:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2023/06/15/15393155t1h4bb4.jpg)
Kadõrovi veritasu-ähvardus lööb Venemaal laineid, aga arvamused selle kohta, kui kaugele Kremli vastu Tšetšeenia valitseja kättemaksuiha tegelikkuses läheb, on päris erinevad.
Tšetšeenia hirmuvalitseja Ramzan Kadõrov kuulutas neljapäeval välja veritasu Dagestani ärimehele ja Venemaa föderatsiooninõukogu senaatorile Suleiman Kerimovile ning veel kahele Vene riigiduuma saadikule. Kõik kolm on Vladimir Putini võimupartei Ühtne Venemaa liikmed.
Kahe duumasaadiku nimed – Rizvan Kurbanov Dagestanist ja Bekhan Barahojev Inguššiast – vaevalt laiemale avalikkusele palju ütlevad, küll aga oli ja on Kerimov võtmetegelane Wildberriese ehk nn Vene Amazoni ülevõtmises, mis jättis mõne nädala eest Kadõrovi pika ninaga.
Kadõrov avaldas Wildberriese tülis toetust Vladislav Bakaltšukile, kes püüdis 18. septembril tungida kadõrovlaste abiga firma Moskvas asuvasse peakorterisse, kui tema endine abikaasa Tatjana Kim (endine Bakaltšuk) oli firma sisuliselt Kerimovi kontrolli alla andnud. Kadõrovlased löödi Moskvas tagasi, kuid nad pigem pääsesid suuremast karistusest.
Oma veritasu-avalduse tegi Kadõrov Groznõis tšetšeeni keeles, süüdistades Kerimovit ja kahte duumaliiget mitte ainult Wildberriese ülevõtmises, vaid ka Kadõrovi enda tapmise kavandamises. Veritasu-avalduse taga on nähtud nii otsustavat väljakutset Moskvale ja isiklikult Putinile koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega, aga ka tühipaljast hooplemist, millele tegelikkuses ilmselt midagi ei järgne.
Tatjana Bakaltšuk – siis oli ta veel Balaltšuk – soovis Wildberriese ühendada mastaabilt palju väiksema Kerimoviga seotud välireklaamifirmaga Russ Outdoor, loovutades olulise osa väärtusest. Ärilist loogikat siin pole, küll aga paistab, et selle käiguga tahtis naine ära hoida suurema kaotuse, kindlustada endale võimude seljataguse, aga võib-olla ka kätte maksta mehele, kellega ta oli tülis. Dagestani oligarh Kerimov viis Tatjana Bakaltšuki kokku ja Putiniga, kes Wildberriese sellist ülevõtmist toetas. Vladislav Bakaltšuk otsis seejärel kaitset Kadõrovilt, mida viimane ka lubas, kuid pole suutnud seda tagada.
/nginx/o/2024/06/26/16181327t1h736f.jpg)
Seisukohta, et Kadõrovi veritasu on tõsine märk tema vastuhakust Putinile ja Vene keskvõimule ning sel on kaugeleulatuvad tagajärjed, esindab nüüd eksiilis olev endine Baškortostani kõrge riigiametnik Rostislav Murzagulov. Paljudele Vene opositsioonilistele ja eriti Ukraina kanalitele lahkelt intervjuusid jagav Murzagulov ennustab impeeriumi lõhenemist islamiteguri mõjul ning näeb Kadõrovi vastuhakus Venemaa jaoks lausa uut Jevgeni Prigožinit. Erinevus on siiski see, et Kadõrovi tegevus piirdub ilmselt Kaukaasiaga.
Muuhulgas nimetab ta Kadõrovi kättemaksu võimaliku ohvrina Putini kabinetiülemat Anton Vainot. «Venemaa on paanikas. Kremli koridorides kõnnivad inimesed, kellel on «silmad kandilised», sest nad mõistavad, et see on lõpu algus. Sellisest olukorrast ei ole väljapääsu», rääkis ta UKraina 24. Kanalile.
Skaala teises otsas paikneb minu meelest Vene ajakirjandusveteran Igor Jakovenko, kes näeb Kadõrovi avalduses ”Žirinovski tegemist” ega usu, et tema sõnadele midagi olulist järgneb. Ta ütleb, et Kadõrovi kuvand ja renomee ”Vene jõumeeste” maailmas on Wildberriese juhtumi järel kõvasti kannatada saanud ning veritasu kuulutamises väljendub tema hüsteeria, samal ajal kui on selge, et Kerimov pole inimene, keda Kadõrov saab lihtsalt rünnata.
/nginx/o/2022/10/02/14871374t1h22f8.jpg)
Nagu Murzagulov rõhutab ka Jakovenko Putini administratsiooniülema Vaino rolli Wildberriese ülevõtmisel. Ta tõdeb, et Kadõrovi verbaalselt väljendatud veritasu on selgelt suunatud mitte ainult Kerimovi, vaid ka Vaino vastu ning lõppastmes isegi Putini vastu, kes Wildberriese ülevõtmise heaks kiitis. Tegelikkuses aga ei tee Kadõrov midagi, ennustab Jakovenko – ei Kerimovile ega Vainole. Kreml seevastu teeb tõenäoliselt näo, nagu polekski Kadõrov midagi öelnud ning jutt veritasust (millele peaks teoreetiliselt järgnema kohene kriminaalasi) vaikitakse lihtsalt maha.
Enamus ülejäänud kommentaatoritest (näiteks Michael Nacke, Boris Tisenhausen jt) jääb «Kadõrovi veritasu» mõju hinnates kuhugi Murzagulovi ja Jakovenko vahele.
Parem ei hakka siinkohal ennustama, kellel on õigus või milliseks Kadõrovi kättemaks kujuneb; küll aga juhtub Põhja-Kaukaasias ja sellega seotult pidevalt asju, mis süvendavad muljet, et pehmelt öeldes on see regioon üsna rahutu. Mõned näited.
Neljapäeva õhtul tulistati Moskva lähedal tema kodus endist Tšetšeenia ja Inguššia kõrget ametnikku Šerip Alihadžijevit, kes sai haavata, kuid pääses eluga. Alihadžijev on olnud Kadõrovi lähedane liitlane.
Reede õhtul toimus Inguši Vabariigis Kaukaasia föderaalmaanteel rünnak sealsete politseinike ja siseministeeriumi ametnike vastu, kolm inimest tapeti.
Laupäeval plahvatas Tšetšeenia pealinnas Groznõis gaasitsistern ning puhkes suur tulekahju, teatas Interfax. Seni on selle sündmuse asjaoludest teavet napilt, esialgsed andmed hukkunute kohta on väidetavalt ümber lükatud.
Meeles tasub pidada sedagi, et nii Dagestanis kui ka Inguši Vabariigis on Kadõrovi-vastased meeleolud selgelt esil.