:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2024/06/26/16182265t1ha7e4.jpg)
Neljapäeval uuesti ELi juhtkohti paika panna üritava Euroopa Ülemkogu lahenduseks võib olla see, et osa otsustamisest lükatakse edasi 2027. aasta algusse.
Kallas saab kinnitatud, kui ülemkogu lükkab pool otsust aastasse 2027 (9)
:format(webp)/nginx/o/2024/06/26/16182268t1h346c.jpg)
Ühtki juhtnägu, keda arutati möödunud nädala alguses Brüsselis peetud mitteametlikul Euroopa Ülemkogul, pole vahepeal küsimuse alla seatud. Jätkuvalt püsib nelikpakett: paremtsentri erakondi ühendava Euroopa Rahvapartei poolt Ursula von der Leyen (Saksamaa) Euroopa Komisjoni ja Roberta Metsola (Malta) Euroopa Parlamendi presidendiks, sotsidelt Antonio Costa (Portugal) ülemkogu presidendiks ja liberaalide poolt Kaja Kallas kõrgeks esindajaks.
«Kuigi neil ärevatel aegadel ei tasu kunagi üllatusi välistada, on see «esinelik» üsna hästi tasakaalustatud ja iga muutus ühel kohal võiks ohtu seada kogu pakettkokkuleppe,» kommenteeris Postimehele pikka aega Brüsseli siseringide arenguid lähedalt jälginud Brussels Freedom Hubi asutaja Roland Freudenstein.
Samas pole avalikkusele teada lahendus EPP ja sotside erimeelsusele, mis takistas eelmisel nädalal seda nelikut heaks kiitmast. Nii europarlamendi kui ülemkogu presidendi kohad lähevad ametiaja keskel ehk 2,5 aasta pärast ümbervalimisele.
EPP tahtis, et siis liiguks ülemkogu juhi koht nende kätte. Neil on isegi kandidaat olemas – praegune Horvaatia peaminister Andrej Plenković, keda 2019. aastal mainiti võimaliku Euroopa Komisjoni presidendina. Sotsid soovivad Costa jätkamist.
:format(webp)/nginx/o/2024/06/26/16182269t1ha046.jpg)
«Kõige suurem probleem oli ilmselt see, et EPP soovis endale natukene rohkem, arvestades, kui palju kohti nad Euroopa Parlamendis said,» meenutas Eestit ELi juures esindav suursaadik Aivo Orav mitteametliku ülemkogu vaidlusi. «Ja siis sealt tekkiski diskussioon, kas poolitada Euroopa Ülemkogu presidendi mandaati.»
«Aga isegi kui peeti silmas konkreetset inimest, muutuvad poliitikas asjad kiiresti ja nimetada keegi ELi juurde kahe ja poole aasta pärast oleks ilmselt ennatlik,» sõnas Orav. «Ma ei usu, et see teema enam üles võetakse.»
Liidrikõneluste tuumik
:format(webp)/nginx/o/2024/06/26/16182270t1h1dea.jpg)
Olulisim osa 17. juunil peetud mitteametliku ülemkogu kauplemisest ei toimunud mitte 27 liikmesriigi ühise laua taga, vaid väiksemas ringis.
Selles ringis istusid maha kolme omavahel Euroopa tasemel liidu moodustanud parteipere esindajad ülemkogul. Ükski kõnelejatest ise juhtpositsioonile ei pürginud.
Ka neljapäeval kogunevad enne ülemkogu algust taas suurte parteiperede liikmeserakondade liidrid oma tippkohtumisele Brüsselis. Tõsi, Eesti on sel korral esindatud vaid Kaja Kallasega liberaalide üritusel. Ei Urmas Reinsalu ega Lauri Läänemets vastavalt EPP ja sotside tippkohtumisele ei lähe.
Gruppide kuus eestkõnelejat liidrikohtade määramisel on:
- Euroopa Rahvapartei (EPP): Donald Tusk (Poola) ja Kyriakos Mitsotakis (Kreeka).
