INTERVJUU ⟩ ELi Mosambiigi-missiooni esimene komandör: Wagner hakkas seal kohe kamandama

Nuno Lemos Pires esines Tallinnas tänavusel ABCD julgeolekukonverentsil. Foto: Raul Mee

Wagner Grupp murdis Mosambiigis hambad ja oli sunnitud lahkuma, sest kukkus seal kohalikke kamandama, mõistmata, et tegu on demokraatiaga, selgitab ELi väljaõppemissiooni EUTM-Mozi esimene ülem kindralmajor Nuno Lemos Pires.

Miks Mosambiigi missiooni vaja oli? Nagu ma aru saan, oli teie kodumaa Portugal üks põhijõude selle käima tõmbamise taga.

Jah, aga see oli ELi ettevõtmine. 27 liikmesriiki, Eesti nende seas, jõudsid selles ühele nõule.

Mis iganes ei juhtuks globaalses lõunas, mõjutab meid kõiki. Kui rääkida Vene pahatahtlikust mõjust, siis seda näeb kõikjal. Wagner Grupp oli Kesk-Aafrikas, Malis, Nigeris, Burkina Fasos. Tuleb olla kohal ja pakkuda neile alternatiivi.

Mosambiigis tegelesid teistest Aafrika riikidest tulnud džihadistid tapmise, inimeste elusalt põletamise ja vägistamisega. See tuli peatada. Meil oli mõte, et meie – ELina – saame pakkuda usutavat alternatiivi, kes läheb appi. Kui Wagner Grupp läks Mosambiiki, oli see neile katastroof, nad pidi lahkuma.

ELis on meil väärtused ja midagi, mida ühelgi teisel maailma organisatsioonil pole – võimekus pakkuda laiapindset lähenemist. Me saame korraga aida nii arengu- kui julgeoleku küsimustes. Piirkondades nagu Mosambiigi põhjaossa jääv Cabo Delgado saame pakkuda korraga nii sõjalist väljaõpet, kiirreageerimisüksuste ja merejalaväelaste koolitamist selleks, et džihadistid alistada, samal ajal integreerida abisse ELi humanitaarprojekte – aidata avada koole, edendada majandust, parandada tänavaid ja kaitsta lapsi.

See oli ELi ettevõtmine, mille puhul Portugal oli üks eestvedajaid ja seetõttu oli pool kontingenti portugallased. Seetõttu olin mina selle missiooni ülem.

Nuno Lemos Pires
 

• Portugali kaitseministeeriumi riikliku kaitsepoliitika direktor ja Portugali Sõjaväeakadeemia professor, tal on kindralmajori auaste.
• Ta on teeninud sõjalistel missioonidel Angolas, Pakistanis, Afganistanis, mitu korda Mosambiigis, viimati EUTM-Mozi esimese komandörina, pannes suuresti sellele missioonile aluse.
• Tal on doktorikraad ajaloo, kaitse ja rahvusvaheliste suhete alal ning magister sõjateaduses.
• Ta on avaldanud kümme raamatut, mille valdkonnad varieeruvad sõjaajaloost ja -strateegiast rahvusvaheliste suheteni.

Lõpuks toimis ELi lähenemine. Praegu sinna minnes näeb, et see on ELi viimase kümne aasta kõige edukam missioon. Seda ennekõike seetõttu, et me leidsime viisi kõikehõlmavaks lähenemiseks. Me tõime neile korraga nii arengu kui julgeoleku.

89 miljonit eurot läks Euroopa rahurahastust täielikult varustatud 11. kiirreageerimisüksusele – pealaest jalatallani, aga mitte tapva varustusega, sest see missioon algas enne Vene agressiooni Ukrainas, ajal, kui EL veel ei rahastanud relvastamist. Aga muus osas varustasime me nad täielikult ning nad on valmisolekus ja väga efektiivsed. Kui nad Cabo Delgadosse lähevad, siis jooksevad džihadistid lihtsalt laiali, sest need üksused on väga head.

Aga siin on ka teine osa, mis puudutab ELi kui usaldusväärset osalejat. Me kaasasime viis partnerit – ELi, USA ja kolm riiki, kellel seal oli juba roll, Portugali, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi. Me kohtusime iga pooleteise kuu järel, kindlustamaks, et poleks mingit dubleerimist. See toimis.

