:format(webp)/nginx/o/2024/11/10/16476072t1h8ab7.jpg)
Paljud hukkunud Ukraina sõdurite lesed on hädas. Lein kurnab ja pidurdab eluga toimetulekut. Mõni naine üritab valuga üksi hakkama saada. Teised kogunevad tugirühmadesse.
Ukraina sõdurite lesed taltsutavad leina. «Mida ta võis tunda? Kas tal oli valus?» (1)
Ukraina lesed rääkisid USA ajakirjanikele, et tajuvad oma kaasade lähedust ja mälestused teevad haiget. Neil aitavad püsti seista lapsed ja töö.
Kõige rohkem on leinajatel tuge sõpradest ja võimalustest kellegiga oma ahastust jagada, kirjutas The New York Times, kelle ajakirjanikud veetsid viimase kuu Ukrainas ja rääkisid tugirühmades leina taltsutavate Ukraina sõdurite leskedega. Kokku intervjueerisid USA ajakirjanikud ligi 20 naist.
Ukraina kalmistutel asuvad surnud sõdurite hauad näitavad, et leskede arv ulatub kümnetesse tuhandetesse, vahendas The New York Times.
Irina Shardorodska lugu
29-aastane Irina oli oma abikaasaga väga lähedane, nad arutasid omavahel kõike. Surm ei muutnud seda. Irina käib 2023. aasta mais tapetud mehe haual peaaegu iga päev. Oleksandr hukkus päev enne seda kui venelased vallutasid Bahmuti linna. Sotsiaalmeediast leidis Irina hiljem videolõigu, kust oli näha, kuidas arstid üritasid ta abikaasat päästa. Siis tekkisid tal küsimused.
«Ma vaatasin ja püüdsid ette kujutada, mida ta võis tunda,» rääkis Irina The New York Timesile. «Mida ta mõtles? Kas tal oli valus?»
Irina hoolitseb kahe lapse eest. Seitsmeaastane Sofia ja viieaastane Tõmofõi tahavad tihti isast rääkida. Aja jooksul ei ole valu leebemaks läinud, tõdes Irina. «Nad ütlevad, et aeg parandab haavad, ent see ei ole tõsi. Ma ütleksin, et vastupidi – see läheb ainult hullemaks.»
Natalia Zviri lugu
Natalia arvas, et ta saab abikaasa Volodõmõri surma järel üksi oma leinaga hakkama. Ta muretses palju rohkem oma nelja lapse pärast ja liitus leskede tugirühmaga laste tõttu. Siis grupiteraapias osaledes sai ta aru, et ta ise vajas abi samamoodi.
«Saad lähedaseks nendega, kes elavad sarnast valu üle ja õpid teineteisele nõu andma,» sõnas Zvir. Tugirümas valatakse palju pisaraid, tehakse aga ka hingamisharjutusi ja jagatakse mälestusi. «Ma nutsin terve esimese teraapia sessiooni ja kolmandal sessioonil ma nutsin alles lõpus,» rääkis Zvir. «Ma arvan, et see oli positiivne muutus.»
Viktoria Zavhorodina lugu
Viktoria ootas kuuendat kuud last, kui tema elukaaslane 2023. aasta märtsis lahingus tapet. «Ma ei tea, kuidas ma selle perioodi üle elasin,» mõtiskles Viktoria. «Ma ei mäleta väga hästi seda kevadet. Ma olin mingis uimases olekus ja see oli pööraselt raske.» Ta läks viis päeva pärast abikaasa matuseid tagasi tööle, et valust kuidagi pääseteed leida. Viktoria töötab sisekujundajana.
«Ma nutsin pööraselt. Terve ookeanitäie pisaraid,» sõnas Viktoria. Ükskõik kui raske tal aga ka oli, ta tuletas endale kogu aeg meelde, et peab hakkama saama oma lapse pärast. Lihtsamaks läks pärast leskede tugigrupiga liitumist. «Nad mõistsid mind ja mina mõistsin neid,» ütles Viktoria. Viktoria rääkis, et igatseb väga oma meest ja unistab aeg ajalt elust, mida nad oleksid jaganud. Samas on ta tänulik poja Romani eest, kirjutas The New York Times.
Paljud tugigruppidesse liitunud lesed püüavad aidata Ukraina kaitsejõude. Leinaga ülesaamiseks on mitmeid rituaalne. Kõige lihtsam on leida viis minna kodust välja, kasvõi natukeseks ajaks – vaadata kinos mõnda filmi. Enim aitavad sõbrad, kellele saab iga kell helistada ja rääkida kasvõi pikalt, selgitavad lesed USA ajakirjanikele. Igapäevast rutiini on raske hoida, ent selles püsimine võib ka olla toeks.
Lein võib teha palju kurja lapseootel naistele. Üks The New York Timesiga rääkinud leskedest kirjeldas, kuidas leinates abikaasat tunneb ta samal ajal tohutut süüd raseduse katkemise pärast. Ta rääkis, et kirjutab oma surnud abikaasale siiamaani kirju, voldib need paberist paatideks ja saadab mööda Dnepri jõge teele. Ta palub surnud lapse surnud isalt niimoodi vabandust, ütles ta.