:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/08/16474008t1h000c.jpg)
Sel nädalal Ameerika presidendivalimiste järel taas Valgesse Majja superriigi riigipeaks siirduv vastuoluline ja äraarvamatu tegevusmustriga endine suurärimees on tekitanud vabas maailmas ärevust ja muret, kuid ebakindlana näivast homsest kaugemale vaadates võib leida ka lootusekiiri.
See on juba aksioom, et nädala algul Ameerika Ühendriikides taas presidendiks valitud Donald Trump on ettearvamatu tegelane, aga millest tema käitumise ennustamatus tuleneb, selle kohta teab ajaloolane ja politoloog Andres Kasekamp pakkuda ühte usutavat põhjendust.
Vähemasti Trumpi esimesel valitsusajal, aastail 2017–2021, mõjutasid alatasa tema lõplikke otsuseid need, kes pääsesid vahetult enne otsuse langetamist temaga rääkima, räägib Kanadast pärit Kasekamp, kes pärast pikki kümnendeid õppejõu ja teadlasena Tartu Ülikoolis tegutseb nüüd ajalooprofessorina Toronto ülikoolis. «Ta oli väga mõjutatav viimase inimese poolt, kes pani talle mingi mõtte pähe,» lausub Kasekamp.
Pärast vabariiklasi esindava Trumpi teisipäevast valimisvõitu demokraatide kandidaadi Kamala Harrise üle on kerkinud küsimus, kuidas ennustada ennustamatu käitumisega peatse presidendi esimesi samme ja otsuseid, millest hakkab sõltuma ka see, missuguseks kujuneb Euroopa, sh Eesti käekäik ja julgeolek. Asjatundjad, kellega Postimees sel teemal vestles, tunnistavad, et raske on midagi vettpidavat prognoosida enne, kui Trump on koostanud oma meeskonna, kelle hulgas on Vana Maailma ja Eesti huve silmas pidades olulisimad rahvusliku julgeoleku nõunik, välis- ja kaitseminister.
Kuni ses suhtes pole selgust, võib kindlalt väita ainult ühte: nii Trump kui lähituleviku protsessid on ennustamatud. See külvab küll ebakindlust, ent rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse juht Indrek Kannik näeb ka positiivset: «Eks ta ole prognoosimatu ka venelastele – ja see on asja hea pool.»
Kreml püsis neljapäeva õhtuni vait ega avaldanud, mida Venemaa Trumpi võidust arvab. Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Kalev Stoicescu, kes 1990. aastate lõpus oli Eesti suursaadik USAs, sõnab, et Trump võtab oma ettearvamatusega venelastelt ära üllatamise monopoli. «See paneb venelasi end ebamugavalt tundma, sest nad ei tea, mis käigu vastaspool võib teha.»
Superkeeruline olukord
Valimiskampaania ajal pildus Trump igasuguseid lauseid, millest eriti tugevalt jäi kõlama mullu kevadel kuulutatu, et juhul kui ta valimised võidab, lõpetab ta Venemaa sõja Ukrainaga 24 tunni jooksul. Sestsaadik on palju lahatud, mismoodi Trump võiks lubaduse ellu viia, kuid julgeolekuanalüütik Rainer Saks ütleb, et neid sõnu ei maksa tõsiselt võtta. «See on olnud bravuur valimiskampaania ajal ja usun, et seda ei pea ka Trump ise realistlikuks,» lisab ta.
Kannik tõdeb samuti, et see jutt, mida poliitikud räägivad valimiskampaania ajal, erineb sageli, vähemalt nüanssides, sellest, mida nad tegelikult tegema hakkavad. «Pärismaailm on keerulisem kui lihtsad lahendused, mida avalikus sõnavõtus püütakse välja tuua,» märgib ta. Ent see ei tähenda, lisab Kannik, et Trumpi söakaid avaldusi, mis on ikkagi tehtud teadlikult, et klikimaailmas esiplaanil püsida, võiks muretult ignoreerida, sest lõppeks on sõnadel ikkagi tähendus.
