/nginx/o/2024/09/06/16339827t1hfd82.png)
/nginx/o/2024/09/06/16339819t1h1843.jpg)
On august, sume suveõhtu Balti jaamas. Inimesed istuvad pinkidel, jutustavad, söövad, ootavad ühistransporti. Peatusesse saabub tramm number viis. Uksed lahti, inimesed peale. Uksed kinni. Kuid tramm ei stardi, sest selle taha on end haakinud viis 13–14-aastast poissi, kes juba sõitma kibelevad.
Inimesed vaatavad, vangutavad pead, ahhetavad ja ohhetavad, kuid keegi omal algatusel korda majja ei löö. Nii nad seal ripuvad, kuni tuleb trammijuht ning noorukid tagasi peatusesse kamandab, poisid alluvad ilusti.
Aga kui tramm päriselt liikuma hakkab, hüppab paar julgemat kambast siiski konksu peale, kätega tugevalt seina külge klammerdudes. Enam tramm ei peatu. Tuul vihiseb poiste juustes, huilates liiguvad nad järgmise peatuse poole, saateks šokeeritud vanadaamide pilgud.
Hiljuti jõudis uudistesse ka veidi ekstreemsem juhtum, kus sõiduvahendiks ei olnud enam üpriski aeglaselt liikuv tramm, vaid Elroni oranž porgand. Noorukid sõitsid haakeseadmetel Nõmme-Lilleküla liinil, kus kiirus ulatub juba sellisesse järku, et maha pudenedes saab ilmselt surma. Ja isegi kui pääsetakse eluga, võib arvestada kopsaka trahvi ja uurimisega.
Need juhtumid võivad kõlada tühipalja vandalismina, kuid tegu on pika ajalooga transpordiviisiga, mis elab oma elu ka tänapäeval. Lubage tutvustada: trainhopping (mitte segi ajada Irvine Welshi kultusraamatuga «Trainspotting»).
Võimalusest kiiresti liikuda haarati kohe kinni
Illegaalselt rongivagunitel sõitmine on pea sama vana kui rongid ise. Esialgu, kui kiirused olid väikesed, olid reisijate vagunid lahtised. See tähendab, et inimesed istusidki katustel ja treppidel, üldsegi mitte ebaseaduslikult. Küll aga muudeti peagi ohutuse tagamiseks vagunid kinniseks, kuna kiirus ja rongide suurus kasvasid ning sõitvalt rongilt kukkumisi juhtus aina enam. See ei peatanud aga inimesi vanast harjumusest vaguni välisküljel sõitmast – oli ju seda varemgi tehtud, nüüd ei pea lihtsalt piletit ostma!
/nginx/o/2024/09/06/16339824t1h1421.png)
Esimene trainhopping’u buum oli pärast Ameerika kodusõda, kui aastatel 1865–1916 ehitati raudteid juurde ligi 350 000 kilomeetrit. Eriti arendati sel ajal läänepoolsemat võrgustikku, mis andis hea reisivõimaluse juhutöölistele, kes asulast asulasse rännates leivateenistust otsisid.
Teine ning veelgi ulatuslikum buum leidis aset pärast Esimest maailmasõda, suure depressiooni ajal. Loendamatul hulgal perekondi seadis sammud rööbaste poole, et tasuta liikuda, otsida tööd, jääda ellu. Ka Euroopas populariseerisid sõjad seda ohtlikku transpordiviisi. Kuna rongide mahutavus oli piiratud, ei olnud selles midagi üllatavat, kui sõdurid ja põgenikud rongide katustel või vagunite vahel sihtkohta vihisesid.
Kuid oleks ju veider võrrelda aegu, kus trainhopping aitas jääda ellu, tänapäevaga, kus see asjatut ohtu põhjustab. Kindlasti oleksid need Eesti noorukid trammi mahtunud või rongis end konduktori eest vetsus peites Lillekülla saanud.
/nginx/o/2024/09/06/16339822t1h720e.jpg)
Esimesed ülestähendused tänapäevasest trainhopping’ust kui illegaalsest ja adrenaliinist pulbitsevast hobist jäävad eelmise sajandi kaheksakümnendate Brasiiliasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuid puutumata ei jää ka Euroopa. Üheksakümnendate Saksamaal sai populaarseks sealse S-Bahni rööbastel kihutamine, Moskvas sõideti nii trammidel kui metroorongidel.
Kui selleks hetkeks oli tegu juba teismeliste ekstreemspordiga, siis selle sajandi alguses levis trainhopping Venemaal ka laiemalt, kui remonditööde tõttu tühistati suurem osa sõiduplaanidest ning vähesed liikuvad vagunid olid täis topitud. Ülerahvastatuse tõttu on see siiani levinud liikumisviis näiteks Bangladeshis ja Indoneesias, kus rongi välimine külg on ainus koht, kus sõidu ajal normaalselt hingata saab.
Juutuuberid postitavad videoid oma seiklustest
Mõne peatuse sõitmine trammi küljes rippudes on ohtlik, kuid tihti ei piirduta sellega. Belgia juutuuber GIFGAS näiteks dokumenteerib oma reise kaubarongidel, sõites üle riigipiiride ja põgenedes politsei eest, kes teda immigrandiks peavad. Praegu seikleb ta Skandinaavias, üritades trainhop’ides polaarjoont ületada. Itaalia-Austria piiril aga jooksis ta mägedesse, kui sai aru, et teda on nähtud. Kaadrid teda otsivatest helikopteritest ning politseikolonnist panevad endalgi südame peksma.
