INTERVJUU ⟩ Maailma Toiduprogrammi Põhjala ja Balti esinduse juht: Gazas avanev pilt murrab südame

Palestiinlased Gazas toiduabi järjekorras, 2. veebruaril 2024. a. Foto: Omar Ashtawy/APA/ZUMA/Scanpix

• Gazas suudetakse toiduabi anda pooltele inimestele, nälgivatele lastele jagatakse eritoitu.
• Ukraina rindepiirkonda on jäänud vaid eakad, neil aidatakse ellu jääda ka pensionile lisa makstes.
• Ida-Aafrikas on üha raskem kliimamuutuste tõttu suurenenud põudadest ja üleujutustest taastuda.

Abitöötajatel on praegu väga närvesööv ja raske aeg, sest nälga kannatavate inimeste arv maailmas kasvab kiiremini kui doonorite suutlikkus kõigile abi pakkuda, ütles Maailma Toiduprogrammi Põhjala ja Baltimaade esinduse juht Andreas Hansen oma esimese Eesti-visiidi ajal.

Kui vaatate videotelt või fotodelt näiteks praegu Gaza haiglates avanevat pilti – see murrab südame, kui aus olla. Võite ette kujutada, milline on selle olukorra mõju Gazas elavate laste tervisele. See jääb mõjutama neid elu lõpuni, sõnas Hansen.

Andreas Hansen

Andreas Hansen alustas Maailma Toiduprogrammi heaks tööd 2011. aastal Etioopiast üle käinud põua ajal. Võrreldes toonase ajaga on toiduabi jagamise põhimõtted täielikult muutunud, ütles ta. Foto: Maailma Toiduprogramm

Maailma Toiduprogrammi Põhjala ja Balti regiooni esinduse juht.

Töötas toiduabi valdkonnas Ida-Aafrikas, alustades 2011. aastal abitöötajana Etioopias ja Somaalias. Koordineeris kuni 2023. aasta augustini Nairobis asuvast Toiduprogrammi piirkonnakeskusest Ida-Aafrikas jagatavat toiduabi.

Hariduselt politoloog, kel diplom Kopenhaageni ülikoolist.

Rahvuselt taanlane, kasvanud üles Taani põllumajandustalus, abielus ja kolme lapse isa.

Millist abi jagab Maailma Toiduprogramm?

Toiduabi andmise põhimõtted on viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud.

Veel viisteist aastat tagasi ostsime maailmaturgudelt kokku USAst, Ukrainast või Venemaalt pärit nisu ning transportisime selle näljahätta sattunud riiki, nagu näiteks Keeniasse, kus see siis kohapeal abivajajatele kätte laiali jagati.

Praegu toetame toiduabiga ligi 150 miljonit inimest aastas. Poole sellest abist anname aga sularahas. See jõuab nendes piirkondades elavatele abivajajatele, kus kohalikud turud veel töötavad.

Nii saab näiteks üks hädas Somaalia naine meilt raha, et ise endale toitu osta. Selle muutusega me võimestame ka kriisipiirkondades elavaid naisi, sest paljudel neist on nüüd tänu meile lõpuks oma pangaarve, mis annab suurema sõltumatuse.

Piirkondadesse, kus turud ei toimi, viime toiduabi endiselt kohale, ent me ostame selle kriisikoldele võimalikult lähedalt.

Ida-Aafrikast ostame näiteks palju maisi ja ube. Nii ostame toitu Ugandast, mida jagame abina laiali Lõuna-Sudaanis. Ostame toitu Tansaaniast, mida kasutame siis Burundis.

Võime ka toitu osta kriisiriigi ühest piirkonnast, et seda laiali jagada teises. Sel moel toetame kohalikku turgu, aitame säilitada kohalikku toidukultuuri.

Kui abistame inimesi Bangladeshis, kus peamine toiduaine on riis, siis jagame laiali riisi, millele lisaks anname vajadusel ka õli, soola või suhkrut. Gazas jagame näiteks nisu kohalikele pagaritöökodadele, kes küpsetavad sellest leiba.

