Türklasi heidutab ELi tõrges retoorika, mitte liitumiskriteeriumid

Türgi lipp Foto: SCANPIX

Erinevalt EL-ist jõudsalt kasvava majanduse ja eneseteadvusega Türgi huvi ühendusega liitumise vastu on aastatepikkuse tühja peibutustantsu tagajärjel väidetavalt vähenemas. Ometigi ei sea ükski Türgi poliitik vähemalt EL-i ajakirjanikele esinedes seda sihti veel päriselt kahtluse alla, kirjutab Evelyn Kaldoja.

Türklaste kasvavast euroskeptitsismist räägitakse palju. Samas püsivad liitumisläbirääkimised valitseva Õigluse ja Arengu Partei (AKP) retoorikas ning opositsionäärid leiavad n-ö eurostandardite laitmise asemel hoopis, et Brüssel võiks valitsust karmimalt piitsutada.

Türgi suurima opositsioonijõu, Mustafa Kemal Atatürgi enda rajatud Vabariikliku Partei (CHP) esimees Kemal Kiliçdaroğlu tõttab kohtumisel kinnitama, et on igati liitumise poolt. Samas süüdistab ta peaminister Recep Tayyip Erdoğani AKPd salajases soovis üldse mitte edasi liikuda.

Opositsionääril jagub laitust ka ELi aadressil – tema arvates saab AKP Brüsselilt liiga palju kiita ja ELi raportite kriitika on formaalne. Temale kui sotsile ei meeldi, et AKP (mis kuulub sulgudes kristlikeks demokraatideks nimetatava Euroopa Rahvapartei parteiperesse – toim) poliitiline jõud põhineb islamiusul, ning jutte AKP ajal õitsele puhkenud majandusest nimetab ta turundustrikiks.

Seda, kuivõrd valmis on kemalistid ise AKP-le alternatiivi pakkuma, iseloomustab samal kohtumisel tema erakonnakaaslase suust kõlav repliik, et kui kümme aastat tagasi tegeles CHP vaid valitsuse kritiseerimisega, siis nüüd on neil ka mõned projektid. Hiljem ironiseerib üks Lääne-Euroopa ajakirjanik, et veel kümme aastat ja CHP-l on ka programm.

Ka tagaselja euroskeptiliseks nimetatava Rahvusliku Liikumise Partei (MHP) parlamendirühma asejuht Oktay Vural kuulutab, et tema erakond toetab ELi liikmesust, aga seab lihtsalt kahtluse alla liitumise teatud aspektid. «Europarlament on mõnedes otsustes öelnud, et Türgi peaks tunnistama armeenlaste genotsiidi. Mina arvustan seda seisukohta,» loetleb ta. «Mõned raportid ütlevad, et tuleks avada piirid kõigile Küprose kreeklastele, ja meie ütleme, et enne tuleb Küprose küsimus lahendada.»

Rahvuslaste esindaja leiab samas, et ELi pääsemine pole Türgile elu ja surma küsimus: «Sõltumata sellest, kas liitume ELiga või mitte, on meil nendega jätkuvalt suhted. Meie suhted on püsinud sajandeid – meil on ühised huvid ja väärtused.»

Vuralile ei meeldi võimalus, et kui Türgi kõik Brüsseli kriteeriumid ka täidaks, ei pruugi ühendus neid ikkagi vastu võtta.

Ühes möödunud nädalal ajalehes Hürriyet ilmunud artiklis märkis selle kolumnist Burak Bekdil, et sageli usulisele konservatismile mängiva AKP ja MHP rahvuslaste vahel ei pruugi tegelikult olla suurt sisulist vahet.

Ometigi jätkub Vuralil sarnaselt kemalistidega kriitikat AKP aadressil: «Praegu üritab valitsev partei monopoliseerida võimu. Kohtu-, täidesaatev ja seadusandlik võim on koondatud nende kätte.»