Fakt on see, et Trumpil saab olema oma ametiaja alguses märksa rohkem võimu, kui tal oli Washingtonis Valges Majas eelmisel korral, sest vabariiklased on saanud enda kätte enamuse senatis ning on seda saavutamas ka Kongressi esindajatekojas. Stoicescu nendib, et Trumpi saavutatud võimutäius on peaaegu perfektne, mis võimaldab tal ilmselt takistamatult nimetada võtmekohtadele neid, keda soovib, ning opositsioonist n-ö üle sõita. «Ta ei pea võimu enam jagama, ei pea jagelema Kongressiga,» sedastab Stoicescu.
Seega saab oluliseks, kelle valib Trump oma lähiringi – ehk kes hakkavad tema otsuseid vahetult mõjutama –, ning siin on ideoloogilise ilmavaate seisukohast asi probleemne, isegi superkeeruline, nendib valitsussuhete agentuuri Meta Advisory juhtivpartner Andreas Kaju, kellest sai äsjaste valimiste eel peamine USA teemade kommenteerija Eestis. Ta on lugenud läbi Ameerika konservatiivse mõttekoja Heritage Foundationi koostatud mitmesajaleheküljelise materjali, mida Trump peaks võidu järel tegema, ning selle kokkuvõte kõlab Kaju sõnul nii: kui USA ohverdab oma huvid Euroopas, on tal võimalik keskenduda Aasiale, kus on tulevikus USA-le olulised strateegilised partnerid. Sellist hoiakut jagavad mitmed kaalukad inimesed Trumpi ümber, nendib Kaju. Ta nimetab seda ohuks, kui niisuguse mõtteviisi pooldajad pääsevad riigitüüri juurde.
Kehvad nõustajad
Üldlevinud arvamuse järgi hakkabki Trump tähtsatele ametikohtadele nimetama neid, kes on ennekõike talle lojaalsed ega vaidle vastu. Eelmisel valitsemisajal läks ta paljude lähikondsetega tülli ning lasi noid ridamisi lahti, kuigi hooples, et oskab tänu pikaajalisele ärijuhikogemusele leida parimaid inimesi. Näiteks rahvusliku julgeoleku nõunikke oli nelja aasta jooksul tervelt neli. (Võrdluseks: president Joseph Bideni administratsioonis on sel kohal kogu aeg olnud üks mees, Jake Sullivan.)
«Eks Trump võis olla eelmine kord [presidendina] mõnikord ärritatud, et ta ei saanud teatud asju ellu viia, mida oleks tahtnud,» pakub Kannik tollaste kaadrivahetuste põhjenduseks.
Kui Trump valib oma meeskonda ainult talle kaasa kiitvaid inimesi, kes ei suuda, ei taha või ei ole võimelised vasturääkiva nõu ja arvamusega välja tulema, saab tema teine valitsusaeg olema palju hullem kui esimene, ennustab Kasekamp. «Nõustajate kvaliteet saab olema palju kehvem,» põhjendab ta.
Kaju märgib, et Trumpi võimalike lähikondsetena tuleb suure tõenäosusega kõne alla tegelasi, keda võib nimetada huvitavateks karakteriteks, aga ka neid, keda hinnata parimal juhul isolatsionistideks, halvimal juhul selgelt venemeelseteks.
Kuid selle üle, kes hakkavad Trumpi samme ja otsuseid otseselt mõjutama, pole Postimehe kaasatud ekspertide väitel mõtet veel isegi spekuleerida, sest müra on liiga palju. Saksa sõnul võib kindel olla üksnes selles, et Trumpi personalivalikus tuleb ette ka mõni üllatus.
Küll aga soostuvad Eesti asjatundjad ennustama, mismoodi hakkab Trump presidendina rahvusvahelisel areenil käituma ja tegutsema. Kuna ta välispoliitika ja diplomaatia peensusi eriti ei tunne ega neist ka hooli, hakkab ta Saksa hinnangul panustama veendumusele, et suudab isiklikult sõlmida kokkuleppeid – ehk nagu Trump ärimehena ütleb: teha diile. Ent siin luurab oht, märgib Saks, et ta võib vastaspoolt alahinnata. Seda sai näha nii Trumpi 2018. aasta kohtumisel Helsingis Venemaa riigipea Vladimir Putiniga kui aasta hiljem kohtumisel Põhja-Korea diktaatori Kim Jong Uniga, kus ta ei suutnud end loodetud kujul kehtestada ega ka tulemusi saavutada.