Koroonapandeemia järel oleme saanud panna palju rohkem ressursse koolitoiduprogrammidesse. Võrreldes 2021. aastaga saab täna 30 miljonit last maailmas rohkem tasuta koolitoitu.

Kui palju toiduabiks vajalikust teraviljast tuleb praegu Ukrainast?

Kui aitame riike, mille lähedusest ei ole võimalik toiduaineid osta, siis toetume endiselt Ukraina teraviljale. Agressioonisõjaeelsel ajal tuli peaaegu pool Maailma Toiduprogrammi nisust Ukrainast. Miljonid tonnid.

Möödunud aastal katkes Venemaa vastuseisu tõttu Musta mere teraviljaalgatus, mis tagas toiduabiks vajaliku vilja liikumise Ukrainast välja. Nüüd aga saame taas Ukrainast teravilja eksportida, mis on paljude meie operatsioonide jaoks hädavajalik.

Transpordime seda Rumeenia lähedal asuvatest sadamatest Türki, kus meil on suured laohooned ja sealt viime toiduabi edasi Gazasse, Nigeeriasse, Jeemenisse ja mujale. Lisaks nisule tuleb Ukrainast ka päevalilleõli.

Olin Ukrainas veebruaris, kui saatsime pärast kaheksa kuu pikkust pausi Odessast teele esimese teraviljasaadetisega laeva.

Venelased ründavad pidevalt Ukrainas asuvaid teraviljaladusid ja hävitavad toiduabi. Lisaks ladudele rünnatakse ka sadamarajatisi, aga oleme kaotanud sõjategevuse tõttu abisaadetisi ka Ukraina rindepiirkondades.

Viibisite aasta alguses töö tõttu Ukrainas. Mida te seal nägite?

Odessast toiduabisaadetise teele saatmise järel külastasin Ukrainas ka Hersoni ja Mõkolajivi, kus üritame lahingute lähedal elavaid inimesi kohapeal aidata. Käisin külades, mis vabastati venelaste alt ja osalesin meie toidujagamise operatsioonidel. Mis mind kõige enam vapustas, oli see, et seal ei olnud ühtegi noort inimest.

Toiduabi saatmine Ida-Ukrainas pommirahe all olevasse Harkivi linna. Rindepiirkonda on jäänud vaid kõige väetimad, eakad ja erivajadusega inimesed, kellele toiduabi viiakse kohapeale kätte. Foto: Vyacheslav Madiyevskyy/ZUMA/SCANPIX

Mida Maailma Toiduprogramm praegu Ukrainas kohapeal abistamiseks teeb?

Me viime humanitaarabi rindest 30 kilomeetri raadiuses asuvatesse piirkondadesse. Sõjategevus on intensiivsem ja toiduabi maht on seetõttu praegu kahekordistunud.

Toetame Ida-Ukraina sotsiaalkaitse mehhanisme, sest maksame pensionäridele lisaks riigi pensionile 10–20-protsendilist lisa. Riiklik pension pole sageli piisav, et sõjatingimustes kohapeal toitu osta.

Veel aitame Ida-Ukraina väikepõllumeestel põllumaad demineerida, abistame neid seemnetega ja tehnika soetamisel. See abi on suunatud meil praegu Harkivi ja Mõkolajivi ümbrusesse. Suuri tööstuslikke farme me ei toeta, sest näeme, et nemad saavad hakkama.

Meil on Ukraina valitsusega väga hea koostöö. See, kui tõhusalt toiduprogramm toimib Ukrainas, kus riik on tugev – midagi sellist ma oma varasemas töökogemuses näinud ei ole.

Gazas on näljahäda. Kas tavalise toiduabiga saab üldse nii pikalt nälginud inimeste elusid enam päästa?

Piirkondadesse, kus on akuutne näljahäda ja inimesed on surmaohus, sest kannatavad juba pikalt alatoitumise all, viime ka eritoitu. Siis jagame proteiinirikast spetsiaalset toiduabi, mis on kõrge energiatasemega. Tihti on need väikesed küpsised, mida saavad esimeses järjekorras lapsed ja rasedad naised. Nende eesmärk on aidata energiataset kiiremini taastada.