Mosambiigi inimesed tahtsid, et olgu, ülem on Portugalist, see on portugalikeelne riik, aga mu asetäitja oli Soomest. Suurepärane mees, kellel oli veel neljaliikmeline meeskond. Ning mu õigusnõunik oli Eestist – suurepärane leitnant Kadri. Eesti oli neljas saabuja. Minu lahkumise ajaks oli neid 12 Euroopa riigist.

Üks kõige emotsionaalsemaid päevi, mis meil seal oli, oli 2022. aasta 24. veebruar. Sel päeval valmistusime me tähistama Eesti Vabariigi aastapäeva. Aga siis algas Vene agressioon Ukrainas.

Tol emotsionaalsel päeval oli meil paraadiga tseremoonia nagu teistegi riikide puhul. Kõik mõtlesid piltidele Ukrainast ja seal ta seisis – leitnant Kadri, andis au Eesti lipule ja laulis üksi teie hümni. Nii tema kui kõik me olime väga emotsionaalsed.

Ja siis pidas ta oma kõne, mis rääkis sellest, kui väga Eesti tahtis olla iseseisev riik, Sakslastest, rootslastest, venelastest, kui palju võideldi ja kui hea on olla ELi liige. Ta selgitas ka, miks Eesti Mosambiigis kohal on. Ta ütles, et me tahame aidata oma liitlasi ja partnereid lõunatiival, sest me tahame kaitset agressiivse Venemaa eest. Seetõttu me ka peame olema valmis seisma julgeoleku eest teistes maailma osades – mitte ainult seal, kus on venelased, vaid peame kaitsma reeglitepõhist maailmakorda.

Ka mina sain võimaluse öelda mõne sõna. Minu sõnum oli lihtne: täna oleme me kõik eestlased, sest tunneme seda valu nii rohkem kui 2000 kilomeetri kaugusel Portugalis kui isegi rohkem kui 20 000 kilomeetri kaugusel Mosambiigis. Me tunneme valu, mida tekitab see, kui minnakse vastu meie kõigile põhiväärtustele ja põhimõtetele. Täna oleme me kõik eestlased ja mõistame, miks üks riik väärib seda, et ta oleks vaba ja sõltumatu, ning liitlastena peaksime seisma õlg õla kõrval, ükskõik, mis ka ei juhtuks, tagamaks, et sama ei korduks kusagil mujal.

Miks on see missioon oluline? Esiteks aafriklastele, mosambiiklastele. Nad peavad nägema, et me oleme usaldusväärne alternatiiv. Et me ei liigu sisse ja välja nagu kirurgiline operatsioon, vaid jääme nii kauaks, kui vaja. Me ei tee lühikest missiooni, millega näitame pelgalt kohalolekut, vaid ehitame usaldust ja jääme paika. Ja aitame pikas perspektiivis.

Cabo Delgado probleemide lahendamisele kulub ühe-kahe põlvkonna jagu aega. Lapsed tuleb tagasi kooli aidata, nad peavad seal õppima, siis leidma töö, siis liikuma kõrgematele kohtadele ja siis tekib stabiilne majandus. Aga kui sa viskad sinna pelgalt raha või šokolaadi, siis see ei aita kedagi.

Cabo Delgado konflikt
 

• 2015. aasta paiku tekkis Mosambiigi põhjaosas Cabo Delgado provintsis radikaalne islamiliikumine Ansar al-Sunna. Esimese asjana pöörasid nad oma relvad tavaliste moslemite vastu, tungides relvadega mošeedesse ja süüdistades inimesi seal rikutud islami järgimises.
• Peale kaasmoslemite peab Ansar al-Sunna vaenlaseks ka kristlasi, loodususulisi, kõike läänelikku, haiglaid ja koole. Rühmituse tegelikuks tekkepõhjuseks peetakse levinud vaesust ja tööpuudust, enamik nende liikmetest ja toetajatest on mwani ja makwa rahvusrühmade esindajad.
• Rühmituse liikmed on saanud väljaõpet ka teistes riikides, ennekõike Somaalias, Tansaanias ja Keenias. Samas pole nende tegevus kuigivõrd omavahel koordineeritud.
• 2018. aastast toimetab seal ka ISISe kohalik haru.
• 2019. aastal sõlmis Mosambiigi valitsus lepingu Vene palgasõdureid pakkuva Wagner Grupiga. 12 wagnerlast sai seal surma, aasta hiljem venelaste üksused lahkusid Mosambiigist.
• 2020. aasta septembris palus Mosambiik abi ELilt. 2021. aasta teises pooles alustas seal tööd ühenduse väljaõppemissioon EUTM-Moz.

