/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2024/05/19/16084252t1h9ba8.jpg)
Brasiilia bioloog, kes üritas välja selgitada, millal ja miks mürkmaod salvavad, otsustas tõe päevavalgele toomiseks teha enda peal inimkatseid – ta astus kümneid tuhandeid kordi ohtlike roomajate peale või nende lähedale.
São Paulos tegutseva Butantani instituudi teadlane João Miguel Alves-Nunes kasutas oma eksperimendis rästiklaseliiki Bothrops jararaca. Tegemist on kogu Lõuna-Ameerikas levinud äärmiselt mürgise maoliigiga, kellelt saab igal aastal hammustada umbes 20 000 inimest.
Alves-Nunese teaduse nimel tehtud riskantse, kui potentsiaalselt elusid päästva uurimistöö tulemused avaldati sel kuul ajakirjas Nature.
Ajakirjas Science avaldatud intervjuus selgitas Alves-Nunes, et seni oli vähe uuritud põhjuseid, miks maod hammustavad. Kandes spetsiaalseid kaitsesaapaid õnnestus tal madude lähedale või õrnalt nende peale astudes kummutada laialt levinud arvamus, et Bothrops jararaca liiki kuuluvad maod salvavad vaid siis, kui inimesed neid puudutavad.
«Ma astusin mao lähedale ja ka kergelt tema peale,» selgitas Alves-Nunes. «Ma ei pannud kogu keharaskust jalale, nii et ma ei teinud maole haiget. Tegin katseid 116 loomaga ja astusin 30 korda igale loomale, kokku 40 480 korda.»
Alves-Nunesi sõnul oli tõenäosus, et Bothrops jararaca hambad jalga lööb pöördvõrdeline mao suurusega. Teisisõnu, mida väiksem on roomaja, seda suurem on tõenäosus, et ta kedagi salvab.
Uuring näitas ka, et liigi emasloomad on agressiivsemad kui isasloomad, eriti kui nad on noored ja neid häiritakse päevasel ajal, vahendas Deutsche Welle.
Samuti olid maod altimad hammustama kuuma ilmaga ning salvamise tõenäosus kasvas ka siis, kui madu puudutati pigem peast kui keha keskosast või sabast.
Alves-Nunes ütles, et uuringust saadud teave aitab leevendada maohammustuste probleemi Brasiilias.
«Tänu meie uutele leidudele saame ennustada, kus hammustused võivad juhtuda, ja planeerida paremini vastumürkide jaotamist,» ütles ta. «Kombineerides meie andmeid teiste uuringute andmetega, mis näitavad madude levikut, saame kindlaks teha kohad, kus loomad on tõenäolisemalt agressiivsed. Näiteks soojemad paigad, kus on suurem emaste madu populatsioon, peaksid olema vastumürgi jaotamisel prioriteetsed.»
Bothrops jararaca’dega katseid tehes pääses Alves-Nunes terve nahaga, sest madudel ei õnnestunud hambaid kaitsesaapast läbi suruda, kuid lõgismaoga töötades sai teadlane ka ise salvata. Selle käigus selgus muuhulgas, et mees on allergiline nii maomürgile kui ka selle vastumürgile. «Ma pidin võtma 15-päevase haiguslehe,» lausus ta Science’ile.