Gazas on inimesed nälja tõttu surnud, aidata suudetakse pooli Gaza sektorisse jäänuid, ent Lõuna-Gazas on olukord väga halb, selgitas Hansen. Foto: Mahmoud Issa/REUTERS/SCANPIX

Kuidas on toiduabi jõudnud Gazasse pärast kevadel humanitaarabiorganisatsioonide antud punast alarmi?

Kevadel sai selgeks, et ligi miljoni inimese elud Gazas on nälja tõttu tõsiselt ohus. Pärast seda paranes juurdepääs Gaza põhjaosas kõige kriitilisemates oludes viibivatele inimestele, kus seis on nüüd parem. Nüüd on kõige halvem pilt Gaza lõunaosas, kus käivad lahingud. Paljud pagaritöökojad, mis Lõuna-Gazas toitu aitasid vahendada, on nüüd sõjategevuse tõttu kinni.

Toiduabiga rekad ootavad piiri taga ja piiripunktide avamise arutelud käivad, ent muutusi pole toimunud. Praegu on avatud vaid üks piiripunkt, mille kaudu abi saata. See on absurdne olukord. Toitu on püütud Gazasse viia läbi merekoridori ja õhu, kuid see ei muuda palju. Piisavalt saaks toiduabiga inimesi päästa vaid siis, kui see liigub maismaad pidi.

Gazaga sarnast olukorda pole varem olnud, sest mõne kuuga on jõutud näljahädani. Kõik kohapealsete inimeste toimetulekumehhanismid on katkenud ja kohalikud on täielikult sõltuvuses sisse jõudvast abist. Me teame, et tuhanded inimesed on juba nälga surnud. See peab muutuma.

Mida see reaalselt tähendab, et olete saanud Põhja-Gazas olevaid inimesi paremini abistada?

Möödunud kuul suutsime kindlustada ligi miljonile Gazas viibivale inimesele vähemalt ühe toidukorra päevas. See on absoluutne miinimum. Toitaineterikast eritoitu jagasime haiglatele.

Kui aga vaatate videotelt või fotodelt haiglatest avanevat pilti – see murrab südame, kui aus olla. Võite ette kujutada, milline on selle olukorra mõju Gazas elavate laste tervisele. See jääb mõjutama neid elu lõpuni.

Maailma Toiduprogramm ja meie partnerid on valmis. Sajad veokid seisavad toiduabiga piiri taga, ent ei pääse sisse. Kogu toiduabi kohaletoimetamise protsess on kaheksa kuu jooksul käinud nagu üks samm edasi ja kaks tagasi.

Abistamiseks on vaja relvarahu ja avada piirid. Võite ette kujutada, kui närvesööv on see kõigile kohapeal töötavatele abitöötajatele.

Aafrikas on alati olnud põuad ja üleujutused, ent nüüd juhtuvad need nii tihti ja nii mastaapselt, et kogukonnad ei suuda enam vahepeal looduskatastroofidest taastuda.

Kui piirid päriselt avatakse, kas teie arvates inimesed põgenevad massiliselt Gazast?

Minu kogemus on, et inimesed tegelikult ei taha kodust lahkuda. Enamik inimesi, kui nad vähegi saavad, eelistavad koju jääda. Täiesti selge on see, et kui on väga ohtlik, siis tuleb end ja oma perekonda päästa ning minna ohutusse kohta. Ma olen täiesti kindel, et Gaza on võimalik taas üles ehitada ja seda tuleb teha – aga see võtab aastaid, kümneid aastaid. Mul on väga kahju rahvast, on nad siis Gazas või juba lahkunud. Neil inimestel, kes on ära läinud, võtab väga palju aega, enne kui nad saavad koju naasta. Süürlased, kes põgenesid kümme aastat tagasi, vaid väga vähesed on saanud koju tulla. Sellest on kahju.

Olete vahendanud toiduabi ka Ida-Aafrika riikides. Mida seal töötades õppisite?

