Endine Afganistani diplomaat: Kabuli langedes varisesid kokku ühe põlvkonna unistused

Omid Rashid Kohistani Afganistani riigiametnikuna. Foto: Erakogu

Talibani kukutamine 2001. aastal avas ühele afgaanide põlvkonnale täiesti uue maailma, mis hävis koos Talibani naasmisega 2021. aastal.

Oma teekonnast, lootustest ja õppetundidest läbi nende 20 aasta ja pärast seda kirjutab Omid Rashid Kohistani, omal ajal ka Tallinnas diplomaatide koolis tudeerinud endine Afganistani välisministeeriumi ametnik.​

Kust ma tulen

Minu nimi on Omid Rashid, ma olen endine Afganistani diplomaat ja ajakirjanik – riigist, mis on kannatanud üle nelja kümnendi kestvat konflikti, mida välismaalased nimetavad tihti kodusõjaks.

ReliefWebi viimaste teadete kohaselt elab 97 protsenti Afganistani elanikkonnast nüüd allpool vaesuspiiri. Raskustele vaatamata on afgaani rahvas märkimisväärselt sitke, vapper ja lahke, meie loodus on hingematvalt ilus ning kultuur rikkalik ja sõbralik.

Afganistan on koduks ajaloolistele aaretele, nagu Bamyani kujud ja Ai-Khanoumi arheoloogiline ala.

Afganistan on andnud maailmale persoone, nagu Rumi (Mawlana) ja Avicenna (Abu Ali Sina). Kui mõned, nagu USA president Joe Biden, on viidanud Afganistanile kui impeeriumite surnuaiale, siis lisaks on see ka kestva vaimu ja sügava ajaloo maa.

Minu sünd

Sündida riiki nagu Afganistan on ühelt poolt äärmine ebaõnn, teisalt aga teeb mind uhkeks. Tulin ilmale 1989. aasta 4. augustil kell neli hommikul Malalai sünnitushaiglas, mis oli toona Afganistani ainus.

Ehk mul vedas, et sündisin ajal, kui Afganistanis oli sünnitushaigla, enne seda sünnitasid miljonid emad kodus ning ma ei kahtle, et tervishoiuteenuste puuduse tõttu kaotasid oma elu sajad emad ja lapsed.

Omid Rashid Kohistani väikse poisina. Foto: Erakogu

Mu pere ja mu lapsepõlv

Ma kasvasin üles keskklassi perekonnas. Mõlemad vanemad olid haritud: isa oli koloneli auastmes sõjaväelane ja ema õpetaja. Talibani esimese võimuperioodi ajal migreerus mu isa Iraani, teisel korral läks ta taas, Türki. Kuigi mu ema on erialalt bioloog, on ta nüüd koduperenaine, üsna samamoodi nagu Talibani esimese võimuperioodi ajal, kui naistel ei lubatud ei töötada ega õppida.

Kui Taliban 1995. aastal esimest korda võimule tuli, õppisin ma teises klassis. Mu isa oli sunnitud riigist lahkuma ja me kaotasime temaga ühenduse kaheksaks kuuks, sest toona polnud vahendeid nagu mobiiltelefonid. Langesime vaesusse ja kannatasime puudust.

Mälestused tollest ajastust – meie vaesusest ja Talibani all elamise karmist reaalsusest – jätsid minusse sügava jälje. Unistasin oma perekonna olukorra parandamisest, kui peaksin sõja üle elama ja täiskasvanuks saama.

Noorukiaastad ja rahvusvahelised väed Afganistanis

Aastal 2001 saabusid Afganistani USA juhitud NATO väed ja poliitiline võim liikus suhteliselt demokraatliku valitsuse kätte. See oli oluline teetähis mu riigi ajaloos ja avas meie põlvkonnale uute võimaluste peatüki.

