kui kaks ööpäeva varem leidis Gordon oma kanalis, et Moskva Crocus City Halli kontserdimaja veresaunas on süüdi FSB ning pole mingit põhjust selles kahelda. Kui Islamiriik kohe seejärel terrorirünnaku enda omaks kuulutas, olid paljud vaatlejad üllatunud. Kui aga välja kraamiti 7. märtsil pisut varju jäänud lääneriikide hoiatus Moskvas valitseva terroriohu kohta, hakkas pilt selginema.
Lavastus tekitamaks viha
Moskva kontserdimaja veresaun seostus kohe kahe varasema sündmusega. Esimene on seotud märksõnaga «Rjazani suhkur», mis viitab mitme kortermaja ohvrirohkele õhkimisele Venemaa linnades 1999. aastal. Toona lavastati süüdlaseks tšetšeenid ning hirmukülvi eesmärk oli õigustada teise Tšetšeenia sõja alustamist.
Ühes korrusmajas jäi aga riiklik julgeolekuteenistus 22. septembril 1999 lihtlabaselt vahele, kui keldrisse tassiti kottides lõhkeainet. Tuhanded Rjazani elanikud veetsid öö tänaval, aga lõpuks teatas FSB tollane ülem Nikolai Patrušev, et kottides oli suhkur ning ohuolukorras tuleb selliseid «õppusi» teha.
«Rjazani suhkur» tähendab niisiis, et võimud korraldavad terroriteo, mille süüdlaseks lavastatakse keegi, kelle vastu on vaja suunata elanikkonna viha. Praegu on Vene võimude eesmärk suunata viha ukrainlaste ja lääneliitlaste vastu.
Olles korra seda juba teinud, ei pea Vene võimud imestama, et opositsioonimeelsed vaatlejad nägid nüüdse terrori puhul kohe analoogi «Rjazani suhkruga», pidades FSBd veresauna korraldajaks.
Kui Islamiriik rünnaku omaks võttis, leiti aga juba mitmeid sarnasusi islamistide analoogilise veresaunaga Bataclani teatris ja mujal Pariisis 2015. aasta 13. novembril. Terroristid käitusid samamoodi ning kummalgi juhul ei esitatud mingeid poliitilisi nõudmisi – lihtsalt tapeti.
«Rjazani suhkur» tähendab, et võimud korraldavad terroriteo, mille süüdlaseks lavastatakse keegi, kelle vastu on vaja suunata elanikkonna viha. Praegu on Vene võimude eesmärk suunata viha ukrainlaste ja lääneliitlaste vastu.
Ehkki ukrainlaste süüdistamine on äärmiselt absurdne, püüavad Vene võimud seda kangekaelselt teha. Teiselt poolt paistab, et ka FSB käed pole praegusel juhul just küünarnukkideni verised. Küll aga tekitab lääne luurete edastatud hoiatuse eiramine küsimuse, miks olid Vene eriteenistused passiivsed ja milline sisemine võitlus seal käib. Miks veresauna ära ei hoitud?
Lihtne vastus on see, et nõnda tahtis Vladimir Putin, kes nimetas avalikult lääne hoiatusi «provokatsiooniks» ja «katseks Venemaad destabiliseerida». Siit koorub peasüüdlane.
Käepärasem sihtmärk
Kõige lihtsama moraalikompassi Vene võimude käitumise kohta pakkus opositsiooniline ajakirjanik Roman Dobrohhotov. Kui Venemaa kasutab veresauna casus belli huvides – olgu see mobilisatsioon või senisest otsesem sõjakuulutus –, siis on alus uskuda, et FSB ise oli rünnakuga seotud.
Putini jutt «Ukraina jäljest» või «Ukraina aknast», mille kaudu väidetavalt üritati põgeneda, ei osutagi muule, kui et FSB oli kaasosaline. Konkreetsemalt on aga julgeolekuteenistusele ette heidetud passiivsust humanitaarkatastroofi ajal. Päästjaid ega meedikuid ei lastud poolteise tunni jooksul pärast tulistajate lahkumist hoonesse. Selle ajakaotuse tõttu hukkus palju inimesi, keda saanuks päästa.
Tekib küsimus, miks Islamiriik ründab Venemaad, kes justkui on paljudes maailmapoliitika küsimustes islamiäärmuslaste poolel. Tegelikult on aga just IS Afganistanis Talibani surmavaenlane ning samuti kuulub ISi vaenlaste hulka Iraani valitsus, kes on Putini Venemaa liitlane.
Seda tüüpi fundamentalistidele on üsna ükskõik, kas «uskmatud» omavahel võitlevad, nagu Venemaa Ukrainaga. Venemaa osutub praegu lihtsalt käepärasemaks sihtmärgiks kui erinevate rünnakute järel järjest paremini turvatud Euroopa. Siit tuleneb ka Gordoni ja tegelikult paljude teistegi vaatlejate ennustus, et selliseid rünnakuid tuleb Venemaal veel, eriti Moskvas.
Crocus City Halli puhul on rõhutatud, et erinevalt nendest paikadest pealinnas, kus Venemaa võimuesindajad käivad, olid seal turvameetmed puudulikud, aga võib-olla olid mitmed turvasüsteemid isegi teadlikult välja lülitatud.
Kui aga eeldada, et Gordonil ei ole õigus ja Venemaa ei upu verre, sest edaspidi on FSB hoolikam ning Putinit ei kuula, siis on tekkinud olukorral ikkagi üks väga oluline tagajärg. Opositsiooni ja sõjavastaste tagakiusamise asemel tuleb FSB-l tegeleda sootuks teistsuguse tööga. Milliseid muutusi see Venemaa jaoks kaasa toob, on vara ennustada.