KOHALIK VAADE ⟩ Kas Leedu vasakpööre ka päriselt midagi muudab?

Sotsiaaldemokraatliku Partei juht Vilija Blinkevičiūtė valimisõhtul. Foto: Valda Kalnina/EPA/Scanpix

Leedu on riik, kus poliitiline kõikumine vasakult paremale on tavapärane, seda väheste eranditega.

Viimase kolme aastakümne jooksul on Leedu parlamendivalimistel toiminud süsteem, kus valitsusliidu tuumiku moodustab kas konservatiivne parempoolne erakond või mõni vasakpoolne jõud, tavaliselt sotsiaaldemokraadid. Viimased võtsid just võidu viimatises raundis ja asuvad nüüd valitsust juhtima. Mis edasi?

Kuigi Leedu poliitikas on aastate jooksul olnud omajagu anomaaliaid ja draamasid, mida on põhjustanud uued ja sageli lühiajalised populistlikud liikumised, domineerib poliitikat endiselt traditsioonile lahing vasak- ja paremjõudude vahel.

Seda tõestas ka Leedu parlamendivalimiste teine voor pühapäeval – opositsioonis olnud Sotsiaaldemokraatlik Partei võttis kindla võidu, lüües oma peamist vastast peaminister Ingrida Šimonytė juhitud konservatiivset erakonda Isamaaliit - Leedu Kristlikud Demokraadid.

52 mandaadiga 141-kohalises seimis on sotsid võimelised looma koalitsiooni sarnaste vaadetega vasaktsentri parteidega ja loodavad, et suudavad ka populistid valitsusest kõrvale jätta. Mida see tähendab Leedule?

Võitjad ja kaotajad

Viimase nelja aasta jooksul domineeris Leedus paremtsentristliku valitsuse ajal läänemeelne ja Kremli-vastane kurss, samuti ekspordi, investeeringute ja laiemalt majanduse kasv. See ei ole üleöö muutunud, vaatamata valimiseelsetele muredele populistlike ja isegi avalikult Kremlit toetavate parteide tõusu pärast.

Taoliste jõududega tegelemiseks on Leedu poliitilises süsteemis mõned ohutusmeetmed. 71 parlamendiliiget valitakse kahes voorus ühekohalistest ringkondadest, mis kasutavad majoritaarset süsteemi. 70 saadikut valitakse aga proportsionaalsuse alusel.

Viimasele on kehtestatud viie protsendi künnis (seitse protsenti ühendnimekirjade puhul), mis osutub sageli paljude radikaalsete liikumiste jaoks liiga kõrgeks. Kuigi vähemalt ühe populistliku erakonna jõudmine üle lävendi ei ole haruldane, tagab teise ringi hääletus selle, et suurema ja lojaalsema valijabaasiga traditsioonilised parteid jäävad sageli peale.

See juhtus viimati ka pühapäeval, mil sotsid võitsid 32 mandaati, natsionalistlik-populistlik Nemunase Koidik aga kõigest viis. Kokku pälvisid populistid kahe vooru peale 20 mandaati.

Nemunase Koidikust on räägitud kui ohtlikust süsteemivastasest jõust. Tegelikkuses koosneb see partei poliitilistest heidikutest ja isegi süüdi mõistetud uimastikaubitsejatest, kellel puudub ideoloogia ja mis on suunatud protestihäälte püüdmisele.

Nemunase Koidiku asutas alles eelmisel aastal endine parlamendiliige Remigijus Žemaitaitis, kes pani mõne kuu eest ameti maha, kui põhiseaduskohus otsustas, et ta oli murdnud antisemiitlike kommentaaridega oma põhiseaduslikku vannet.

Tagasiastumise järel kandideeris ta aga uuesti ja kasvatas oma kohtade arvu lootuses saada uues koalitsioonivalitsuses jõuõlg enda kätte. Žemaitaitise läänevastased ja Kremli narratiividele lähedased avaldused põhjustasid ärevust ja sundisid teisi parteisid end Nemunase Koidikust kaugendama.