- Sotsialistid ja demokraadid: Pedro Sánchez (Hispaania) ja Olaf Scholz (Saksamaa).
- Uuenev Euroopa (liberaalid): Emmanuel Macron (Prantsusmaa) ja Mark Rutte (Holland).
«EPP ütleb, et kui Metsola, kes valitakse vaid europarlamendi mandaadi esimeseks 2,5 aasta pikkuseks pooleks, kukub 2027. aastal esinelikust välja [ja asendatakse sotsiga], on neil vaid üks tippnelja kohtadest ehk von der Leyen ja see poleks vastavuses nende tugeva valimistulemusega,» kirjeldas Freudenstein. «Sestap tahavad nad, et neil oleks vähemalt võimalus saada ka ülemkogu presidendi koht pärast 2,5 aastat.»
«Minu sisetunne on, et 2027. aasta küsimus jäetakse praeguseks hetkeks lihtsalt lahtiseks nii parlamendi kui ülemkogu presidentide osas,» pakkus ka Freudenstein.
Vastuseks küsimusele, kas kellelgi neljast esikandidaadist võiks veel probleeme olla, arvas Freudenstein, et tema ei ütleks «problemaatiline» neist ühegi kohta. «Jah, Costal on kodus juriidilisi väljakutseid, mõjuga kaubitsemise skandaal, kuid hetkel pole talle üheski kuritöös süüdistust esitatud. Ta on kõige konsensuslikum isik sellele kohale,» märkis ta.
«Potentsiaalne alternatiiv, Mette Fredriksen Taanist, tekitaks põhja-lõuna erimeelsuse sotside seas, sest tal on karmid vaated migratsioonile,» märkis Freudenstein.
Postimehega rääkinud sotside allika sõnul ei soovi ka Fredriksen ise Brüsseli kohta. Lisaks, kui Taani peaminister soostuks sotside nimel ülemkogu juhiks pürgima, kaoks sooline tasakaal, sest ootamatult poleks ELi ülemistel kohtadel enam ühtki meest.
«Roberta Metsola ja Kaja Kallas paistavad kindlad ning Ursula von der Leyen saab üsna kindlalt ülemkogu nominatsiooni,» kinnitas Freudenstein. Tema sõnul võib von der Leyenil aga napiks minna juuli keskel europarlamendis peetaval hääletusel.
«Matemaatiliselt on kolmel suurt kokkulepet toetaval erakonnaperel turvaline rohkem kui 400-pealine enamus 720st, kuid europarlamendi fraktsioonidistsipliin on märksa madalam kui rahvusparlamentides,» arvas Freudenstein. «Kui ta ei saa sealt enamust, oleks Euroopa integratsioon pretsedenditus kriisis.»
«Kuid ausalt öeldes, kui mitte tema, siis kes teine saaks parlamendienamuse sellises agressiivses atmosfääris, mille selline sündmus põhjustaks? Ma arvan, et iga tema vastu hääletada plaaniv eurosaadik võiks seda arvestada,» soovitas Freudenstein.
«See saab olema rohkem naissoost ja rohkem kompetentne,» arvas ta selle kohta, milline saab olema järgmine Euroopa juhtseltskond võrreldes senisega.
Eriti rahul oli Freudenstein sellega, et kõrge välisesindaja kohale tõuseb tõenäoliselt Eesti peaminister. «Kaja Kallas oleks tohutu areng, nii oskuste ja ambitsioonide kui poliitiliste positsioonide mõttes ajal, kui idaserva riikidel on olnud silmapaistvalt õigus Venemaa ja Ukraina osas,» lausus ta.
Mis pahandab Melonit?
/nginx/o/2024/06/26/16182266t1hbb6d.jpg)
Alates 17. juunil peetud mitteametlikust ülemkogust ringleb ajakirjanduses info, et Itaalia peaminister Giorgia Meloni on seal aset leidnu pärast pahane.