Koolid ja ülikoolid taasavati nii meestele kui naistele, aastaks 2005 kasvas õpilaste arv riigis 800 000-lt üheksale miljonile. Tele- ja raadiokanaleid tekkis üksteise järel ja esimest korda kogeti sõnavabadust.

Järk-järgult alustati teede, haiglate, hüdroenergia tammide ja paljude teiste infrastruktuuriprojektidega ning mõned neist ehitati ka valmis.

Tasub mainida, et USA ja NATO vägede kohalolek Afganistanis, vaatamata mõningatele vigadele, aitas seda riiki paljudes fundamentaalsetes valdkondades. Eriti kehtis see Afganistani globaliseerimise, noorema põlvkonna harimise, uue demokraatliku valitsemisviisi kujundamise kohta – see oli midagi sellist, mida Afganistan iial varem polnud kogenud –, kutseoskustega afgaanidel aidati kodumaale naasta.

Minu arvates oli see meie põlvkonna kuldne võimalus, mis ühendas meid ülejäänud maailmaga. USA ja NATO interventsioonita oleks meid kasvatatud Talibani mentaliteediga, me jäänuks ehk kirjaoskamatuks ja, kes teab, äkki saanud isegi terroristideks.

27. detsember 2001: hazara vähemuse partei lippudega koolitüdrukud meeleavaldusel vahevalitsuse toetuseks. Foto: Reuters Photographer

Võõrkeelte õppimine kui sissetulekuallikas ja tee haridusele

Ma otsisin pidevalt viise, kuidas perekonna rahalist seisu parandada. Panin tähele, et mõned inimesed töötasid rahvusvahelistes MTÜdes tõlgi ja kohaliku personalina. Mõistsin, et tõlkidena töötavad noored teenisid märksa rohkem. Mistap hakkasin kooli kõrvalt inglise keelt õppima.

Inglise või ükskõik millise muu võõrkeele valdamine polnud mu põlvkonnale mitte ainult sissetulekuallikas, vaid ka tee kõrghariduse juurde. Pärast inglise keele kursuste lõpetamist sain ma töö inglise keele õpetajana Afganistani armees – see oli projekt, mida toetas USA kaitseministeerium.

Minu sissetuleku abil paranes mu perekonna rahaline olukord. Toona polnud mitte ainult mul piisavat sissetulekut, vaid ka mu isa sai tagasi töö ohvitserina ja teenis paremat palka, mis tõstis pere elustandardit.

Samamoodi paranes järk-järgult kogu rahva majanduslik olukord. Inimesed leidsid tööd riigiasutustes ja eraettevõtetes, ehitusel, tervishoius, kaubanduses, ajakirjanduses ja mujal.

Stipendiumid, välismaal tudeerimine ja demokraatia õppimine

Aastal 2006 lõpetasin keskkooli ja aastal 2007 sain stipendiumi India valitsuselt. Lahkusin inglise keele õpetaja kohalt ja läksin Indiasse, kus sain bakalaureusekraadi majanduse ja politoloogia erialal. Stipendiume anti poistele ja tüdrukutele, kes said läbi inglise keele eksamil, ning mind saatis edu, sest olin õpetanud inglise keelt.

Erinevatest maailma riikidest stipendiumite saamine oli Afganistani noortele kuldne võimalus. Sajad tuhanded noored afgaanid läksid välismaale, esimese maailma riikidesse nagu USA ja Euroopa maad, et jätkata haridusteed, naasta ja panustada Afganistani ülesehitusse.

Indias õppimine aitas mul ka rohkem teada saada demokraatia positiivsete joonte kohta. Oli inspireeriv näha, kuidas mitmeusulise ja kultuuriliselt kirju riigi kodanikud saavad elada koos ning poisid ja tüdrukud õpivad koos sõbralikus keskkonnas.

Kaubandusministeeriumis Maailmapanga projektiga töötamine

Aastal 2011, pärast Indiast naasmist, alustasin esimesel ametikohal väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete arengunõunikuna Maailmapanga projektis, töötades kaubandus- ja ettevõtlusministeeriumis.

