:format(webp)/nginx/o/2024/05/06/16053569t1h7de6.jpg)
Ühendkuningriigi uurimine küsimuses, kas nende eriväelased võisid sooritada Afganistanis sõjakuritegusid, on jõudnud seisu, kus kahtlustajate poole hoidnud ministrit ähvardab vangistus.
Briti veteranide minister Johnny Mercer (42) on Sandhursti sõjaväeakadeemia vilistlane, kes teenis ise Afganistanis kolm korda ja lahkus Briti kaitsejõududest kapteni auastmes. Uurimine puudutab Briti eriüksuse SAS liikmete tegevust aastatel 2010–2013.
Aastatel 2009–2013 oli üks SASi ülesandeid Afganistanis korraldada ööreide tabamaks Talibani liidreid ja pommimeistreid. Kahtlased isikud püüti kinni ja toodi liitlaste baasi ülekuulamisele, kus neid võis hoida kuni 96 tundi. Suurem osa tabatuist lasti hiljem jälle lahti, sest nende vastu ei leitud piisavalt tõendeid.
Briti ajalehele The Times toonaseid aegu meenutanud, puštu keelt valdav kapten Mike Martin kirjeldas, kuidas tihti oli juba reidile eelnenud info ebausaldusväärne. Näiteks võis inimene kahtlusaluste nimekirja sattuda temaga rivaalitseva teise sõjapealiku vihje tõttu.
The Timesi teatel on uurimise tähtsaim allikas üks SASi veteran, kelle nime pole tema enda julgeoleku pärast avalikustatud. Talle viidatakse koodiga N1466. Tegu on inimesega, kes oli 2011. aastaks jõudnud Briti erivägede hierarhias positsioonile, kus ta tegeles Londonis kõrgelt kohalt Afganistaniga.
2011. aasta veebruaris tekkis Londonis mure ühe pooleks aastaks Afganistani saadetud eskadroni pärast. Üheksa nädalat pärast teenistuse algust torkas nende raportites silma, et tavatult suur pole mitte reidide käigus vahistatud, vaid hoopis kohapeal tapetud afgaanide arv.
Lisaks saabus ka kaebus toonaselt Afganistani presidendilt Hamid Karzailt. Nimelt olid Briti väed Helmandi provintsis lühikeselt distantsilt maha lasknud endise Nawrozi piirkonna kuberneri Mohammed Ibrahimi.
55-aastane endine kuberner oli tol hetkel Briti vägedega koos kui nende kaastöötaja, kes aitas korraldada läbiotsimisi, mitte reidi sihtmärk. Ometi lasid SASi võitlejad Ibrahimi tema enda kodus maha ja väitsid hiljem, et too püüdnud neid granaadiga rünnata.
Kahtlaseid intsidente juhtus teisigi. Näiteks 7. ja 9. veebruari öödel lasid SAS-lased kodudes maha 17 inimest, nende seas kaks last, ja sündmuspaikadelt leiti vaid seitse relva. N1466 hinnangul polnud seal proportsioonid paigas ja tundus ka kahtlane, et erivägede võitlejad läksid kahtlusaluste järel kinnisesse ruumi, kus nende oht kaotusi kanda oli suurem.
2011. aasta veebruaris Afganistanis teenivate eriväelaste tegevust analüüsinud ülemate kirjavahetusest selgus muuseas, et nad kahtlustasid, et SASi võitlejad saadavad kinni võetud afgaane sihilikult tagasi koju justkui aitama läbiotsimisel, kavatsedes nad tegelikult seal hukata.
Ööreidi teinud SASi võitlejad lasid maha 12-, 14-, 16- ja 18-aastased noorukid, kes istusid koos ja rüüpasid teed. Briti sõjaväepolitsei hilisem uurimine tuvastas, et mitte ükski noortest afgaanidest polnud tuld avanud.
Probleemid ei kadunud ka üksuste vahetudes. The Times kirjeldab, kuidas 2012. aasta augustis said SASi ööreidi käigus Briti sõdurite kuulist viga aastane ja kaheaastane laps ning nende vanemad tapeti sealsamas. Tulistamise hetkel magas kogu pere oma koduõuel.
Kaks kuud hiljem lasid ööreidi teinud SASi võitlejad maha 12-, 14-, 16- ja 18-aastased noorukid, kes istusid koos ja rüüpasid teed. Briti sõjaväepolitsei hilisem uurimine tuvastas, et mitte ükski noortest afgaanidest polnud tuld avanud.
Esimese uurimise korraldanud sõjaväepolitseinikel tuli silmitsi seista uskumatu takistuste jadaga. Näiteks väideti neile ühel juhul, et üks tulistamisi pealt näinud afgaani sõdur on surnud ja teisel on ajukahjustus.
Kui 2014. aastal SASi tegevust uuriv sõjaväepolitsei major Morag Sheather parajasti afgaani sõdurit üle kuulas, sekkus Briti erivägede vanemohvitser, kes ei lasknud tunnistajal rohkem rääkida. Mõni nädal hiljem aga vahetati eriväelaste baasialal lukud, et Sheather sisse ei pääseks. Samuti läksid müstiliselt kaotsi väidetavalt tapetud afgaanide kõrvalt leitud relvad, mida oli vaja asitõenditena.
Sõjaväepolitseinikel õnnestus saada samas tunnistus Afganistani ohvitserilt, kelle väitel kandsid britid kaasas automaati AK-47, mida tapetute kõrvale asitõendiks panna. Seda kinnitas ka Briti armee enda relvaekspert, kelle sõnul oli ta näinud üht ja sama automaati mitme laiba pildil. Ometi lõpetati uurimine 2019. aastal tulemusteta ja väidetavalt poliitilise surve tõttu.