Seal elavad suurepärased inimesed, kes tahavad paremat elu, mitte olla pantvangid radikaalide käes, keda rahvusvaheliselt toetavad venelased ja teised samasugused.

Teiseks, me peame hoidma ülal rahvusvahelist reeglitepõhist korda. Kui tahta olla usutav, peab vaatama ringi 360 kraadi ulatuses: ohud on kõikjal ja neis on ühisosa, mis ei seisne pelgalt Vene agressioonis. On ka valeinfo, riigiülene terrorism, organiseeritud kuritegevus. Kõige selle jaoks on vaja ühist pingutust – sellist, mis oleks pikaajaline, kiirustamata. Me ei saa käia sisse-välja. Neis maailma piirkondades tuleb jääda.

Jääda, kui kauaks?

Pikaks ajaks. Me peame pühenduma. Sest kui me lahkume, tulevad nemad – džihadistid, terroristid ja teised. Tulevad ja täidavad kohe selle tühimiku. Nad üritavad muuta valitsusi, neid ei huvita demokraatia. Neid huvitavad ressursid – kuld, teemandid ja muu selline.

Jah, loomulikult, selles piirkonnas tuleb teha suur pingutus. Kuid kindlustamaks, et me võidame, peame me võitlema igal pool.

Keskmine eestlane teab ehk rohkemgi sellest, et meie sõdureid saadeti Kesk-Aafrika Vabariiki ja Malisse. Nad teenisid seal ausalt. Aga lõpuks kukkus kõik kokku. Miks Mosambiik teistsugune olema peaks?

Esiteks, kõik ei kukkunud läbi Kesk-Aafrika Vabariigis, kuhu me jäime. Me lahkusime Malist, aga jäime Kesk-Aafrikasse. Seetõttu terendab viimases ka lootuskiir. See missioon polnud nii mõjus kui lootsime, aga kuni me oleme seal, saame toetada, seal on väljaõpe ja ehk antakse ka varustust, pakume seal head alternatiivi Wagner Grupile.

Wagner Grupp just muutis Kesk-Aafrikas oma kaubamärki. Seal ei ole Venemaa Aafrika korpust, mis on Nigeris, Malis, Burkina Fasos. Seal on jätkuvalt puhtakujuline Wagner Grupp. 25. augustil pidasid nad Jevgeni Prigožini mälestusüritust. Neil oli suur tseremoonia monumendi juures, mis avaldab austust Kesk-Aafrikale appi tulnud Vene sõduritele.

Kui me oleksime Kesk-Aafrikast lahkunud, oleks Wagner kohalike inimeste ainus võimalus. Aga et me ei lahkunud ELi väljaõppe- ja tsiviilabimissioonidega, oleme me jätkuvalt hea alternatiiv. See on habras riik, suurte probleemidega, aga seal on lootuskiir.

Mosambiik on demokraatlik riik. Ta pole nii ebastabiilne kui mitmed Saheli piirkonna riigid. Tal on pikk seaduste austamise ajalugu ja tugevam ühiskondlik struktuur. Neil on probleem, aga see on piirkondlik, ühes provintsis – rohkem kui 2000 kilomeetrit pika riigi põhjaosas.

Sa aitad demokraatlikku riiki, mis korraldab valimisi, kus inimesed võivad vabalt presidenti solvata, sest tegu on demokraatiaga. Nad on väga vaesed ja suurte arenguprobleemidega, aga demokraatia.

Mosambiigis see toimis kahel põhjusel. Esiteks, seal oli väga hea suhtlus kohaliku valitsusega. EL tegi vaid seda, mida nad meilt palusid. Me ei läinud sinna ega teatanud, et hakkame teid nüüd nii ja nii aitama.