«Trumpi selge suur soov on sõlmida võimalikult palju kokkuleppeid, kuna ta peab end sel alal väga heaks,» lausub Kannik. «Aga üks asi on ärikokkulepped ja hoopis teine asi poliitilised kokkulepped, mis on palju keerukamad.»
Kasekamp märgib, et Trump hindab kõrgelt isiklikke suhteid teiste riikide liidritega. Seetõttu ennustab ta raskeid aegu näiteks Saksamaale ja Prantsusmaale, sest liidukantsler Olaf Scholzi ja president Emmanuel Macroniga pole tal läbisaamine hea. Kasekamp oletab, et Trumpil on mingi vimm ka Ukraina ja selle presidendi Volodõmõr Zelenskõi suhtes – seda ajast, mil Trump püüdis 2019. aasta juulis tehtud telefonikõnes Zelenskõile avaldada survet, et Ukraina asuks uurima tema rivaali, tollal asepresidendi ametis olnud Bideni poja väidetavalt korruptiivset tegevust Ukrainas; Kongressi esindajatekoda algatas seejärel Trumpi ametist tagandamise protsessi, mis lõppes siiski tema õigeks mõistmisega.
Üks riigijuht, kelle kohta Trump pole kordagi halba sõna öelnud, on Putin – ja see peaks meid kõiki kahtlustavaks muutma, sõnab Kasekamp.
Riiukukkede loogika
Kuigi Trump esitles end kampaania ajal rahutuvina, keda valides saab igavese rahu – vastupidiselt demokraatidele, kes tüürivat maailma suure sõja suunas –, jääb Kaju sõnul täiesti arusaamatuks, millist jõuõlga kasutades saab ta sundida venelasi Ukraina küsimuses läbi rääkima ja milleski kokku leppima. «Kui selleks ei ole sõjalise jõu kasutamine, siis unusta [läbirääkimised] ära,» lausub ta. «Kuni Putinil pole hirmu [USA sõjalise jõu] kasutamise pärast, puudub tal põhjus võtta vastu tingimusi, mis ei ole [Ukraina] maksimaalne kapitulatsioon.»
Stoicescu oletab, et Trump tahab Ukraina teemat kui segavat faktorit oma laualt kiiresti ära saada. Tema sõnul on Euroopa ja NATO juhtide ülesanne samal ajal Trumpile selgeks teha, et Ukrainat ei tohi kaotada, sest see oleks kogu demokraatliku läänemaailma, sh Trumpi enda kaotus. Euroopal ja NATO-l tuleb Trumpi veenda ja motiveerida rohkem ühiselt pingutama, et rahu Ukrainas saabuks Ukraina ja lääne, mitte Venemaa tingimustel, ütleb Stoicescu.
Kannik väidab, et kui Trump tahab saavutada Ukraina ja Venemaa vähegi tõsiselt võetavat vaherahulepingut, on selle vältimatu eeldus, et Ukrainale tuleb anda senisest rohkem relvaabi, kuna Venemaa on valmis sisulisi läbirääkimisi pidama üksnes juhul, kui ta usub, et sõjaga pole tal oma eesmärke saavutada võimalik. Juhul kui Venemaa saavutab sõjaga oma tahtmise, julgustab see teda, aga ka Hiinat, Iraani ja kõiki kurjuse telje riike edaspidi agressiivsele käitumisele, hindab Kannik, lisades: «Usun, et seda ohtu Trump tajub. Kuna ta on ise paras bully (riiukukk – P. P.), saab ta teiste bully’de loogikast hästi aru.»
Paraku see, millest Trump ilmselt kõige paremini aru ei saa, on NATO vajalikkus, sedastab Saks. Kuigi esimesel ametiajal nõudis ta põhjendatult, et liitlased tõstaksid oma kaitsekulutused kahe protsendini SKTst, nagu ammu kokku lepitud, ei oska ta Saksa hinnangul väärtustada NATOt nii, nagu oskab enamik teisi suurpoliitikuid, vaid peab seda USA-le pigem koormavaks. Sellegipoolest jagavad Postimehe usutletud eksperdid veendumust, et NATOst USA mingil juhul ei lahku, kuid Trump jätkab nõudmisega, et eurooplased panustaksid kaitseühendusse rohkem.