Praegu käiv uurimine algas mullu juulis ja see puudutab 80 afgaani surma.
Tänaseks on avalikkuse ette tulnud veel dokumente, milles on kirjas, kuidas takistati sõjaväepolitsei varasemat uurimist nende tapmiste kohta, kustutati olulisi dokumente ja takistati kahtlusaluste vahistamist.
Kui esialgne uurimine lõpetati, märkis Mercer, et usub, et SAS rikkus reegleid ja neid puudutavaid kahtlusi ei uuritud korralikult. «Väita, et isik, kes teab, et ta on kätte saadud, tõmbab välja granaadi või astub kardina taha ja tõmbab välja relva ja tulistab kogu allüksust 14 korda, ei kõla usutavalt,» tsiteeris teda The Times.
Merceri hinnangul tundub eriti kahtlane, et SASil pole neist reididest videosalvestisi, sest tollal oli filmimine juba kohustuslik.
2021. aastal andis üks jätkuvalt teenistuses olev Briti vanemohvitser ülematele teada, mida oli talle rääkinud üks eriväelasi juhtinud ohvitser: et 2012. aastal tuli üks terve Briti üksus koju saata, sest afgaanid keeldusid nendega koos teenimast.
Tänavu veebruaris uue uurimise tarbeks tunnistusi andnud Merceri sõnul rääkis üks eriväelane, et tal paluti kaasa võtta tuvastamatu relv, mille saaks panna tapetud tsiviilisikute juurde, jätmaks muljet, et tegu oli kombatantide ehk õigustatud sihtmärkidega.
Nüüd on kohtunik esitanud nõudmise, et Mercer oma allika avalikustaks. Politico teatel on tal aega 8. maini. Kui minister neile selleks ajaks nime ei anna, ähvardab teda kuni 52-nädalane vangistus või rahatrahv, lisaks ministrikoha kaotus. Mercer on siiani aga öelnud, et tema oma allikaid ei põleta.
KOMMENTAAR:
«Paradoksaalselt võisid ranged jõu kasutamise reeglid sõjakuritegude riski suurendada»
Jaano Vija, Eesti kaitsenõunik Afganistanis aastatel 2010-2011
SASi väljaõppe reputatsioon on kõrge, seega pole tõenäoline, et süüdi oleks vilets «päästikudistsipliin». Sellegipoolest on ka eriväelased luust ja lihast inimesed, ehkki nad läbivad värbamisel range valiku ning põhjaliku väljaõppe, mille käigus treenitakse vaimu ehk füüsisest rohkemgi.
Eriväelaste kontakt vastasega on intensiivsem ning oht elule vahetum. Lahinguväljal, kus vastane peitub tsiviilelanike sekka, on võitlejal lihtsam kaotada piir tsiviilelanikkonna ja võitlejate vahel ning vaadata kohalikke läbi sihiku vastase võitlejatena.
Afganistanis ja Iraagis oli liitlastel sageli puudu hea väljaõppega jalaväest, mis omakorda suurendas survet erivägede kasutamiseks. Võib vaid oletada, millist rolli mängisid antud üksuse puhul intensiivne operatsioonitempo ja inimlik kurnatus.
Paradoksaalselt võis sõjakuritegude riski hoopiski suurendada Afganistanis kehtinud ISAFi ranged jõu kasutamise reeglid (ROE – rules of engagement), mille eesmärk oli säästa tsiviilelanikkonda ja vältida liigse jõu kasutamist. Piltlikult öeldes võis äsja koalitsioonivägede pihta tulistanud taliib tulla relvituna ISAFi positsioone vaatlema, ilma et tema pihta lasta tohtinuks.
Suurem osa lahingukontaktidest Talibaniga liigitusid enesekaitse alla. Tabatud vastase võitlejaid ei käsitletud sõjavangidena, vaid kinnipeetutena, keda võis kinni hoida maksimaalselt 96 tundi, mille möödudes tuli nad koos asitõenditega Afganistani võimudele õiguse mõistmiseks üle anda või vabastada. Sageli vabastati nad peatselt asitõendite puudumise (loe: altkäemaksu või hõimusidemete) tõttu.
Frustratsioon teadmisest, et kaasvõitlejaid tapnud ja vigastanud tabatud pommimeister võib peatselt taas lahinguväljale naasta, võib võitlejas tekitada kiusatuse vajutada kinnipidamisoperatsioonil sõrm päästikule ka hädavajaduse puudumisel.
Ümber ei saa vaadata ka eriväelaste kui eliitsõdurite staatusest, nende operatsioonide salastatusest ja üksusi ümbritsevast salapärast, mis võib soodustada privilegeerituse ja seadusest kõrgemal olemise tunnet.
Eriväed on kinnised organisatsioonid, nende operatsioonide edukus sõltub võitlejate üksteise usaldusel. Kõik see raskendab paratamatult ka võimalike kuritarvituste avalikuks tulekut. Ülematel lasub vastutus meeles pidada ja alluvatele meenutada, et seaduse ees on kõik võrdsed.
Kuni sõdades võitlevad inimesed jääb ka sõjakuritegude sooritamise oht alles. Üksusi, relvajõudusid ja riike eristab aga see, kuidas sõjakuritegusid ja neid sooritanud inimesi käsitletakse: kas ülbe uhkuse, kinni mätsimise või ausa ja avaliku ja õiglase õigusemõistmisega.
/nginx/o/2024/05/06/16053610t1h8e91.jpg)
NATO ISAFi missiooni ajal Afganistanis leidis aset mitu sündmust, mille puhul on kohtulikult kinnitatud, et tegu oli sõjakuritegudega.
:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)