Me läksime sinna, istusime maha ja küsisime, mida nad vajavad. Vastuseks tuli, et nad tahavad väljaõpet sellistele kiirreageerimisjõududele nagu need, mida koolitasime Afganistanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis.

Te osalesite isiklikult selle missiooni kujundamises?

Jah. Ma olin seal varem Portugali korraldatud kahepoolsel missioonil, mis laienes ELi missiooniks. Mosambiigis käisin ma neli korda.

Nende kaitseväe juhataja ütles mulle, et teid saatis edu Kesk-Aafrika Vabariigi ja Afganistani kiirreageerimisjõududega. Kas te saate neid meil õpetada?

Ma ütlesin, olgu.

Seepeale ütles ta, et tahaksin ka, et te õpetaksite välja meie merejalaväelaste eriüksusi, dessantväelasi, kas te saate ka seda teha?

Ma ütlesin, olgu, jah, mida veel?

Ta ütles, et ja siis on meil vaja taktikalist õhutule juhtimist. Ma ütlesin, olgu, mida veel.

Selline oli suhtumine.

Nüüd saavad mosambiiklased iseseisvalt seda väljaõpet korraldada. Nad ei vaja meid enam selles vallas. Nad vajavad raha varustuseks ja hoolduseks, aga see osa on tehtud.

Me ka vaatasime üle NATO ja ELi õppetunde ning nägime, mida ei tohiks korrata. Mõned valemid, mida pruugiti Somaalias, Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis – väljaõpet ei saa pakkuda varustuseta. See oli esimene missioon, kus me nii õpetasime kui varustasime. Sõdureid ei saa õpetada puukeppidega.

EL usaldas meile 85 miljoni euro eest varustuse andmise – saabastest kiivrite, droonide, sidevahendite ja autodeni.

Edulugu oli ka väljaõpe. Me õpetasime neile rahvusvahelist humanitaarõigust, naisi, rahu ja julgeolekut puudutavaid õigusakte, inimõigusi. Kui ELi välja õpetatud Mosambiigi sõdur jõuab Cabo Delgado metsadesse, näeb kohalik rahvas teda kui seaduspärasuse esindajat. Mosambiigi sõdurid austavad seadust, nad kohtlevad rahvast väga erinevalt sellest, kuidas terroristid kohalikke kohtlevad. Nad vahistavad terroriste Mosambiigi seaduste alusel, nad jäävad rahva juurde, avades kaevusid, ehitades teid, tagades, et kõik juhtub nii, nagu peab, ja et seadust rakendatakse.

Praegu näeme, et kui kiirreageerijad Cabo Delgadosse jõuavad, jooksevad inimesed nende poole. Neli aastat tagasi jooksis rahvas nende eest ära.

Pole arengut julgeolekuta, pole julgeolekut arenguta. Nende asjade kokku panemine on retsept, mida EL väga hästi täitis. Meil on nii arengu- kui julgeolekuprojekte. Selle peale pannakse üle 420 miljoni euro ja need kaks reaalsust liidetakse väga nutikalt.

Samal päeval, kui sa vabastad küla terroristidest, avad sa ka kooli. Turu. Sa vaatad, et seal oleks pank, haigla, et inimesed tahaksid tagasi minna, sest nad tunnevad end seal turvaliselt ja leiavad tööd.

Kui lihtne oli saada ELilt ja panustavatelt riikidelt ressursse Mosambiigi missiooni tarbeks?

Ei olnud lihtne.

Aga esiteks toimus see enne Venemaa täiemahulist agressiooni Ukrainas – ehk ma ei saa väita, et see oleks samasugune edulugu nüüd. Kuid toona oli rohkem ressursse saadaval ja kui sa suutsid ära tõestada, et asi on seda väärt, et kaitse on investeering ja see pole kulukas, siis see õnnestus. Meie taga seisis palju inimesi, kelle seas oli ka [ELi välispoliitikajuht] Josep Borrell. Paljud uskusid, et EL saab seal asju muuta.

Ja kohale tulid riigid nagu Soome, Leedu, Eesti, Rootsi soonõunikuga, Austria kultuurinõunikuga, kelleks oli naisdiplomaat, kes rääkis ideaalset portugali keelt, keda mosambiiklased armastasid, sest ta oli nii otsekohene ja tundis selle riigi kultuuri.