Esimest korda nägin paljusid noori professionaale valitsuse heaks töötamas, see andis mulle Afganistani tuleviku suhtes rohkem lootust. Mõned neist olid lõpetanud Afganistani Ameerika ülikooli, teised tulid Afganistani ja rahvusvahelistest ülikoolidest.

Samas kogesin seal töötades esimest korda rahvuspõhist diskrimineerimist. Enne seda polnud ma sellistest probleemidest teadlik. Ma kandideerisin ministri kõneisikuks, kuid mind ei valitud, sest ma polnud temaga samast rahvusrühmast. Minu hinnangul oli põhiline põhjus, mis viis Afganistani 2021. aastal Talibani kätte langemiseni, ulatuslik rahvuspõhine diskrimineerimine Afganistani valitsuse kõrgematel tasemetel.

Töö kodanikuühiskonnas ja ajakirjanduses

Omid Rashid Kohistani kodanikuühiskonna aktivistina. Foto: Erakogu

2012. aasta alguses asusin tööle ajakirjanduses ja kodanikuühiskonna heaks. Minu meediakarjäär algas Zamzama raadiost, järgnesid Mitra TV ja Khorseed TV. Panustasin ka inimõiguste ja naiste õiguste organisatsioonide töösse. Selles eluetapis kogesin sõnavabaduse väärtust, midagi, mida isegi meie naaberriikides ja veel paljudes teistes maades pole.

Afganistani ajakirjandus ja kodanikuühiskond mängisid otsustavat rolli mitmes valdkonnas: tõstes teadlikkust sotsiaalsest ja majanduslikust staatusest ning põhiõigustest, eriti just maapiirkondades. Lisaks aitas meedia reklaamida haridust, julgustas osalema seltskondlikes tegevustes ja vähendas naistevastast vägivalda.

Töö välisministeeriumis

Omid Rashid Kohistani Afganistani välisministeeriumi ametnikuna. Foto: Erakogu

2014. aastal sain unistuste töökoha välisministeeriumis. Diplomaadiks saamine oli olnud mu eesmärk alates ajast, kui Indias politoloogiat õppisin. Tegin kolm aastat järjest välisministeeriumisse pääsemise (Kankori) eksamit, kuid kukkusin kaks korda läbi – mitte oma oskuste pärast, vaid seetõttu, et mul ei olnud tutvusi kõrgete ametnike seas.

Kolmandal katsel saatis mind lõpuks edu ja ma alustasin tööd välisministeeriumis. Kindlustada endale ametikoht kolmanda maailma riigi välisteenistuses, kus valitsesid onupojapoliitika ja tuttavate soosimine, polnud lihtne.

Ma alustasin poliitikaosakonnas, seejärel töötasin Lõuna-Aasia lauaülemana esimeses poliitilises osakonnas.

Diplomaaditöö OICs

Omid Rashid Kohistani (paremalt teine) OIC kohtumisel. Foto: Erakogu

2019. aasta märtsis lähetati mind diplomaadina meie esindusse Islamikoostöö Organisatsiooni (OIC) juures. See on suuruselt teine rahvusvaheline organisatsioon ÜRO järel, kuhu kuulub 57 liiget, lisaks veel vaatlejariigid. OIC peakorter paikneb Saudi Araabias Jeddah’s.

Kuigi paljud arvavad, et OIC on usuorganisatsioon, on see tegelikult diplomaatiline ühendus, mis keskendub moslemimaade toetamisele majanduslikult ja poliitiliselt, et tugevdada liikmesriikidevahelist koostööd ja solidaarsust ning kaitsta islamimaailma õigusi ja huve.