Nägin, et kliimamuutustel on selles piirkonnas ehmatavalt suurem mõju, kui oli veel viisteist aastat tagasi. Aafrikas on alati olnud põuad ja üleujutused, ent nüüd juhtuvad need nii tihti ja nii mastaapselt, et kogukonnad ei suuda enam vahepeal looduskatastroofidest taastuda.

Alles raputas Etioopiat ja Somaaliat viimase neljakümne aasta kõige rängem põud, nüüd on samas piirkonnas viimaste kümnendite tõsiseim üleujutus.

Kui varem oli Ida-Aafrikas näljahädas 50 miljonit inimest, siis nüüd on abivajajate arv kasvanud 250 miljonini. Miljonid inimesed on sunnitud kodust põgenema. Samas mõjutavad Ida-Aafrika regiooni arengut konfliktid, Sudaanis kestab kodusõda.

Ida-Aafrika toimetulek sõltub siis praegu nagu Gazagi puhul peamiselt välisest abist?

Seda ei saa öelda kõigi selles piirkonnas elavate inimeste kohta. On ka positiivseid näiteid kogukondadest, kes suudavad endale toitu kasvatada.

Kui palju inimesi vajab praegu maailmas toiduabi?

Enne 2020. aasta koroonapandeemiat ja Ukraina sõda olid 120 miljoni inimese elud nälja tõttu ohus. Nüüd on see arv kolmekordistunud. Praegu on näljas ligi 300 miljonit inimest.

Praegu oleme olukorras, kus nälga on rohkem, ent doonorite rahaline toetus nende abistamiseks väheneb. Üha enam inimesi maailmas jääb abita. Ukraina ja Gaza saavad tähelepanu, ent Sudaanis on näljahäda, mis ohustab 20 miljonit inimest. Sudaaniga võrdselt halb olukord on Kongos, Jeemenis ja Afganistanis.

Sõja eest põgenenud Sudaani naised toiduabi ootejärjekorras. Foto: AFP/SCANPIX

Kui kaitstud on konfliktipiirkondades tegutsevad humanitaarabitöötajad?

Enamikus riikides respekteeritakse humanitaarabi põhimõtteid ja teatakse, et ÜRO või Punane Rist on neutraalsed ning tahavad aidata. Minu kogemus Ida-Aafrikast on ka see, et toidujagamisel saatis meid ka ÜRO relvastatud julgestusmeeskond.

Viimastel aastatel on humanitaarabi töötajaid saanud rohkem surma kui varem ja seda eelkõige seetõttu, et nad on sattunud Gaza sektoris või Lõuna-Sudaanis lahingutegevuse keskele.

Maailmas toodetakse piisavalt toitu, miks meil ikkagi nälg on?

Probleem ongi selles, et abivajajad konfliktipiirkondades ei pääse toidule ligi, nagu Gazas, kus abisaadetised ootavad piiri taga. Nii on see ka teistes kriisikolletes.

Samas ligi kolmandik toodetavast toidust kas hävineb või raisatakse ära. Taanis näiteks ostavad tarbijad liiga palju toitu, visates ülejäägi ära. Keenias läheb toit kaduma, sest selle hoiustamistingimused on nii kehvad.

Maailma Toiduprogramm

Maailma Toiduprogramm on ÜRO koosseisu kuuluv toiduabi andev organisatsioon. Loodi 1961. aastal. Peakorter asub Roomas.

See on maailma suurim humanitaarorganisatsioon ning suurim abiorganisatsioon, mis keskendub näljavastasele võitlusele ja toidujulgeolekule.

Kõige enam panustavad Toiduprogrammi sellised doonorriigid nagu USA, Kanada, Ühendkuningriik ning Põhjamaad, ka Euroopa Liit. Lisaks riikide annetustele toetavad ka eraettevõtted. Näiteks Taanis panustab Toiduprogrammi tegevusse Novo Nordisk, Rootsis Ericsson ja Yara.

Iga inimene saab nälga kannatavate inimeste abistamiseks samuti Toiduabiprogrammi toetada. Selleks on loodud lihtne nutitelefoni rakendus Share the Meal (https://sharethemeal.org/), mille kaudu on võimalik teha väikeseid annetusi Toiduprogrammi projektidele ja jälgida nende edenemist.