Vural lisab, et AKP ei piirdu võimumonopoli kindlustamisel ainult riigisektoriga. «Kahjuks sõltub Türgi meedia täielikult võimuparteist,» märgib ta. Tema seisukohta kinnitab ka Piirideta Reporterite hinnang. Rahvusvahelise vabaühenduse andmeil on Türgi võimud vangistanud kümneid ajakirjanikke ja sundinud väljaannete omanikke valitsuskriitilisi töötajaid vallandama ning kipuvad ka näiteks internetti tsenseerima.

Näiteks aastatel 2008–2010 oli Türgis blokeeritud ligipääs videoportaalile Youtube. Mullu aga sattus uurimise alla internetikasutaja, kes oli suhtlusportaali Facebook postitanud peaministrit ja teisi poliitikuid solvavaid sõnumeid.

Vurali sõnul tähendab valitsuse jõuline käsi ka seda, et AKP pääseb ajakirjandusse märksa sagedamini kui neile alternatiivi pakkuvad jõud. Ta viitab mullusele uuringule, millega mõõdeti Erdoğani esinemisi trükimeedias. «Kui ta selle eest reklaamiväärtuses maksnuks, olnuks selle hind triljon dollarit,» hüüatab rahvuslane, «ja keegi ei sea seda küsimuse alla.»

Parlamendis kurde esindava Rahu ja Demokraatia Partei (BDP) kaasesimehe Gültan Kişanaki hinnangul kasvab Türgis tunne, et kuna EL neid niikuinii ei taha, siis miks peaks pingutama.

«Demokraatia ja inimõiguste osas ei näe me Türgis mingit progressi. Me võime isegi öelda, et neis valdkondades on tagasiminek,» väidab ta. «Valitsus isegi ei pinguta selles vallas edasiliikumiseks.»

Kişanak süüdistab valitsust, et nad kasutavad ELi tekitatud seisakut ära demokratiseerimisega mittetegelemiseks. Tema hinnangul vaadatakse Türgis tänu nende suhteliselt paremale majandusolukorrale demokratiseerimisvajadusest lihtsalt üle.

«Meie hinnangul ei tee ­Euroopa Liidu valitsused AKP valitsuse pihta ka tõsist kriitikat, sest nad ei usu, et sellele oleks tõsist alternatiivi,» süüdistab kurdide esindaja. «Demokraatias on aga igale valitsusele alternatiiv. Seetõttu ei leia me, et ELi eduraportid teenivad õiget eesmärki ja peegeldavad alati reaalsust. Türgis juhtub väga tõsiseid asju, mille osas ei võeta seisukohta.»

Näitamaks, mida tema ELi liigse leebuse all silmas peab, avab Kişanak arvutist video paari nädala tagusest kurdide ja valitsusüksuste kokkupõrkest Kagu-Türgis. Tema sõnul sai seal surma 34 tsiviilisikut ja EL ei võtnud isegi seisukohta (Reutersi uudise kohaselt sai seal surma üks kurdi aktivist ja üks politseinik ning vahistati 700 inimest).

Valitseva AKP seisukohta esindav Türgi eurominister Egemen Bağış toob liitumisest rääkides välja aga hoopiski ELi ja Türgi praeguse olukorra ebavõrdsuse: kui ihaldusväärne ühendus on majanduskriisis, siis türklaste majandus on viimasel ajal kasvanud mühinal.

Esinedes rahamuredest kurnatud Euroopa Liidu ajakirjanikele, märgib Bağış justkui möödaminnes, et praeguselt maailma 16. majanduse positsioonilt kavatseb Türgi vabariigi 100. sünnipäevaks ehk 2023. aastaks jõuda maailma majanduste esikümnesse. Ta uhkustab valitsuse plaaniga panna kooliõpikud iPadi ja tagada õpilastele tasuta internetiühendus.

Bağış võrdleb ELi standardeid tervisliku toitumise nõuannetega, mille puhul asjaolu, et ühendus ise praegu probleeme kogeb, ei tähenda veel, et nende soovitatud retsept halb oleks. Ühe või teise riigi edukuse ELis on tema hinnangul määranud just see, kuivõrd on vastavad maad ühenduse reegleist kinni pidanud. Samas tunnistab ta, et valijad küsivad, milleks liituda ELiga, mis läheb pankrotti.