OIC andis mulle laiema arusaama eri riikide vaadetest Afganistanile, meie piirkonnale ja rahvusvahelisele kogukonnale. Mitmel peaassambleel, kriiside ajal organiseeritud erakorralistel välisministrite kohtumistel sain sisevaate konkurentsi ja huvide konfliktidesse islamiriikide vahel. Lisaks viibisin paljudel kahepoolsetel kohtumistel ja läbirääkimistel.

15. august ja Afganistani demokraatliku valitsuse langemine

2021. aasta 15. augustil ei varisenud kokku mitte ainult meie valitsus, vaid ka minu põlvkonna lootused ja unistused. Tol päeval langes 20 aastat võitlust koos sadade tuhandete noorte eludega, mis said ohverdatud eesliinivõitluses Talibaniga.

Minu isa ja mina nägime seda kokkuvarisemist ette kaks kuud enne selle tegelikku juhtumist. Langus paistis vältimatu, sest Taliban oli peale jäänud poliitikas ja kõnelustel ning Afganistani valitsus oli kaoses, sest president Ashraf Ghani oli läbi kukkunud.

Afganistan kaotas 20 aastat saavutusi, kasvu, professionaalseid töötajaid, välja õpetatud armee, sõnavabaduse, naiste õigused ja inimõigused.

Kuigi kokkuvarisemine oli ootuspärane, lootsin siiski, et see ei juhtu nii ruttu, eeldasin, et USA ei lahku Afganistanist, lahendamata konflikti valitsuse ja Talibani vahel.

15. augustil, kui olin teel OICi peakorterisse, sain telefonikõne kolleegilt, kes ütles, et vaataksin Tolo Newsi. Telefoni avades nägin oma elu kõige traagilisemaid uudiseid. President Ghani oli pagenud riigist ja Taliban sisenenud presidendipaleesse.

Mu silmad täitusid masenduspisaratega. See oli laastav, traumaatiline ja masendav – mitte seetõttu, et olin kaotamas oma tööd diplomaadina, vaid seetõttu, et Afganistan kaotas 20 aastat saavutusi, kasvu, professionaalseid töötajaid, välja õpetatud armee, sõnavabaduse, naiste õigused ja inimõigused. Kõik see langes ekstremismi ja fundamentalismi kätesse.

Umbes 640 Afgansitani kodanikku Ameerika Ühendriikide õhuväe lennukil C-17 Globemaster III Hamid Karzai rahvusvahelises lennujaamas Kabulis. USA sõjavägi evakueeris Afganistanist ühendriikide kodanikud ja mõned afgaanid peale seda, kui Taliban riigis taas võimule tuli. Foto: Air Mobility Command Public Affairs Handout

Miks Afganistan langes?

See on küsimus, mille vastused puudutavad eri valdkondi, nii riigisiseseid kui rahvusvahelisi faktoreid. Aga lühidalt olid põhjused järgmised:

1. Tsentraliseeritud valitsemine: see andis president Ghanile õiguse koguda võim presidendilossi, piirates otsuste langetajate ringi vaid paarile-kolmele inimesele. Ta keeldus võimu teiste valitsuse harude ja erakondadega jagamast.

2. Afganistani valitsus, eriti president Ghani, oli USAga asju ajades liiga kangekaelne. Ta oli tõrges USA vägede välja viimist puudutavate hoiatuste suhtes. Ghani arvestas ka valesti USA strateegiat ja rahvusvahelise kogukonna lähenemist Afganistanile.

3. Erakondade, mõjukate poliitiliste juhtide ning isegi ministrite ja valitsuse nõunike eiramine ja marginaliseerimine.

4. President Ghani huvipuudus selle vastu, et ehitada üles kaasav valitsus, selle asemel tegeles ta ise võimul püsimise kindlustamisega.

5. Korruptsioon, eriti valitsuse tipptasemel ja sõjaväes, koos onupojapoliitika ja etnilise diskrimineerimisega valitsuses.

