INTERVJUU ⟩ Leedu välisminister: Venemaal ei tohi lasta vabalt kaaperdada ja häkkida

Ainuke strateegia Vladimir Putinile vastu hakkamiseks on julgus, sest Putin tahab tõmmata liitlaste vahele eraldusjooni ja soovib, et me kardaksime sõja laienemist, ütles eile Tallinna külastanud Leedu välisminister Gabrielius Landsbergis. Foto: Madis Veltman

Venemaa peab aru saama, kus on punased jooned ja milline vastulöök nende ületamisele järgneb, ütles Leedu välisministri ametist lahkuv Gabrielius Landsbergis, tuues näite, et NATO on ajaloos korra artikkel viie käiku lasknud.

Ametisse astuv Leedu valitsus peaks arutama tõsiselt Leedu sõdurite Ukrainasse saatmise võimalust, leidis Landsbergis.

Gabrielius Landsbergis
 

• Sündinud 7. jaanuaril 1982. aastal Vilniuses.
• Bakalaureusekraad ajaloos ning magistrikraad rahvusvahelistes suhetes ja diplomaatias Vilniuse Ülikoolist.
• Töötanud Leedu välisministeeriumis, presidendi- ja riigikantseleis ning saatkonnas Belgias.
• 2014–2015 Euroopa Parlamendi liige.
• 2016–2020 seimisaadik.
• 2020. aasta 11. detsembrist välisminister.
• Kuulub konservatiivsesse Isamaaliitu, juhtis parteid aastast 2015, ent teatas pärast oktoobrikuistel parlamendivalimistel saadud kaotust, et astub erakonna esimehe kohalt tagasi ja võtab poliitikast vaheaja.
• Tänu abikaasa Austėja Landsbergienė erakoolidele ja -lasteaedadele on ta olnud üks seimi ja valitsuse rikkamaid liikmeid. Paaril on neli last.
• Üks tema vanaisadest on iseseisvusliikumise Sąjūdis ja Isamaaliidu rajaja Vytautas Landsbergis ning isa kirjanik Vytautas V. Landsbergis.

Tulite Eestisse lennukiga, kas kartsite ka?

Ei, ma usaldan meie ametiasutusi. Nad tegelikult teevad suurepärast tööd, kui see puudutab igasuguseid võimalikke ja kujuteldavaid ohte, mida me tunnetame, aga mida ilmtingimata tegelikult ei ole.

Lendamine on väga mugav. 50 minutit ja oled kohal.

Millised olid teie esimesed mõtted, kui kuulsite Vilniuses toimunud lennuõnnetusest?

See ei ole ilmselt üllatav, et esimene mõte, mis inimestele kohe pähe tuli, oli seotud Venemaaga, sest siin piirkonnas on paljud asjad seotud Venemaa tegevusega. Aga enne uurimise lõppu ei saa kiirustada mingisuguste järelduste tegemisega.

Esmaspäeval käisid meil peaaegu terve päev arutelud institutsioonidega, kes õnnetuse uurimisega tegelevad. Seetõttu on minu sõnumid praegu suhteliselt ettevaatlikud, et mitte panna rõhku ühele võimalusele teiste ees.

Olete öelnud, et kui selgub, et toimunu taga on Venemaa, siis võib Leedu algatada ka NATO artikkel viie. Mida te sellega mõtlete?

See on hüpoteetiline võimalus. Ma ütlesin, et teatud juhtudel on üks valik käivitada artikkel viis.

Artikkel viit on kasutatud korra, selle ajendiks oli 11. septembri terrorirünnak Ameerika Ühendriikide vastu. See annab ettekujutuse, kuidas artiklit viis saab rakendada.

See ei tähenda ilmtingimata, et tankid peavad üle piiride rullima. See võib tähendada kõikvõimalikke asju.

Seda tuleb selgitada, et mitte ainult meie sõbrad ei mõistaks, vaid ka meie vaenlased saaksid aru, et on teatud piirid – kui neid ületatakse, siis sellele järgneb vastus.

Me peame oma sõpradega rääkima, milline see vastus võiks olla, et olla väga konkreetne. Kas see juhtum ületab punased jooned, seda ma ei saa praegu arutada.

Rääkides hüpoteetiliselt. Mis võiks teie arvates olla sellise intsidendi puhul NATO vastus?

Siin on erinevad võimalused ja ma ei räägi ainult sõjalistest võimalustest.

Sanktsioonid on teatud juhtudel ka üks vastulöögi võimalus. Venemaa saab siiani hankida Euroopast palju asju. Olen kindel, et näete seda oma piiril. Leedus on hästi näha, et sanktsioonid ei ole peatanud Leedu ja Valgevene piiril kaubavahetust, mis lõpuks jõuab itta, Venemaale. See on privileeg, mis Venemaal siiani on.

Neil on Euroopas võimalik olla kohal ka diplomaatiliselt. Vene diplomaatidel on privileeg vabalt reisida. Neil on endiselt nii palju privileege ja nad usuvad, et see ongi justkui asjade loomulik seis.

Mingis mõttes on neil õigus. Me oleme kokku leppinud, et nad võivad selliseid privileege siiani omada, aga see ei pea nii jääma.

Novembri keskel sai kahjustada Leedu ja Rootsi sidekaabel Läänemeres. Mis järeldused te sellest olete teinud?

