INTERVJUU ⟩ Islandi president: väiksusest saab mõnikord tugevus

Islandi kalalaevad Isafjörduri linna sadamas. Foto: Finn Huwald/dpa/Scanpix

• Islandlastel tuli murda suhtumine, et meres on alati piisavalt kalu.
• Ukrainlased saavad Islandil hästi hakkama, kui õpivad ära islandi keele.
• Loodusjõude kontrollida ei saa, küll aga nendele reageerimist.

Võitsime möödunud sajandi keskel lahingud Ühendkuningriigiga, sest islandlastele eluliselt tähtsa loodusressursi kaitsmiseks ühines kogu rahvas, ütles Islandi president Guðni Thorlacius Jóhannesson.

Praegu peetakse keset Atlandi ookeani asuvat vulkaanilist saart üheks maailma turvalisemaks paigaks, oma sõjaväge islandlastel pole ning varju otsitakse NATOst ja kaitsekokkuleppest USAga.

Guðni Thorlacius Jóhannesson

Islandi president Guðni Thorlacius Jóhannesson Foto: Sander Ilvest

• Sündinud 26. juunil 1968 Reykjavikis.
• Hariduselt ajaloolane, enne 2016. aastal presidendiks kandideerimist töötas õppejõuna Islandi ülikoolis, aga ka Londoni ülikoolis.
• Valiti presidendiks 2016. aastal 39,1 protsendi valijate toetusega, ent 2020. aastal uuesti kandideerides kuulus talle juba 92,2 protsendi islandlaste poolehoid.
• Abielus, viie lapse isa.

Island läks möödunud sajandil sõtta brittide vastu. Mis juhtus?

Tollal valitses üldine suhtumine, et meres on alati piisavalt kalu. See pole nii.

Islandil mõistsime 20. sajandi keskel, et kui me ei tee mitte midagi välismaalastest kalurite takistamiseks, siis hävitatakse meile eluliselt tähtis loodusressurss täielikult ehk seda kahjustatakse niivõrd, et see enam ei taastu.

Ka teised kalapüügist elatuvad maad hakkasid samal ajal riigile kuuluvaid veepiire laiendama. Nii sai lõpuks kolmest meremiilist 12 meremiili (5,5 kilomeetrist 22 kilomeetrit – toim), mida praegu naudime.

Britid, aga ka sakslased ja belglased, kes olid harjunud Islandi vetes kalastama, ei olnud selle üle just õnnelikud. Vähemalt kolm korda saatsid Britid oma sõjalaevad välja, et kaitsta Ühendkuningriigi kalapüügitraalereid Islandi rannikuvalve laevade eest.

Kuna tegemist oli elutähtsate huvidega, siis nende kaitsmiseks koondusid kõik islandlased. Lõpuks me võitsime.

Me arutasime küll, kui kiiresti peaksime tegutsema ja kas peaksime ühel või teisel ajahetkel pidama pigem läbirääkimisi, ent jäime üksmeelseks ja võitlesime meie ellujäämiseks vajalike loodusvarade eest.

Tegelesin selle teemaga ajaloolasena enne presidendiks saamist ning jätkan sellega pärast juunis ametist lahkumist.

Islandi ja Suurbritannia kalandussõda

Islandlaste ja brittide kalandussõda ei peetud mürskude, teineteise maismaaterritooriumile tungimise või ametliku sõjakuulutusega. Küll aga toimus aastail 1952–1976 hulk pingelisi intsidente, kuna britid tõid oma kalastusõiguse eest võideldes Islandi territoriaalvetesse sõjalaevad.

Konflikt sai alguse sellest, kui islandlased otsustasid 1952. aastal oma senist territoriaalvete ala pikendada seitsme kilomeetrini ja seejärel samm-sammult edasi. Britid olid kalastanud Islandi vetes alates 14. sajandist ning otsustasid Islandi sellist käiku ignoreerida.

Jõudude vahekord oli konflikti alguses 53 Briti sõjalaeva seitsme Islandi rannikuvalvelaeva ja ühe vesilennuki vastu. Islandi kalalaevad sekkusid aga samuti ega kohkunud võimalusel tagasi Islandi vetes püüki korraldanud Briti traalerite rammimisest või nende võrkude lõhkumisest.

Asi lahendati ÜRO tasandil lõpuks Islandi kasuks. Enne seda ähvardas Island lahkuda isegi NATOst. Islandlaste võit läks brittidele kalliks maksma, kahju sai merevägi, mille tehnika remondiks tuli kulutada korralikult raha, ja kalurid kaotasid töö.