«Trumpil on hoiak,» iseloomustab Kasekamp, «et eurooplased on kogu aeg ameeriklasi tüssanud, olnud free riders.» St julgeoleku kindlustamisel ameeriklaste seljas liugu lasknud.
Väärtused taanduvad
Kaju näeb ette, et Euroopa riikidel tuleb üle vaadata, mis rolli hakkavad nad mängima USA pikaajaliste huvide kompleksis, kus fookus nihkub Kagu-Aasiale, ennekõike Hiinale. See tähendab vastamist küsimusele, kas Euroopa riigid on valmis käima ühte jalga ameeriklastele tähtsates asjades ning Ameerikat toetama. Kaju sõnastab selle nii: «Kas me oleme ameeriklastega neile olulistes küsimustes samal leheküljel, nagu me tahame, et ameeriklased oleksid meiega samal leheküljel? Trump tahab saada asju vastu, ta ei lepi meiega väärtuste peal kokku.»
Seda vastastikku kasulikku ja teineteise huve toetavat käitumist, mida Trump väärtustab, on hakatud kutsuma Trumpi transaktsioonilisuseks. Kaju väitel pole Eestil ega ka teistel, kes loodavad USA kaitsele, muud varianti kui oma eksistentsiaalsetest huvidest lähtuvalt selle transaktsioonilisusega kaasa minna.
Trumpi valimisvõit tähendab Stoicescu väitel kõigile Euroopa riikidele, et nüüd on tagumine aeg – õigemini, juba ammu oli aeg, täpsustab ta – asuda tegudele. «Tunnetus, et olukord on kriitiline, on mentaalselt ja poliitretooriliselt Euroopas olemas,» tõdeb ta, «aga seda ei tunnetata veel päriselt, et hakataks kaitsele rohkem raha kulutama. Euroopa on ikka veel mugavustsoonis. Aga seda tsooni ei ole enam.»
Kaju sõnastab Eesti suure ülesandena vajaduse mobiliseerida end ja utsitada Euroopa liitlasi töötama hommikust õhtuni Valge Maja, Trumpi Florida-residentsi Mar-a-Lago, Kongressi esindajatekoja ja senati suunal, et Trumpile, tema lähimatele nõunikele ning USA poliitika raskekahurväele ligi pääseda. «Vajadusel tuleb selleks riigieelarves ressursid üle vaadata,» lisab ta.
Kuigi ettearvamatu Trumpi võit on toonud Euroopa kohale murepilvi, näeb Kaju loogilist põhjendust, miks Eestil ja Euroopal ei maksa sellega seoses lootust kaotada. Kogu nüüdse maailma kehtiv kord, rahvusvaheline õigus ja globaalsed institutsioonid on loodud paljus just Ameerika näo järgi – ja kõik see on teinud Ameerika, sh Trumpi, edukaks ja rikkaks. Kõik see, kui laenata Trumpi valimisloosungit, on teinud Ameerika suureks. Ja taganud Ameerikale maailmas autoriteedi.
Just seda korda tahavad Venemaa, Hiina ja nende üksikud liitlased lõhkuda ja muuta.
Raske uskuda, et Trump sellest aru ei saa.
«See on see argument,» resümeerib Kaju, «mis toob ameeriklased meie mõistes tagasi valguse juurde.»
Donald John Trump (78)
Abikaasad
Ivana Marie Zelníčková, 1977–1990 (tšehhitar; suri 2022)
Marla Maples, 1993–1999 (praegu 61)
Melania Knauss, 2005–... (sloveenlanna, praegu 54)
Lapsed
Donald Jr. (46), Ivanka (43), Eric (40), Tiffany (31), Barron (18)
Varandus
Äriajakiri Forbes on hinnanud tema varade väärtuseks 5,5 miljardit dollarit, Bloombergi äriuudiste agentuur aga 6,68 miljardit dollarit. Trump on väitnud, et tema varade väärtus on sellest veelgi suurem.