/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2009/01/28/124277t1h3157.jpg)
Teated sellest, et Ukraina president ja peaminister omavahel kuigi hästi läbi ei saa, pole mingi uudis. Pidev vaenutsemine on riigi korduvalt viinud valitsemiskriisi, kust väljapääsu ei paistagi, oranži revolutsiooni ühtsus on juba aastaid kadunud.
Juhtkiri: Ukraina vastuolud ei kao kriisiga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu, pärast Gruusia sõda, oleks Ukraina jaoks õige hetk tihendada sidemeid Euroopaga, tõestada oma soovi ELiga liituda ja mõelda selgeks, mis saab tulevikust NATOga.
Andes intervjuud saksa ajalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung jättis riigi peaminister Julia Tõmošenko mulje, et soovib tõesti parandada suhteid Venemaaga, samal ajal eurointegratsioonile kindlaks jäädes. Kodumaal tegutsedes pole tal aga president Viktor Juštšenko kohta kuigi tihti häid sõnu leidnud. Sama kehtib Juštšenko väljaütlemiste kohta peaministri suunas.
Vihaste rivaalide eesmärk on üks - presidenditool. Selle võitluse kõrvalt võib aga tähelepanuta jääda, kuidas näiteks suur naaberriik Venemaa omavahelisi vastuolusid järjest enam ära kasutab ning Ukraina aina enam kätte võidetud edust kaotab. See on must stsenaarium, millel ei tohi lasta juhtuda.