ÜLEVAADE ⟩ Ligi 70 aasta tagune katastroof ajendas Valenciat suunama linna läbivat jõge uude sängi

Üle kallaste tõusnud Turia jõgi Valencias 15. oktoobril 1957. Foto: Tundmatu autor/CC0 1.0/Wikimedia Commons

Kuigi Valencia ümbrust nüüd tabanud tulvades on hukkunud kümneid inimesi, oleks asi võinud olla palju hullem, kui Turia jõe mäslev vesi tulvanuks läbi Hispaania rannikulinna südame, nagu juhtus 1957. aastal, mil veemasside hävitustöö oli sedavõrd laastav, et sundis võime jõele uut sängi otsima.

Sügisestest vihmadest põhjustatud üleujutused, kui järsku langeb suur hulk vett suvest kuivale pinnasele, on olnud Valencia elanike saatjaks läbi aegade. Teadaolevalt ei ole aga ükski neist toonud kaasa nii ränki tagajärgi kui eelmise sajandi keskpaigas linna enda alla matnud uputus. Ametlikel andmeil hukkus toona 81 inimest, kuid tegelikult ulatus ohvrite arv pigem üle 300, meenutas ajaleht ABC.

Toona voolas Turia läbi Valencia ajaloolise südame. Suurema osa aastast oli tegemist vaid tillukese nirega, veerohkemaks paisus see ainult sügisel ja kevadel. Kuid umbes iga kümne aasta tagant tõukasid hooajalised vihmad vee ka üle kallaste.

Tugev vihmasadu Valencias ja Turia jõe kaldatasandikel vallandus 12. oktoobril 1957 ning järgmisel päeval kirjutas kohalik ajaleht Las Provincias, et ümberkaudsetes asulates oli vaid paari päevaga tulnud maha 500 millimeetrit sademeid. Kuigi veetase Turias oli pisut kerkinud, hakkas vihm tol pühapäevasel päeval juba järele andma ja Valencia elanikud olid muretud – pärast kirikus käiku suunduti vaatama jalgpalli või kinno, kirjutas kohalik ingliskeelne väljaanne 24/7 Valencia.

Tegelikult oli uputus aga juba nende poole teel. Pisut enne kella 22 andsid Valenciast mõnikümmend kilomeetrit ülesvoolu asuvate Pedralba ja Vilamarxanti linna võimud häiret, sest mõlemad asulad olid jäänud üle kallaste valgunud veemassi alla. Ei kulunud paari tundigi, kui vesi tulvas raevukalt ka Valencia tänavatele. Turia-äärsete tänavate majades tõusis vesi vaid mõne minutiga meetri kõrgusele, sundides äsja uinunud inimesi otsima pelgupaika kõrgematelt korrustelt või puude ja skulptuuride otsast. Tuled kustusid ja kogu Valencias oli kuulda vee kurjakuulutavat edasitungi, kui igas sekundis voolas linna 2700 kuupmeetrit vett.

Kõige rängemalt mõjutatud linnaosades ulatus vee sügavus tänavatel viie meetrini, nii et vesi tungis teise korruse rõdude kaudu tubadesse.

Kõrgpunkti saavutas veetase kella 4 ajal öösel ning 14. oktoobri hommikuks oli see hakanud juba alanema. Inimesed läksid uudistama mäslevat jõge ja selles hulpivaid surnud kariloomi, mis vooluga mööda tuhisesid. Päästetöötajad alustasid Valencia jõeäärsetes piirkondades koristustöid.

Töölised koristavad kaks nädalat pärast 1957. aasta üleujutusi muda Valencia kesklinnast. Foto: B25es/CC BY-SA 3.0/Wikimedia Commons

Mõni tund hiljem algas aga taas raevukas vihmasadu nii Valencias endas kui Turia keskjooksul ning varasel pärastlõunal tabas linna uus uputus, mis oli märksa võimsam kui eelneval ööl – sekundis tulvas linna ligi 4000 kuupmeetrit vett, samas kui poole tunniga sadas alla üle 100 millimeetri vihma. Kõige rängemalt mõjutatud linnaosades ulatus veetase tänavatel viie meetrini, nii et vesi tungis teise korruse rõdude kaudu tubadesse.

Uputuse ajal 14-aastane olnud Antonio López kaotas tulvades noorema venna. Kui ta aga meenutas toonaseid sündmusi katastroofi aastapäeval pool sajandit hiljem ajalehele ABC, tuli talle esimese asjana meelde hoopis kogu Hispaaniast saabunud abi. «Raadios edastatud sõnumites kutsuti kõiki olema suuremeelsed ja aitama Valencia ohvreid,» lausus ta lehele.

Diktaator Francisco Franco valitsus saatis tulvakahjusid likvideerima ajateenijad ning kohalikele elanikele jagati raha, toitu ja rõivaid. Kokku laastas vesi rohkem kui 12 000 ettevõtet ja 3500 perekonda vajas uut kodu. Vetemöllus hävis ligi 6000 hoonet.

Kuna üleujutused olid Valenciat räsinud järjepidevalt, oli ka Turia jõe südalinnast eemale suunamist arutatud juba enne 1957. aastat, ent kui seni oli plaan suure maksumuse tõttu riiulile jäänud, siis kaheksa kuud pärast uputust andis Franco valitsus sellele rohelise tule.

Sellest, et Valencia linnasüdames asuv Turia aed oli kunagi jõesäng, annavad aimu endiselt alles olevad sillad, nende seas Reali sild. Foto: Enric/CC BY-SA 4.0/Wikimedia Commons

Kava nimega Plan Sur («Lõuna plaan») nägi ette jõe suunamist uude, 12 kilomeetrit pikka ja 175 meetrit laia kanalisse, mis on suuteline tühjendama sekundis 5000 kuupmeetrit vett uude suudmesse, mis asub vanast kolm kilomeetrit lõuna pool. Kogu ettevõtmine läks toonases vääringus maksma seitse miljardit peseetat ehk kolm korda plaanitust rohkem, kirjutas El Diario.

Kuigi Hispaania riik andis kolmveerandi kanali rajamiseks vajalikust rahast, kehtestasid Valencia linn ja selle ümbruse asulad oma osa kokku saamiseks terve hulga makse. Näiteks lisandus gaasi- ja elektritarbimisele 40-protsendine maks, koormist võeti ka telefoniteenuselt, telegrammide saatmiselt, postmargi ostult, luksuskaupadelt ning erakorraliselt ka näiteks kuivatatud puuvilja, maiustuste ja parfüümide müügilt.

Tööd Turiat linnast mööda juhtiva kanaliga algasid 1964. aastal ja valmis sai see 1973. aastaks. Paar kümnendit kestnud vaidluses, mida teha vana jõesängiga, jäi peale pargi rajamise mõte, kuigi kaaluti ka võimalust ehitada sinna kiirtee.

Uue Turia kanali lõunakallas ehitati aga pisut madalam kui põhjakallas, et võimaliku tulva korral valguks vesi Valencia linnast eemale. Just see juhtuski üleeile alanud uputuse käigus – Valencia päästmisel toodi ohvriks selle veerel paiknevad asulad.