ÜLEVAADE ⟩ Põlissoomlastest lahkulööjate saatus ennustab halba taltsa populismi ihkajatele

Enne suurt pereheitmist: Põlissoomlaste kaasasutaja ja ametist lahkuv esimees Timo Soini (vasakul) 2017. aasta juunis Jyväskyläs koos uueks juhiks valitud Jussi Halla-ahoga. Kõigest mõni päev hiljem oli partei lõhki ja Soini lahkus välisministrina jätkamise nimel koduerakonna rüpest. Foto: Jussi Nukari/Lehtikuva/AFP/Scanpix

Praegu EKREs toimuva pereheitmise sarnane lõhenemine põhjanaabrite Põlissoomlaste juures kaheksa aastat tagasi lõppes lahkujatele tugevast poliitilisest pagasis hoolimata areenilt kiiresti minema pühkimisega.

Kuigi Põlissoomlaste kasv Soome poliitika raskekaallaseks on paljuski erakonna asutajate ringi kuulunud Timo Soini teene, ei olnud tema isikust kuigi palju kasu, kui mehe teed läksid lõpuks koduparteiga lahku soovi tõttu jätkata valitsuses ja mitte taguda liiga kõvasti sisserändevastasuse trummi. Katsest luua uut, suhteliselt sarnast erakonda visises hääletuskastide juures kiiresti õhk välja.

Põlissoomlased sündisid 1995. aasta suvel pankrotti läinud populistliku ja eliidivastase Soome Maapartei riismetest – erakonna viimane sekretär Soini otsustas koos Maapartei viimase esimehe ja ainsa parlamendisaadiku Raimo Vistbacka ning Urpo Leppäneni ja Kari Bärlundiga luua uue rahvuspopulistliku, sotsiaalkonservatiivse ja ELi-vastase partei. Kui esimesed kaks aastat juhtis Põlissoomlasi Vistbacka, siis 1997. aastal võttis tüüri üle Soini, kes jäi erakonna esimeheks kaheks aastakümneks.