INTERVJUU ⟩ Oppenheimeri akadeemiline pojapoeg: tehnoloogia ei lahenda inimkonna probleeme

Herbert Lin oli üks peaesinejaist möödunud nädalal Tallinnas peetud CyConi küberjulgeolekukonverentsil. Foto: Egert Kamenik/Cycon

Iga aasta jaanuaris teatavaks tehtava nn viimsepäevakella aja määramises osalev Herbert Lin pelgab, et mitte ainult kliimamuutused, vaid ka inforuumi saastatus viib inimkonda huku poole.

End Robert Oppenheimeri akadeemiliseks pojapojaks nimetav Lin ei usu sealjuures, et teadus inimkonna päästaks, sest tema hinnangul pole meid alt vedanud mitte teadmised, vaid tahtejõud.

Kuidas sattusite nende inimeste sekka, kes määrab viimsepäevakella aega?

Minu taust on tehnoloogias. Minu teaduslikud pingutused viimased 25–30 aastat on puudutanud infotehnoloogiat, küberruumi.

[Tuumateadlaste] Bülletään tegeleb tuumarelvade, kliimamuutuste, bioloogiliste relvade ja muu sellega. Nad otsisid kedagi, kes mõistaks tärkavate tehnoloogiate potentsiaalset mõju inimkonna eksistentsi puudutavale riskile. Kategooria, mida mina esindan, on tärkavad tehnoloogiad, millel on potentsiaal või võimalus muutuda tulevikus eksistentsiaalseks ohuks.

Mul on ka tuumarelvade alal kogemusi, sest esimesed 15 aastat oma karjäärist tegelesin palju relvade, relvasüsteemide, tuumarelvade ja muu sellisega. Olin väga seotud 1980ndate lõpu tuumadebattidega. Võib öelda, et Oppenheimer oli mu akadeemiline vanaisa, sest minu doktoritööd juhendas inimene, kelle tööd omakorda oli juhendanud Oppenheimer.

Kuidas viimsepäeva kellaaeg määratud saab?

Kellaaeg määratakse iga aasta. See protsess algab juunis ehk umbes kuus kuud varem (kellaaeg teatakse jaanuaris – E. K.). Me vestleme ja esimene küsimus on, kas kellaaega tuleks muuta. Kui muutmise poolt on konsensus, saab järgmiseks küsimuseks, kui palju.

Pean siinkohal rõhutama, et selle kellaaja seadmine ei ole teaduslik protsess. Selle otsuse teeb kollektiivselt grupp inimesi, kellel on eksperditeadmisi eri valdkondades.

Nad otsustavad, kas olukord on muutunud rohkem või vähem ohtlikuks, vaatavad tahapoole, mis on juhtunud viimase aasta jooksul, vaatavad ette, mis võiks juhtuda tuleva aasta jooksul.