Selgituseks loetleb Bağış majandusnäitajaid, nagu näiteks välisinvesteeringud ja turistide hulk, mis viitavad, et EL on jätkuvalt Türgi olulisim partner.

Tuues välja argumente, miks Türgi peaks ELile huvi pakkuma, märgib Bağış näiteks suurt turgu, mida tema kodumaa lääne tootjaile pakub. Samuti mainib ta Türgis sirguvat noort tööjõudu ning võimast sõjaväge, mis on NATOs USA järel suuruselt teine. Ka need pakuvad kahtlemata kontrasti ELi keskmisele, mida iseloomustab elanikkonna vananemine ja laialdased kaitsekärped pea kõikjal.

Kui jutuks tulevad Türgis vahistatud ja vangistatud ajakirjanikud, väidab Bağış, et lihtsalt iseseisev kohtuvõim tegutseb. Tõestamaks, kuivõrd sõltumatu on kohtuvõim, meenutab minister, et oli ka ise kaks aastat tagasi kohtuliku ­uurimise all.

«Kui meie peaminister läheb Kairosse, tervitab teda 20 000 inimest. Inimesed Liibüas ja Tuneesias panid oma elud ohtu, et saada Türgi moodi riigiks,» uhkustab Bağış. «Türgist on saanud inspiratsiooniallikas. Türgi on pehme jõud. EList inspireeritud.»

Minister ei jäta ka märkimata, et suhtluseks praegu keeva Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikaga on Türgil märksa rohkem kogemusi kui Euroopa Liidul. Ta oletab, et nii nagu Prantsusmaa tunneb Suurbritanniat paremini kui Türgi, on viimasel jällegi omakorda parem arusaam näiteks Iraagist. Ja lõpetab remargi tõdemusega, et kui EL tahab, siis ta võib muidugi Iraagiga oma vead teha.

Nobedalt tuletab minister ka järgmise seose – eeltoodud asjade tõttu tunneb ta Brüsselis, justkui esindaks palju rohkemat kui pelgalt Türgit, kokku kolme miljardit inimest maailmas, sealhulgas ka näiteks hiinlasi.

«Kõik, mida me tahame, on see, et protsess oleks aus,» jõuab Bağış lõpuks selle juurde, mis türklastele ei meeldi. «Täna oodatakse mult, et ma teeksin [ELi jaoks] kodutööd, ütlemata, mis mu kodutöö on.»

Võitlusvalmilt teatab aga: «Ajal, kui mõned ELi liikmed kasutavad Türgi blokeerimist oma valimiskampaanias, ootame me kannatlikult, et nende kampaania lõppeks.» Kellele minister viitab, ei jää kuidagi saladuseks, kui ta järgmises lauses jõuab taas turismi juurde, märkides, et aasta jooksul külastab Türgit kaks miljonit prantslast.

«On tõsiasi, et Türgist on saanud väga võimas riik,» ütleb Ankaras ELi delegatsiooni juhtiv suursaadik Jean-Maurice Ripert. Ta lisab, et tema hinnangul pole Ankara rahvusvahelisel areenil veel jõudnud kasutada kogu potentsiaali, mis tal on. «Kõik teavad, millist rolli mängib Türgi regionaalselt, kuid meie hinnangul võiks ta sellest edasi liikuda,» sõnab ta. «Minu arvates on Türgi praegu pisut häbelik.»

Ripert tunnistab, et seoses ELiga kuuleb Türgis laialdaselt sõna «frustratsioon». «Mina ütleksin, et see on kahepoolne,» jätkab ta. «Sest liitumisprotsess on teatud mõttes hangunud. Põhimõtteliselt poliitilistel põhjustel, liidunõukogu mitme otsuse tõttu.» Prantsuse taustaga diplomaat rõhutab veel eraldi sõnu «liidunõukogu otsus», märkimata, et seal on igal liikmel ka vetoõigus, mida võivad mõjutada nende oma sisepoliitilised kaalutlused.

«Türgi valitsusele tekitab frustratsiooni – ja see on täiesti arusaadav – tõsiasi, et pole käegakatsutavaid poliitilisi tulemusi,» nendib Ripert. «Peaminister Erdoğan on teinud väga olulise poliitilise valiku, mis on liitumisprotsessi toetamine. Masendus tekib sellest, mida see tema jaoks tähendab.»