Allikas: Ühendkuningriigi sõjamuuseum

Kuidas islandlased ennast praegu kaitsevad?

Islandit peetakse sageli maailma riikide võrdluses üheks kõige turvalisemaks elukohaks ja me hindame seda kõrgelt. Meil on väga vedanud, sest elame keset Atlandi ookeani asuval saarel. Islandil ei ole oma sõjaväge. Samas ei saa teha järeldust, et kui pole oma kaitseväge, siis oled ohutus kohas.

Tõsiste relvakonfliktide eest otsime varju NATOst ja USA kaitsekokkuleppest. Oleme 1949. aastal loodud NATO asutajaliige ja kaitsekoostöökokkuleppe USAga allkirjastasime 1951. aastal. Digiajastul tuleb kindlustada end ka küberrünnete vastu ja katsete vastu destabiliseerida ühiskonda teiste vahenditega.

Me teadvustame, et meie julgeolek sõltub meie partnerite julgeolekust. Toetume oma liitlastele ja seetõttu ka panustame allianssi. Näiteks pakkusime varju Ukraina sõjapõgenikele ning andsime Ukrainale humanitaar- ja finantsabi. Ukraina abistamisega ka jätkame.

Kirjanik Andri Snaer Magnason rääkis möödunud aastal Postimehele, kuidas ta kartis külma sõja ajal lapsena, et USA sõjaväebaasi tõttu saab just muust maailmast eraldatud Island tuumapommiga pihta. Mida teie sellest ajast mäletate?

Ma mäletan, et telefoniraamatus oli joonis, mis näitas, kust otsida varju tuumarünnaku korral, ja lugesin, et parim koht selleks on kelder. Ütlesin emale, et meie majal pole keldrit, ja uurisin, mida meie peaksime tegema. Ema lausus mulle: «Ära muretse sellepärast. Me saame hakkama.»

Toona oli üldine hoiak, et kui tuleb kolmas maailmasõda ja tuumasõda, siis ei ole mingit vahet, kas sul on varjend või mitte.

Muidugi oli Islandil inimesi, kes seisid täielikult USA sõjaväebaasi vastu ja põhjendasidki seda ohuga muuta Island üheks osapooleks konfliktides, tuumasõjas. Enamik islandlasi aga nägi selles panust lääne kaitsesse.

Õnneks nüüd on külma sõja päevad ammu möödas (pärast külma sõja lõppu, 2006. aastal tõi USA oma sõdurid Islandilt ära – toim).

Elasime külma sõja üle ilma tuumahävinguta ning ka praegu on poliitikute ja teiste riigimeeste ülesanne vaadata, et olukord maailma ei läheks täiesti käest ära, samamoodi nagu tegime külma sõja ajal.

Kuidas Ukraina sõjapõgenikud end Islandil tunnevad?

Ukrainast saabunud põgenikud (Island on andnud varju ligi 3900 ukrainlasele – toim) on leidnud endale meie ühiskonnas koha ehk nad on leidnud töö, lapsed käivad koolis. Mõned neist on ka naasnud Ukrainasse, sest inimesed tahavad tegelikult elada oma kodumaal.

Varjupaiga andmine on alati väljakutse. Tahame kindlustada, et inimesed tunneksid end turvaliselt, ja oleme organiseerinud keeleõppekursuseid. Püsivalt Islandile elama jäädes on islandi keele oskus tähtis, sest see on eeldus töö leidmiseks ja aitab ühiskonnas paremini toime tulla.

Islandi president Guðni Thorlacius Jóhannesson käis Tallinnas Lennart Meri konverentsil. Foto: Sander Ilvest

Island ei erine teistest riikidest ja mujalt saabunud asüülitaotlejad on ka meil tundlik küsimus, mille üle arutatakse poliitikamaailmas ja ühiskonnas palju.

Kõiki me aidata ei saa, aga mõnesid saame.

Kuidas saate Islandil hakkama üha aktiivsemaks muutuvate vulkaanidega?

Mäletan elavalt, et kui olin nelja-aastane, siis hakkas purskama vulkaan lõunas asuvatel Islandi Westmani saartel, kust evakueeriti öösel terve kalurilinn. Aga ma ei osanud ette näha, et pean midagi sarnast uuesti üle elama.

