/nginx/o/2024/08/08/16275999t1h2c2a.jpg)
Valgevene opositsiooniaktivistid on pettunud, et eelmisel nädalal toimunud suurim külma sõja järgne vangide vahetus Venemaa ja lääneriikide vahel ei hõlmanud neid poliitvange, keda Valgevene autokraadist liider Aljaksandr Lukašenka on aastaid kinni hoidnud.
Inimõigusorganisatsiooni Vjasna hinnangul on Valgevene vanglates ligi 1400 poliitvangi, sealhulgas ühenduse asutaja, Nobeli rahupreemia laureaat Aless Bjaljatski ning mitmed opositsioonipoliitikud. Kellegagi ei ole õnnestunud välismaailmal kontakti saada.
«Mul on hea meel näha vabanenud venelasi, aga ma olen šokis, et keegi ei ole meelde tuletanud Valgevene poliitvangide saatust,» märkis AP-le Bjaljatski abikaasa Natalja Pintšuk. «Ma loodan, et tegemist oli kõigest esimese vooruga läänega seotud mängus ja lisaks Venemaa esindajatele vabastatakse ka valgevenelased.»
Ainus vang, kellele 1. augusti vangidevahetuse käigus Lukašenka armu andis, oli Rico Krieger – Saksamaalt pärit meditsiinitöötaja, kes võeti eelmisel aastal terrorismisüüdistuste tõttu vahi alla.
Vjasna on Valgevene poliitvangide teema tõstnud lauale mitmete lääne diplomaatidega. Ühenduse esindaja Pavel Sapelka sõnul on koostatud nimekiri rohkem kui 30 poliitvangiga, kelle vabastamist peetakse prioriteediks. Ta vihjas mõnede lääneriikide arutelule Lukašenka valitsusega, kuid üksikasju ei ole selle kohta teada.
Pintšuki sõnul on ta aeg-ajalt saanud sõnumeid, mis vihjavad, et tema mehe tervis on olulisel määral halvenenud. Bjaljatskit on alates 2020. aastast mitmel korral pandud üksikkongi, samuti on tal takistatud ligipääs ravimitele. «Mul puudub teadmine, nagu oleks ühegi valgevenelase nime vahetuse käigus arutatud,» märkis Pintšuk.
Vangis oleva opositsiooniaktivisti Maria Kolesnikova õde Tatsjana Homitš nentis väljaandele, et oli vabanenud vangide seas lootnud näha ka oma õde.
«Muidugi oli ka valgevenelaste vabastamiseks olemas võimaluste aken, sest Minsk oli selle skeemiga seotud ja võttis Kriegeriga seoses osa läbirääkimistest Berliiniga,» rääkis Homitš. «Aga lääneriikide poliitikud ei saanud või tahtnud seda akent kasutada,» lisas naine, kes pole oma õe kohta pooleteise aasta jooksul mingisugust informatsiooni saanud.
«On ilmselge, et ei Valgevene ega Valgevene vangid ei ole lääneliitlaste jaoks prioriteetsed,» ütles Homitš. «Ja see on meie jaoks väga muret tekitav signaal.»
Pahameelt väljendas ka eksiilis viibiv Valgevene opositsiooniliider Svjatlana Tsihhanovskaja.
«Lukašenka kardab poliitvangide vabastamist; ta hoiab neid pantvangis,» ütles ta. «Tõenäoliselt tunneb ta end ebakindlalt ja kardab nõrkust näidata. Ta võib karta, et poliitvangide vabastamine julgustab valgevenelasi võitlema.»
Vjasna andmetel on üle 50 000 valgevenelase viimase nelja aasta jooksul langenud poliitiliste repressioonide ohvriks. Juulis vabastasid Valgevene ametivõimud 19 raskes tervislikus seisundis poliitvangi, kuid ekspertide sõnul ei tasu oodata, et Lukašenka edaspidi rohkem vange vabastab.
«Lukašenka kasutab poliitvange ainult läänega läbirääkimisteks ja ainult nii palju, kui Kreml lubab,» märkis analüütik Valeri Karbalevitš. «See on ilmselge, et Valgevene on hakanud Lääne agendast kaduma pärast nelja-aastast teekonda rahvusvahelise meedia esikülgedelt kahaneva huvini tuhandete Valgevene poliitvangide saatuse vastu.»