Veenda Euroopa rahurahastut eraldama seitset miljonit eurot varustusele on alguses väga raske, aga kui sa lähed Mosambiiki ja küsid, et me andsime teile need 20 000 paari saapaid, kus need nüüd on, siis mosambiiklased lähevad süsteemi ja ütlevad, et näiteks sõdur Francisco Manuel on nendega praegu Nampulas. Neil on täpne arvepidamine kõige kohta, mis neile on antud, mis seisus need on ja kuidas asjad toimivad.

Mul olid pärast Mosambiiki saabumist kohutavad jõulud, sest ma sattusin paljude ELi bürokraatide rünnaku alla, kes kahtlesid, mida me teeme ja kuidas me seda teeme.

Need üksused sõdivad Cabo Delgados ja võidavad. See annab meile tugeva vastutustunde. Ma tunnen neid, ma olen nendega kohtunud, osaga neist kohvi joonud. Paljud mehed ja naised on Cabo Delgados võidelnud ja saanud terroristide käe läbi surma, vähemalt 41.

See ei olnud alguses lihtne, kuid mõnikord läheb inimestel aega, et veenduda, et see mõjub. Mosambiigi diplomaatidelt ELi tulev tagasiside ütleb, et paistab, et see toimib, seis pole nii halb kui oli Malis, meil on tulemusi.

Sinna minnes ütlesin, et me astume siin väikseid samme, ei hakka lubama midagi ülemäärast. Olgem realistlikud. Me oleme liikunud aeglaselt, me ei luba midagi, mida me ei suuda teha ja ambitsiooni tase on «sammukese võrra paremini».

Praegu võin ma teile öelda, et olukord Cabo Delgados on vähem hull kui varem. Olukord oli kohutav ja nüüd on seis pisut kontrolli all, kuid siiski kohutav.

Džihadistid võivad siiani tungida külla ja inimesi risti lüüa, nende päid maha võtta. Aga vahe on selles, et enne, kui me sinan läksime, võisid džihadistid külla jääda kuueks-seitsmeks kuuks. Nüüd ei saa nad sinna jääda kauemaks kui 12 tunniks. Nad jätkavad inimeste ähvardamist, oma juttude levitamist, siiani on tugev konkurents. Aga asjad on paremad.

Mistap mulle tundub, et ELi liidrid, eriti neist 12 riigist, kes on sinna vägesid saatnud, mõistavad, et see on hästi kulutatud raha.

See võis olla üsna keeruline müügitöö, kui arvestada, et Aafrika on suur ja paljude kriisikolletega maailmajagu, öelda, et just sellel riigil on lootust, kui me neid aitame.

Te ei kujuta ette, kui keeruline see oli! Vaja läks väga suurt kindlameelsust ja tahet, aga mõnikord on nii, et kõigepealt leiad ühe partneri, siis teise, siis kolmanda. Kui riik nagu Soome ütleb, et olgu, me anname teile asejuhi, ja mõtled, kui põhjas nad asuvad. Ja siis riik nagu teie oma ütleb, et olgu, me anname teile õigusnõuniku.

See oli uskumatu, et meiega liitusid paljud Põhjala riigid. Rootsi, Soome, Eesti, Leedu. Need, kellel endal on probleeme venelastega.

Tuli Rumeenia, kreeklased, itaallased, hispaanlased. Meil oli sõpru.

Aga siis tuli tõestada ka oma suutlikkust. Mõnikord toob edu, kui olla ise tagasihoidlik ja vaadata, kuidas stressiga toime tulla. Pean tunnistama, et see oli mu elu stressirohkeim missioon. Olen teeninud Afganistanis ja mujal, aga Mosambiik oli stressirohkeim, sest olin seal ülem.

Kui saabusin, polnud meil midagi. Tulin [2021. aasta] septembris kümne inimesega, kõik portugallased. Järgmisena jõudsid hispaanlased ja siis soomlased jõulude paiku.

Mul ei olnud mitte midagi. Mis tähendas pingutusi, bürokraatiaga silmitsi seismist – Brüsselis ja igas ELi riigis.

