:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2024/11/18/16492439t1h185e.jpg)
Abhaasias mässavad protestijad nii-öelda Vene seaduse vastu, vandudes samal ajal truudust Vene võimudele ja nende tegevusele Ukrainas. Vaatleme, kuidas see on võimalik?
Abhaasia meeleavaldajad pole loovutanud kontrolli oluliste valitsusasutuste üle, mis hõivati eelmisel nädalal ning Associated Pressi andmetel on kokkupõrgetes politseiga viga saanud vähemalt 14 inimest.
Pühapäeval esitati uus nõudmisi isehakanud riigi presidendi Aslan Bžania tagandamiseks ning lubati isegi moodustada uus paralleelvalitsus, juhul kui Bžania ei taandu. «Kui meie nõudmisi presidendi tagasiastumiseks ei täideta, peame moodustama ajutise valitsuse, et tagada riigiorganite normaalne toimimine,» ütles Temur Gulia oma toetajatele kohalike agentuuride teatel.
Mille vastu abhaasid protestivad? Põhimõtteliselt protestivad nemadki «Vene seaduse» vastu (nagu grusiinid kevadel), aga see ei ole selline seadus, mis võtab sihikule kodanikuühendused ja ajakirjanduse. Abhaasidele on vastukarva investeerimisleping Venemaaga, mis ähvardab viia turismisektori Vene kapitali kätte, samuti tekitab raevukat vastuseisu võimalus, et venelased saavad hakata Suhhumis ja mujal kortereid ostma.
Juba varem teede ja sildade blokeerimisega alanud protestid kulmineerusid reedel. Kuigi Abhaasia parlament ei kiitnud koosoleku päevakorda heaks ja istung jäi ära, nõudsid protestijad, et saadikud läheksid istungile ja hääletaksid Venemaaga sõlmitud leppe vastu. Meeleavaldajad rammisid veoautoga parlamendi piirdeaeda ja tungisid selle territooriumile, loopides korrakaitsjate pihta kive, pudeleid ja mune ning saades vastu suitsupomme ja pisargaasi.
Siiski ei saa Abhaasias rulluvaid rahutusi vaadelda lihtsas võtmes, et ühel pool on Vene-meelsed ja teisel pool iseseisvuslased. Tegelikult rõhuvad ka protestijad sellele, et nemad pole Venemaa vastu, vaid vastupidi, nad on Venemaale tänulikud «iseseisvuse» tunnustamise eest ja toetavad täielikult Venemaa «sõjalist erioperatsiooni» Ukrainas. Samuti võib näha kummalist pilti, kuidas nn Vene-vastasele protestile on tuldud Venemaa lippu lehvitades.
/nginx/o/2024/11/18/16492477t1h2c0e.jpg)
Tuleb teada, et Abhaasias pole turismiga seotud objekte enamasti erastatud, aga need on abhaasidele ühel või teisel moel oluliseks tuluallikaks. «Vene lepingu» tagajärjel kaotaksid kõigepealt need abhaasid, kel on riiklikes struktuurides nii-öelda käsi sees ja kes kardavad, et venelased võtavad nende tuluallika üle. Alahinnata ei maksa ka kartust venelaste massilise sissevoolu ees, mis muudaks demograafilist olukorda. Lepete jõustumisel muutuks Abhaasia Musta mere rannik Venemaa Sotši piirkonna pikenduseks, nn Suur-Sotšiks.
Abhaasias Pitsundas suvitasid kunagi nõukogude riigijuhid alates Jossif Stalinist ja lõpetades Mihhail Gorbatšoviga ning seal on peatunud ka Vladimir Putin. Aastail 1958–1961 – Nikita Hruštšovi ajal – ehitati sinna riiklik suvilakompleks, nn riigisuvila. See anti eelmise aasta detsembris Abhaasia parlamendi otsusega üle Venemaa omandusse, kuigi praktiliste sammudega on Abhaasia võimud venitanud, lisades kohe seadusesse ka piiravaid sätteid. Need kutsusid esile isegi Vene välisministeeriumi protesti.
Huvitav on märkida, et riigisuvila andmise puhul Venemaale nimetas Gruusia välisministeerium (mida juhtis äsja pettusega valimised võitnud Gruusia Unistus) seda «Vene Föderatsiooni järjekordseks ebaseaduslikuks sammuks Gruusia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse vastu».
Praegu kõne all olev «Vene leping» püüab Abhaasia rannikut juba süsteemsemalt kontrolli alla võtta ja selleks suurendas Venemaa vahepeal survet. Suve lõpus otsustas Moskva külmutada Abhaasia sotsiaal-majandusliku programmi rahastamise, kuni Abhaasia ei täida Moskva ees oma «kohustusi». Kohustuste hulka kuuluvad Moskva arvates just korterite müügi võimaldamine venelastele ning kõik sammud, mille järel saab Abhaasia turismisektori üle võtta.
Selles olukorras tahaksid abhaasid, et kõik jääks vanaviisi ehk Venemaalt tuleksid dotatsioonid isehakanud riigi ülalpidamiseks, aga turismitulu jääks abhaaside kontrolli alla. Venemaa seevastu seob dotatsioonid suurema kontrolliga Abhaasia üle. See aga tähendab, et kui Abhaasias peaks võimule tulema praegu protestiv opositsioon, siis on uus president ja valitsus peagi täpselt samasuguse Venemaa surve all, nagu on Aslan Bžania praegu.
Toimuva taustal ei maksa unustada, et Abhaasia on koht, kus võim on juba ulatuslike rahvaprotestide tõttu käest kätte käinud – kõigepealt 2014. ja siis 2020. aastal. Pole aga lootust, et võimuvahetus võiks mingi suurema muutuse tuua, sest mõlemad pooled sõltuvad Venemaast. Ka praeguse vastasseisu puhul on pakutud lahendusena seda, et Vene lepingu ratifitseerimine jäetakse ootele, kuni tuleval aastal toimuvad uued presidendivalimised.
Tõenäoliselt tähendaks see, et siis surub Moskva põlvili juba uue Abhaasia valitsuse ja leping kiidetakse parlamendis ikkagi heaks. Mõned vaatlejad näevad aga olulist tasakaalutegurit Türgi näol, kes püüab Venemaa nõrgenemisel Kaukaasias järjest enam kanda kinnitada, sealhulgas investeeringutega Abhaasiasse.
Kuna Ukraina on sõjas suurel määral rivist välja löönud Venemaa Musta mere laevastiku, võib see tahta luua endale uusi tugipunkte just Abhaasia rannikul. Seegi ei pruugi olla Türgile meeltmööda areng, sest Venemaa nõrgenemise järel tahab Türgi olla Mustal merel ainus domineeriv jõud.