Juba 2021. aastal toimus rahvusvahelise lennujaama lähedal Islandi edelaosas paikneva Grindavíki väikelinna kandis terve rida vulkaanipurskeid. Need toimusid aga taristust ja populaarsetest turismisihtkohadest ohutus kauguses. Mullu novembris raputas Grindavíki ümbruskonda rida vägevaid maavärinaid, mis liikusid linnale aina lähemale. Novembris pidime evakueerima terve linna. Üleöö said 4000 islandlasest põgenikud omaenda riigis.

Saime päris hästi hakkama ja näitasime ka teistele, milleks väikese rahvana suutelised oleme. Mõnikord saab väiksuse muuta oma tugevuseks. Kiiresti leidsime inimestele varjupaigad, enamasti sõprade ja sugulaste juures. Kasutasime ka palju sotsiaalmeediat, Facebooki ja Twitterit, kust saadeti sõnumeid abipalvetega, millele siis vastati näiteks «meil on vaba korter», «meil on vaba suvemaja», «meil on vaba keldrikorrus». Presidendi residentsis pakkusime samuti Grindavíkist lahkuma pidanud peredele peavarju.

Meil on erimeelsused, mis on demokraatlikus riigis loomulik. Mõnikord peame kibedaid vaidlusi. Kui aga siis on vaja kõigi jõudu, suudame selle jõu leida ja hoiame kokku. Nii juhtuski.

Me ei saa loodusjõude kontrollida. Küll aga saame kontrollida seda, kuidas me nendele reageerime. Eksperdid ennustavad, et sellised vulkaanipursked jätkuvad, aga millal ja kus täpselt, seda me ei tea.

Elanikud Grindavíki enam naasta ei saa. Kõik, kel on seal kinnisvara, saavad selle riigile müüa. Foto: Marco Di Marco/AP/Scanpix

Mis saab Grindavíki väikelinna elanikest edasi?

Praegu on selge, et nad ei saa koju naasta. Mõned neist on pahased ja ootavad riigilt vastuseid, mis on arusaadav.

Järgmisel aastal selles linnas kooli enam ei avata ja pered otsivad oma tulevikku mujalt. Kõik, kel on Grindavíkis kinnisvara, saavad selle riigile müüa. Riik ostab kinnisvara, makstes 95 protsendi ulatuses selle väärtusest.

Enamik Grindavíkis elanud inimestest on otsustanud, et peavad oma kodudest loobuma. See on raske otsus. Mitmed pered kolivad praegu ka presidendi residentsi lähedusse, kuhu ehitatakse uusi kortermaju (Islandi presidendi residents asub Reykjavík lähistel Álftanes – toim).

Kui kiiresti õnnestub kohalikke vulkaanipurskest ette hoiatada?

1973. aastal tabas vulkaanipurse Westmani saari väga ootamatult. Siis ei olnud meil veel sensoreid, detektoreid ja kogu praegust hoiatussüsteemi. Nüüd vulkanoloogid ja seismoloogid ning teised teadlased suudavad toimuvat pikemalt ette näha. Kõik algab maa liikumisest, kerkimisest, aga ka temperatuuride muutmisest. Vahetult enne purset on näiteks juba ainuüksi maa liikumise rütm teine. Inimeste evakueerimiseks jääb paar tundi kindlasti.

Mis hoiab islandlasi terve mõistuse juures, kui kogu maailm justkui põleb?

Tugev optimismitunne. Muidugi ei ole maailm täiuslik paik, aga üldiselt on mul tunne, et me liigume õiges suunas. Mina usun, et kindel optimism, mis toetub realistlikele hinnangutele, ongi arengu võti.

Jah, meil toimuvad kõikjal maailmas jubedad asjad: sõda Ukrainas, keeruline olukord Gazas, metsikused Sudaanis jne. See nimekiri tundub justkui lõputu. Kui aga peaksite valima ühe sajandi, kus tahaksite elada, siis võib juhtuda, et eelistaksite ikkagi praegust aega.

Üha rohkem inimesi maailmas saab praegu hariduse, me suudame võidelda haiguste ja pandeemiatega, mis varem külvasid surma. Inimesed elavad kauem ja on kauem tervemad.

Meil on ühine arusaam ühiskonna toimimise alussammastest, mis lähtuvad vabadustest ja ühtekuuluvusest. Kõigile peavad olema tagatud vabadused, nagu arvamusvabadus, usuvabadus ja vabadus armastada. Samas aidatakse neid, kellel on abi vaja.

Rahvusvahelises koostöös tegeleme kliimakriisiga ja toetame üksteist, seistes vastu agressoritele.

Islandil toimuvad 1. juunil presidendivalimised. Kes on järgmine president?

Üks kaheteistkümnest kandidaadist, ent mitte mina.