Ja inimesed küsisidki täpselt nii, nagu te viitasite – miks te neid aitate, meil on siingi palju probleeme, meil on küllalt Aafrikast, me ei hooli Mosambiigist. Kannatust oli vaja kõvasti. Mul olid pärast sinna saabumist kohutavad jõulud, sest sattusin paljude ELi bürokraatide rünnaku alla, kes kahtlesid, mida me teeme ja kuidas me seda teeme.

Aga mu meeskond suutis selle kõik ümber pöörata. Ütlesin neile iga päev: võtke risk, minge välja, jääge nende juurde, magage väljas, jagage riske, mida meie väljaõpetatavad võtavad. Langetage oma otsused, ma seisan teie otsuste eest, ma olen teie komandör. Kui te minu nimel kõnelete, siis teadke, et ma kaitsen teid.

Aga minus tekitas see stressi ning ma ei salga, et see oli väga keeruline missioon. Aga lõppkokkuvõttes olen uhke selle üle, mida me seal tegime.

Arvan, et asja konks oli selles, et tegime kõike koos mosambiiklastega ja mitte kunagi midagi nendeta. Alates kella viiest hommikul ja 24 tundi ööpäevas, sealhulgas väljaõpet nädalavahetustel.

Me olime iga päev koos nendega, kuulasime neid ja tegime muutusi, kus iganes neile tundus, et oleks vaja muutust. Kui nad tulid minu juurde ja rääkisid, et Cabo Delgado džihadistid on sel ja sel viisil kohanenud, ning me muutsime hoobilt väljaõpet, sest nad palusid meid.

Te juba ka mainisite, et Wagner tuli sinna ja läks ära. Mis lugu selle taga oli?

Selle taga oli terve hulk asjaolusid, millest minu hinnangul oli suurim see, et Wagner grupp ei tunne Mosambiiki hästi. Nad tegid seal asju nagu osas teistes Aafrika riikides. Nad ei saanud aru, et tegu on demokraatliku riigiga, mille eliit pole äraostetav.

Nad käisid ringi ja kamandasid inimesi, rääkides, et see andke meile, see on meie oma, näiteks kulla kohta. Aga neile ei antud seda, sest Mosambiik on õigusriik. Mis ei tähenda, et selles riigis ei oleks teatud probleeme, ka korruptsiooniga, mis on endeemiline paljudes kohtades ja Mosambiik pole selles mõttes erand.

Esimene asi oligi, et nad eeldasid, et lähevad sisse ja kõik täidavad nende käsku. Aga Mosambiik nii ei toimi. Seal elavad väga üllad inimesed. Nad on väga vaprad sõdurid. Nad oskavad võidelda. Nad teavad, kuidas rõõmu tunda. Ma arvan, et see oli Wagnerile esimene kultuurišokk.

Teine asi oli see, et nad polnud seda tüüpi sõjaks valmis. See pole päris samasugune võitlus nagu see, mida Wagner pidas mujal. Nad eksisid ja kaotasid palju inimesi ning nägid, et nad ei teeni seal kõvasti raha samamoodi nagu nad teenisid paljudes teistes kohtades, et see pole nii lihtne. Nad said kiiresti aru, et nad ei saa käsutada kohalikke.

Erinevus meie ja Wagneri vahel on see, et me ei anna käske. Me võtame vastu palveid, me lähme sinna ja kuulame. Aga venelased on harjunud minema kohale ja ütlema, et sina tee seda ja sina tee teist.

Aga ma ei saa siin ka süvaanalüüsi anda, sest ma ei olnud Mosambiigis nendega samal ajal. Kui meie saabusime, olid venelased juba lahkunud.

Lahkusid nad täielikult või oli seal siiski vene karvast kätt tunda?

Wagner Grupp lahkus täielikult. Loomulikult eksisteerivad Vene ettevõtted praktiliselt kõigis Aafrika riikides ja NSVL aitas seal paljusid vabastusliikumisi. Ehk on jätkuv kultuuriline side nende ja venelaste vahel ja me peame seda austama, kuigi alati see meile ei meeldi. Tegu on suveräänse riigiga, kes võib teha, mida nad tahavad ja me peame austama ka nende pärandit. Ehk neil on siiani koostöö, aga mitte selline, nagu Wagneriga oli.