Kuigi konservatiivid testi edukalt ei läbinud, jääb nende pärand püsima: maksu-, tervishoiu- ja haridusreforme on keeruline muutma hakata.

Kuigi pole tõenäoline, et Žemaitaitis või tema erakond võiksid saada osaks valitsusest, ei paista see teda häirivat. Vilniuse ülikooli rahvusvaheliste uuringute ja poliitikauuringute instituudi kaasprofessor Mažvydas Jastramskis märkis, et Nemunase Koidik võib mängida pikema plaani mängu ametlikus opositsioonis – nii on lihtne pääseda vastutusest, aga säilitada koht seimis.

Kindla võidu võtnud sotsidel on valida mitme koalitsioonipartneri vahel. Esiteks endise peaministri Saulius Skvernelise juhitud Demokraatlik Liit Leedu Eest, mis kogus 14 mandaati.

Selleks ei piisa aga 71-kohalise parlamendienamuse saavutamiseks, seega on tarvis kolmandat parteid – kas oligarh Ramūnas Karbauskise juhitud Leedu Talurahva ja Roheliste Liitu, mis võitis kaheksa kohta, või 12 mandaati pälvinud Liberaalset Liikumist. Skvernelis ja Karbauskis olid kunagised liitlased, kelle teed läksid lahku ja nüüd ei kannata nad teineteist silmaotsaski.

Selged kaotajad on konservatiivid, kes pälvisid ainult 28 saadikukohta. See sundis Euroopa lemmikvälisministri (kes on Leedus ebapopulaarne) Gabrielius Landsbergise ametist lahkuma ja «tegema poliitikast pausi». Liberaalne Vabaduspartei kaotas kõik oma 11 parlamendikohta ja peab nüüd seisma silmitsi ellujäämisvõitlusega.

Konservatiivide pärand jääb

Fakt, et konservatiivide ja liberaalide valitsuskoalitsioon kaotas valimistel, ei ole suur üllatus – 2020. aastast on liitu tabanud välised, sisemised ning enda tekitatud kommunikatsiooni- ja juhtimiskriisid.

Samal ajal kui liberaalid ei suutnud oma poliitikat teoks teha, tõmbasid konservatiivid endale kaela ridamisi skandaale. Kuigi enamik neid ei salli, on konservatiividel endiselt tugev ja lojaalne valijabaas.

See ühendas teisi parteisid ja valimiste teises voorus toetasid nad ükskõik millist kandidaati peale konservatiivide oma. Jastramskise sõnul oli tegu referendumiga konservatiivide valitsusajale.

Kuigi konservatiivid testi edukalt ei läbinud, jääb nende pärand püsima: maksu-, tervishoiu- ja haridusreforme, mis on küll suurte vigadega, on keeruline muutma hakata. Kaitsekulutuste suurendamisel nelja protsendi eesmärgini on aga kõigi suuremate parteide toetus.

Teoorias pakub sotside võit küllalt manööverdamisruumi. President Gitanas Nausėda toetusega paistab neil olevat tugev algus. Kuid õhus on tunda puudust uutest ja ambitsioonikatest ideedest. Tõsi, isikud tähtsatel ametikohtadel muutuvad, aga on see kõik?

On sümboolne, et kui sotside juht Vilija Blinkevičiūtė lubas muutusi, märgivad Jastramskis ja teised vaatlejad tema soovimatust need teoks teha. Blinkevičiūtė on populaarne eurosaadik, kellel on rahva hulgas lahke tädi kuvand. Samas on ta mõneti kaotanud poliitilise olukorra tunnetuse ja pakub muutusteks ainult ebamääraseid ideid.

Ja kuigi Blinkevičiūtė viis sotsid võiduni, ei ole ta isegi soostunud kinnitama, kas kavatseb asuda peaministri ametit pidama. Parteijuhi jaoks oleks loomulik seda teha. Aga valitsusjuhi töö on keeruline, stressirikas ja mitte kuigi tasuv võrreldes soojade kohtadega Brüsselis ja Strasbourgis. Nii et keegi teine sotside juhtkonnas peab ohjad haarama ja midagi saavutatud võiduga peale hakkama.