10 aastat Ebolast ⟩ Uus tappev viirus tõstab Aafrikas pead

Pärast kümme aastat tagasi alanud tapva Ebola viiruse epideemilist puhangut seisab Lääne-Aafrika silmitsi uue haigusega.

Sierra Leone idaosas pisikese rookatusega mudahüti pimeduses tuhnides kisub keskkonnateadlane James Koninga kokkuvarisenud voodiraami alt välja metallist rotilõksu.

62-aastane mees kuulub nende teadlaste hulka, kes seiravad surmavat Lassa viirust – rottide levitatavat haigust, mis on mitmes Lääne-Aafrika riigis muutunud endeemiliseks. 

Koninga teab liigagi hästi, mis on kaalul – ta veetis 30 aastat tagasi noore teadlasena 20 kurnavat päeva haiglas Lassa viiruse põhjustatud palaviku, peavalu ja kõhulahtisusega.

«Ma arvasin, et lähen ära, et ma suren,» ütles ta.

Valusad mälestused kümnendi tagant

Kümme aastat tagasi laastas sama piirkonda Ebola viirus, mis tappis Guineas, Sierra Leones ja Libeerias kokku üle 11 000 inimese. Sierra Leones ei ole osaliselt tänu vaktsiinidele registreeritud pärast 2016. aastat ühtegi Ebola viiruse juhtumit.

Nüüd aga kasutavad teadlased varasemas Ebola viiruse epitsentris Kenema piirkonnas kümmekond aastat tagasi saadud õppetunde Lassa-palaviku peatamiseks.

Maailma Terviseorganisatsiooni andmetel ei ole Lassa viirus nii surmav kui oli Ebola viirus, mis tappis keskmiselt 50 protsenti nakatunutest, samas võib see põhjustada ühel viiest haigestunust tõsiseid tagajärgi. Senimaani on surnud üks protsent kõigist Lassa viirusega nakatunutest.

Kuigi Sierra Leones on haigusjuhtumid püsinud suures osas kontrolli all, näevad teadlased aga haiguse levikut kaugemale traditsioonilistest Lassa viiruse levikualadest. Litsentseeritud vaktsiini haiguse vastu ei ole, samuti on ravi piiratud, kuna paljudel inimestel ei lase Ebola viiruse haiguspuhangust tekkinud n-ö armid varakult elupäästvat abi otsida.

Rotid toovad surma

Seega on eriti ülioluline, et teadlased jälgivad näriliste arvukust kaugemates külades. Ühes neist, Mapumas, on ühtekokku 20 majapidamist, mida ümbritseb tihe mets. «Rotid teevad majades peavarju saamiseks urge,» selgitas näokaitset ja kindaid kandev Koninga.

Inimesed nakatuvad Lassa viirusega tavaliselt pärast kokkupuudet nakatunud rottide uriini, sülje või väljaheitega. «Kui inimesed tulevad metsast väikeste lõikehaavadega ja lamavad voodil, võivad nad nakatuda,» märkis teadlane.

James Koninga uurib Mapuma küla majapidamistes Lassa-palaviku levikut. Foto: JOHN WESSELS / AFP / Scanpix

Kenema piirkonna haigla väliinspektori Lansana Kanneh' sõnul võrdles metsalähedast piirkonda, kus on mudahütid ning lahtise taeva all seisvad vilja- ja veehoidmiskohad, rottide jaoks nn viietärnihotellidega. «Neil inimestel pole süüa, seega mõnikord nad söövad isegi seda toitu, mida närilised on osaliselt söönud,» märkis ta.

Teadlased võivad mõnest külast leida koguni kuni 20 rotti päevas. Pärast seda, kui tehakse kindlaks, kas närilised kannavad Lassa viirust, kogutakse proovid edasiseks analüüsiks. Seejärel saavad rotid enne vabakslaskmist süsti, mis peaks takistama viiruse edasikandumist.

Vaktsiini ootel

Aafrika haiguste tõrje ja ennetamise keskuste andmetel nakatab Lassa viirus Lääne-Aafrikas igal aastal 100 000 kuni 300 000 inimest, tappes ligikaudu 5000 inimest. Kuid arvud alahindavad tõenäoliselt tegelikku ulatust.

Viimase kümnendi jooksul on Sierra Leone ainus nakkushaiguste keskus näinud Lassa patsientide suremuse muret tekitavat tõusu. «Oleme näinud palju juhtumeid, mis on juba hilises staadiumis. Mõnikord veedavad nad haiglas vaid 24–48 tundi ja surevad,» märkis Kanneh.

Seega on haiguse kiire avastamine väga tähtis. Sageli arvatakse ekslikult, et kui palavik tõuseb, ollakse haigestunud malaariasse, koolerasse või kõhutüüfusesse. Samuti peavad tervishoiutöötajad võitlema valearusaamadega.

«Kogukonna inimesed arvasid, et Ebola viiruse tõid tervishoiutöötajad,» ütles Kanneh, lisades, et usaldamatus aitas kaasa sellele, et inimesi jõudis aina vähem arsti juurde.

Meditsiinitöötajad loodavad, et vaktsiin jõuab piirkonda lähiaastate jooksul. Praegu tehakse vastavaid katseid Nigeerias ja Libeerias.