6. Kiire rahvusvaheliste vägede välja viimine enne seda, kui Doha kõnelused Talibani ja Afganistani valitsuse vahel lõpule viidi.

7. USA kõnelused Talibaniga, kuhu polnud kaasatud Afganistani valitsus.

8. NATO ja USA sõjaväelaste valearvestus Afganistani maapiirkondade kultuuri ja tavade osas. Vigasele luureinfole tuginenud pommitamised ja läbiotsimised maapiirkondades ajasid kohalikud vihale ja viisid lõppkokkuvõttes selleni, et toetus Talibanile kasvas.

9. Mängides topeltmängu Pakistani valitsuse ja luureagentuuridega, toetasid nii Afganistani kui USA valitsus Talibani.

10. Piirkondlikud jõud nagu Venemaa, Hiina ja Iraan toetasid Talibani.

Mis juhtus pärast Afganistani valitsuse kokkuvarisemist?

Kahjuks kaotas afgaani rahvas pärast valitsuse kokkuvarisemist suure osa põhiõigustest. Sõnavabadus on maha surutud, naistel hariduse omandamine, töö ja liikumine keelatud. Naisi ähvardavad ka vägivald, piinamine, vägistamised ja isegi tapmised.

Kabul 2015. aasta 9. märtsil: Afganistani naiste jalgrattakoondise liikmed harjutamas Qargha mägedes. Foto: Mohammad Ismail

Afganistan on saanud tõsise löögi järgmistes valdkondades: kehtestati rahvusvahelised sanktsioonid, lõigati ära rahvusvaheline rahastus, vaesus levis tasemeni, kus see mõjutab rohkem kui 90 protsenti rahvastikust, töötus ja toidupuudus on laialdased ning välja on kujunenud humanitaarkriis.

Inimõiguslaste, ajakirjanike ja sõjaväelaste tapmine on märgatavalt sagenenud ja tervishoiusüsteem nõrgenenud.

ÜRO pagulasameti kohaselt on üle kaheksa miljoni afgaani olnud sunnitud lahkuma vägivalla, võimaliku tagakiusamise ja vaesuse tõttu kodust, mille tagajärjel on tekkinud rohkem kui 8,2 miljonist afgaanist koosnev diasporaa, mis on paisatud üle 103 riigi.

Minu arvates oli Afganistani suurim kaotus noorte ja haritud professionaalide riigist lahkumine, neid asendavad nüüd kirjaoskamatud mullad, ning Afganistani armee hävitamine ja asendamine terroristlike jõukudega, kes trambivad rahva õigusel valida oma liider.

Lõpetuseks

2001. aastal sai afgaani rahvas tagasi lootuse. Meie riik tegi märkimisväärseid edusamme paljudes valdkondades, nagu tervishoid, haridus, sõnavabadus, naiste õigused ja naiste kohalolek tippotsustamise juures. Me nägime edasiminekut taristus, teede-ehituses, elamumajanduses ja valitsemises, mis tegid Afganistani võrdväärseks naabermaadega.

Kahjuks kaotasime riigisiseste ja rahvusvaheliste läbikukkumiste tõttu kõik need saavutused. Nüüd elab afgaani rahvas läbi oma ajaloo tumedamaid päevi, vähese lootusega tuleviku suhtes.

Mina kolisin kaks kuud pärast valitsuse kokkuvarisemist Saudi Araabiast USAsse ja esitasin varjupaigaavalduse. Sarnaselt paljude teiste pagulastega tegin läbi oma elu raskemaid ja meeleheitlikumaid päevi. Kujutage ette, kui peate selja taha jätma kõik oma saavutused ja alustama uuesti võõras riigis, kus teil pole sidemeid ega tugisüsteemi.

Hiljuti kiideti heaks mu varjupaigaavaldus ja nüüd elan ma Virginias üksi immigrandielu. Teadmata, kas mul iial võiks tekkida taas võimalus töötada diplomaadina.