Seda muljet kinnitas Meloni ise veel sel kolmapäeval. Nimelt pidas ta kodumaa parlamendi ees maha kõne, milles süüdistas oligarhias kuut meest, kes istusid mitteametliku ülemkogu ajal kolme erakonnapere – Euroopa Rahvapartei, sotside ja liberaalide – nimel isekeskis maha ning jätsid ülejäänud 21 riigi esindajad ootama.
Meloni enda Fratelli d’Italia (Itaalia Vennad) kuulub neljandasse parteiperesse – Euroopa Konservatiividesse ja Reformistidesse (ECR) –, keda esimesena mainitud kolmik juhtkohtade kõnelusse ei kaasanud.
«Prantsusmaal said valitsuspartei esindajad vaid 16 protsenti eurosaadikukohtadest, Saksamaal 32 ja Hispaanias 34 protsenti,» vihjas Meloni erakõnelusi pidanud kuuikusse kuulunud Emmanuel Macroni, Olaf Scholzi ja Pedro Sáncheze erakondade valimistulemustele. «Suurtest Euroopa riikidest oli plussis vaid Itaalia, kus pea 53 protsenti valituks osutunuist kuulus valitsuskoalitsiooni alla.»
Väidetavalt polnud mitteametliku ülemkogu korralduse pärast häiritud mitte ainult Meloni, vaid teisedki. Inimesed Brüsseli kuluaarides leidsid, et ehk võinuks kolme parteipere eestkõnelejad kauplema istuda juba varem või siis paluda teistel tulla ülemkogule veidi hiljem. Seda peetakse ka lõpetava ülemkogu presidendi Charles Micheli halvaks korraldustööks.
Eestit ELi juures esindava suursaadik Aivo Orava sõnul pole samas tavatu, et ülemkogu ajal eralduvad väiksemad grupid omavahel asju arutama ja teised seni ootavad.
«Ikka on selliseid olukordi olnud, et need, kellel on tõsine probleem, lähevad kuhugi läbi rääkima ja teised ootavad,» selgitas ta. «Igal riigil on erinevad huvid, kui teema otseselt ei huvita ja võib nõustuda nii ühe kui teise poolega, siis miks ta peaks olema läbirääkimiste tuumikgrupis. See on igati loogiline.»
Roland Freudenstein märkis, et ei usu, et Itaalia peaminister päriselt tahtnuks ECRi grupile üht neljast juhtkohast. «Ma olen 99 protsenti kindel, et Meloni lihtsalt panustab komisjoni täidesaatva asepresidendi kohale, millel oleks majanduslikult oluline portfell,» kommenteeris ta.
«Ta väidab, et ECR peaks olema paremini esindatud personalivalikutes,» meenutas Freudenstein. «Kui ta võtaks sihiks kõrge esindaja koha – Kallase töö – peaks ta a) pakkuma välja tõsiseltvõetava alternatiivi, mis on keeruline, ning b) riskima sellega, et viib kogu paketi parteipoliitilistesse kategooriatesse, kui ta just ei toetaks mõnd teist liberaali, mis pole just see, mida ta tahaks.»
Freudensteini sõnul ei laseks liberaalid ja sotsid mingil juhul läbi seda, et EPP ja ECR sõlmiksid omavahel kokkuleppe ühe esineliku koha osas.
Vastuseks küsimusele, kas on teada, millisest volinikuportfellist Itaalia huvituda võiks, ütles Orav, et ülemkogu laua taga sellest kindlasti ei räägita.
Eesti saadik pakkus, et pigem teevad Ursula von der Leyen ja tema meeskond nn suurest koalitsioonist välja jäävate europarlamendi fraktsioonidega tööd kuluaarides. Seda soovist kindlustada talle europarlamendi hääletusel võimalikult suur poolthäälte arv ka mujalt kui pelgalt EPP, sotside ja liberaalide gruppidest.
Matemaatiliselt peaks kolmikul olema 405 häält 720-liikmelises parlamendis. Komisjoni presidendi hääletus on aga salajane, mis tähendab, et mingi osa ametlikult von der Leyenile juba kindlustatud toetusest võib 27 riigi erinevate parteide ja poliitikute seas paratamatult kaotsi minna.