Pärast esimeste videote postitamist hakati teda Belgias taga otsima, ning saades aru, et nii võib ka vanglaleivale sattuda, ei näita ta enam videotes kunagi oma nägu, moonutab oma häält ning udustab isegi oma varju.
Kaubarongid sõidavad enamasti väikesel kiirusel ega tee nii palju peatusi, seega võib see näida ohutuma valikuna. Küll aga on juba jaama pääsemine keerukas, tihti ka kriminaalkorras karistatav, ning kuna seal ei ole arvestatud kõrvaliste isikute kohaloluga, võib kergelt kaotada paremal juhul jäseme, halvemal elu.
/nginx/o/2024/09/06/16339823t1h91c7.png)
Kui GIFGAS kasutab trainhopping’ut moodusena näha maailma ning sattuda kohtadesse, kuhu turismibussid ei vii, siis on ka neid, kes järgmist adrenaliinilaksu otsides end sõna otseses mõttes surmasuhu panevad. Aastal 2005, kui Saksamaa S-Bahnil sõitvad noorukid olid juba ontlikeks pereinimesteks saanud, otsustas grupp noori vana tava elustada. Tuntuim näide nende vägitegudest on ehk kamba liidri, hüüdnimega Trainrideri avantüür, kus too haakis end InterCityExpressi peale. Tegu on Saksamaa kiireima rongiga, mille tippkiirus on üle 300 kilomeetri tunnis. Õnneks jäi Trainrider ellu. Kuid paljud teised ei ole nii õnnelikud.
Rongid liiguvad kiiresti, on ohtlikud ja halastamatud. Liikuvalt rongilt kukkumine on üks trainhopping’u peamistest ohtudest, kuid sugugi mitte ainuke. Seigeldes rongijaamas, kus liiguvad kaubarongid, peab olema väga tähelepanelik, sest vagunid liiguvad tavainimese silmis suvaliselt. Valedel rööbastel uidates võib end äkitselt leida ilma jalgadeta.
Kui sõita tühjas kaubavagunis, võib sinu peale sadada äkitselt tonnide viisi killustikku. Lihtne on saada surmavat elektrilööki, minnes kogemata vastu üle pea jooksvat kõrgepingeliini, kusjuures surma saada võib ka seda puudutamata, õhku läbiva elektrikaare tagajärjel. Lihtne on jääda rongi ja tunnelilae või suvalise betoonseina vahele lõksu. Lihtne on sihtkohta jõudes ning jooksu pannes teise rongi alla jääda. Trainhop’ides võib saada eluks ajaks sandistavaid vigastusi ja isegi elu kaotada.
Migrandid kasutavad rongi USAsse pääsemiseks
Küll aga leidub ka tänapäeval veel inimesi, kes on valmis sellega riskima. Ja mitte vaid selleks, et tuult juustes tunda ja pärast sõpradele pajatada, vaid et püüda parema elu poole. Üks kuulsamaid ronge on La Bestia (Koletis), teise nimega El Tren de la Muerte (Surmarong), mis alustab teekonda Chiapasest Lõuna-Mehhikost, sõites läbi México ning lõpetades USA piiri ääres.
Iga aasta sõidab Koletisega hinnanguliselt 400 000 – 500 000 immigranti, enamik Hondurasest, Guatemalast ja Mehhikost. Kõik nad soovivad Ühendriikidesse jõuda, et alustada uut elu, eemal vägivallast ja vaesusest. Kohale jõuavad aga vähesed, mitmed neistki invaliididena, kuna seal pole ohuks üksnes rong, vaid ka teised inimesed. Veepudeli eest mõrvamist, kaassõitjate röövimist ja vägistamist kohtab laialdaselt, samuti võtavad oma osa narkokartellid, kelle äri on migrantide tõttu kahjustatud.
Piirid on rongil sõitvate immigrantide tõttu kõrgendatud tähelepanu all ning lahenduseks on tihti lihtsalt terve rongitäie mahalaskmine. Mitmed jäävad rongil elust ilma ka pimedusega saabuva külma ning päeval lõõskava kuumuse tõttu.
/nginx/o/2024/09/06/16339820t1haa1d.jpg)
Samad ohud on Mauritaanias, kus päevane temperatuur ulatub neljakümne soojakraadini ning öösel on õhus rängad miinused. Seal on aga niinimetatud Rauamaagirong reisijatele seaduslik – vahel haagitakse neile rongi külge eraldi vagun, kuid selle puudumisel sõidetakse rahus maaki täis metallkarbis. Just viimasel ajal on Rauamaagirong seiklushimuliste turistide seas laineid löönud, kuna puudub oht, et politsei kedagi taga hakkaks ajama (äärmisel juhul lahendab olukorra väike altkäemaks), ning ka kohalikega ei lähe seis tavaliselt nõnda pingeliseks kui Lõuna-Ameerikas, kuna ruumi on laiemalt käes. Siiski ei ole tegu lõbusõiduga kõrbes, vaid ränga katsumusega, kus on igal aastal ohvreid.
Eesti noored ei ole kindlasti esimesed ega ilmselt ka viimased, kes ühistransporti tasuta reisiks või adrenaliinilaksuks ära kasutavad, samuti on see siinmail tunduvalt vähem levinud kui mujal maailmas. Eks ole näha, kas Rail Balticu saabumine paneb rohkem vaeseid teismelisi raudteejaamades hängima, tahtmisega piletit ostmata välisriiki sõita.
Kindlasti tuleb aga südamele panna, et trainhopping ei ole riskita lõbu ja vahva vabadus, vaid väga ohtlik ja karmilt karistatav kuritegu, kus heal juhul makstakse trahvi, halvemal juhul jäetakse aga rööbastele oma elu.