ELi suursaadik rõhutab, et kuigi ametlik protsess on praegu peatunud,  ei tähenda see, et midagi ei toimuks. «Frustratsiooniga toime tulemiseks pakkus Euroopa Komisjon möödunud sügisel välja n-ö positiivse plaani,» selgitab Ripert. «Et me ei saa kõiki peatükke ametlikult avada, saame tegeleda tehniliste küsimustega, justkui need peatükid oleksid avatud. Selle tulemusel tekiks olukord, kus siis, kui liidunõukogu otsustab need peatükid avada, oleks meil võimalik need ka kiirelt sulgeda.»

ELi diplomaatilise esinduse juht toob võrdluse liiklusummikutega, mis paljudes maailma suurlinnades takistavad igal õhtul inimesi nende koduteel. «Mida te teete? Te ei jää lihtsalt kaheks tunniks oma autosse ootama,» jutustab ta. «Te üritate leida alternatiivseid teid, lõigata, minna takistustest mööda. See ei tähenda, et te ei taha koju minna. Te tahate koju minna ja te lähete koju.»

Riperti sõnul vastab küll tõele, et ametlikult pole Türgile sihtmärke paika pandud, aga see ei tähenda, et Bağış ei teaks oma koduseid ülesandeid. «Kodanikuõiguste, vabaduste ja justiitssüsteemi osas teavad nad täpselt, mida peavad tegema, sest nad peavad selles vallas jõudma põhimõtteliselt vastavusse ELi standarditega,» sõnab ta.

Suursaadik nendib aga, et Türgi integreerimine on ka ELi poolt selle riigi suurust ja võimsust arvestades keerukas. «Neil on suur majandus, mis võistleb paljudes sektorites ELi omaga. Kõik peavad mõistma, et läheb aega,» sõnab ta.

Ripert meenutab, et diktatuuripärandiga Hispaanial kulus ELiga liitumiseks kümme aastat, ning tuliseid võitlusi, mis käisid enne nende ja Portugali liitumist maasikate, tomatite ja autode üle. «Hispaanial kulus kõigi õiguste ja kohustustega täisliikmeks saamiseks ühtekokku umbes 20 aastat!» läheb ta emotsionaalseks. «Kui aus olla, siis 75 miljoni elanikuga Türgi puhul pole läbirääkimiste lõpuleviimine vaid mõne aastaga mõistlik.»

«Aastaks 2013 oleme me kulutanud kuus miljardit ­eurot projektidele selles riigis,» toob ta välja ELi enda panuse Türgi liitumiskõlblikuks muutmiseks. «Tänavu kulutame pisut üle 900 miljoni euro projektidele selles riigis.»

Suursaadik meenutab ka, et tulevast juulist detsembrini saab uute liitumiskõneluste peatükkide avamise puhul takistuseks olema Ankara ise. «Alates juulist on meil mõningaid probleeme järgmise eesistujaga. Mitte ELi, vaid Türgi poolt,» märgib ta.

Eesistujaks on siis Küpros ning oma vankumatut põlgust Nicosia vastu väljendas Ankara just möödunud nädalavahetusel Süüria sõprade konverentsi võõrustades. Vastuseks sellele, et türklased jätsid Küprose kutsumata, alandas EL oma esindatuse taset ja mõned ühenduse riigid jätsid viitega Nicosia kutsumata jätmisele sootuks tulemata.

Bağış on Küprose küsimuses kõigutamatu. Ta toob välja, et kandidaatriigi ja eesistujamaa kokkupuuted on tegelikult minimaalsed – need kaks osapoolt ei pea üksteisega üldse kohtuma muidu, kui vaid liitumiskõneluste peatüki avamiseks. «Me pole poolteist aastat ühtki peatükki avanud. Ma usun, et me suudame oodata veel kuus kuud,» märgib ta.

Ajakirjaniku visiit Istanbuli ja Ankarasse toimus Euroopa Komisjoni kutsel.