Saan sidekaabli kohta öelda vaid seda, et minu arvates on väga huvitav kokkusattumus, et taas räägime Hiina laevast, ankrust ja kaablist. Viitan siin intsidendile, mis toimus teie ranniku lähedal aasta tagasi. Jälle juhtus see Läänemeres ja sidekaabliga. See on kummaline kokkusattumus. Uurimine käib. Võibolla veidrad õnnetused juhtuvadki. Ma ei tea.

Aga ma usaldan institutsioone. Mida iganes nad teada saavad, siis nad on valmis seda ütlema. Kui see oli õnnetus, ja kui see on veider õnnetus, siis nad ütlevad seda. Kui see oli sabotaaž, siis nad ütlevad ka seda. Me ei karda välja öelda, kuidas asjad on. See on kõige tähtsam.

Mis puudutab õnnetusi ja intsidente, oleme väga keskendunud igale üksikjuhtumile. See on mõistetav. Aga kaabli ja mille iganes asemel ma räägiksin pigem vajadusest selgete punaste joonte ja nende ületamisel järgnevate vastuste järele.

Võib olla, et Venemaal polegi mingit tegemist ei lennuki ega ka kaabliga. Kõik on võimalik. Aga see ei tohiks meid takistada arutamast, kuidas sellistele olukordadele reageerida.

Venemaal on kokku ligi 800 kummituslaeva. Meie kehtestame sanktsioonid vaid 30-le. See on piinlik.

Ajaloos on näited olemas. Sel aastakümnel on USA olnud vastamisi pretsedenditute küberrünnetega. Hübriidrünnakutega said pihta paar naftajuhet. Suur lihatööstusettevõte ei saanud töötada, sest selle arvutitesse ja e-süsteemidesse häkiti sisse.

Toona rääkisid president Joe Biden ja president Vladimir Putin sellest omavahel. Niipalju kui teame avalikest allikatest, siis Biden ütles Putinile väga selgelt, et on punased jooned ja kui need ületatakse, siis järgneb USA kättemaks.

Me oleme samas alliansis, siis see tähendab, et Washington kaitseb samamoodi ka Vilniust ja Tallinna. See tähendab, et me võime saata sarnase sõnumi. Nagu USA jaoks, on punased jooned ka Eesti ja Leedu jaoks.

Seda tuleb öelda. Me peame sellele keskenduma. Ei ole nii, et võid vabalt kaaperdada ja häkkida jne. Ei. Me oleme NATO.

Mainisite sanktsioone ühe vastumeetmena, kui Venemaa ületab punased jooned. Olete alates 2022. aastast olnud ELi sanktsioonide ettevalmistamise juures. Miks sanktsioonid ei toimi nii tõhusalt, kui lootsime?

Suures pildis ütleksin poliitilise tahte puudumine. Minu arvates on see kahetsusväärne.

Me kuulutame, et kehtestame sanktsioonid 30-le või uues sanktsioonide paketis veidi enamale Venemaa varilaevastiku laevale. Tegemist on kindlustamata kummituslaevadega, mille abil voolab Venemaa majandusse kümneid miljardeid eurosid, need on suur osa Venemaa majandusest ja nad liiguvad Läänemerel.

Raportid näitavad, et Venemaal on kokku ligi 800 kummituslaeva. Meie kehtestame sanktsioonid vaid 30-le. See on piinlik. Mis kokkulepe see on? Üle 770 laeva on endiselt väljas. See pole sanktsioon.

Kelle tahet on vaja muuta ja kuidas?

Ma ei hakka ühtegi riiki nimetama. Mulle tundub, et Euroopa on kaotamas tahet eksisteerida. See on meie julgeoleku küsimus. Kui me ei leia 27 riigiga konsensust, siis kas me ikkagi mõistame, et Venemaa kasutab iga saadavat eurot meie vastu. See on peamine küsimus. Võib püüda Ungarit veenda, aga probleem on selles, et ta ei ole ainuke.

Olete rääkinud, et Eesti ja Leedu peaksid olema valmis saatma oma sõdureid Ukrainasse. Mitu Leedu sõdurit tuleks saata, et sellest abi oleks?

Uus Leedu valitsus on kohe ametisse asumas (Landsbergis teatas, et võtab poliitikast vaheaja – toim) ja ma saan praegu anda vaid isiklikku nõu.

Kui [Prantsusmaa] president [Emmanuel] Macron pakkus sellise võimaluse [sõdurite saatmiseks], siis mina toetasin seda, sest arvan, et tuleb otsida strateegilisi viise olukorra muutmiseks Ukrainas. Julgeolekugarantiide puhul räägime samamoodi, et järgmise rünnaku ajal ei oleks Ukraina enam üksi. Me peame midagi teisiti tegema.

Sinna vägede saatmine on üks sellistest viisidest. Näiteks võiks hulk riike, loodetavasti NATO, paigutada vägesid Ukrainasse, sarnaselt eFPga (NATO lahingugrupid – toim) Eestis, Lätis ja Leedus. See võib olla uus eFB, mis on näiteks brigaadi mõõtu. Praktikas võib selle kokku panna kvoodi järgi, et suuremad riigid saadavad rohkem sõdureid kui väiksemad. Aga see võib olla ka vabatahtlik – need, kes soovivad, saavad saata rohkem.

Ametisse asuv valitsus peaks võtma seda teemat väga tõsiselt ja pühendunult. Leedu võiks minna välja rohkemate jõududega, kui meie jaotusvõti nõuaks. Kui aluseks on näiteks Saksamaa suurus ja Leedu peaks saatma seitse sõdurit, siis mina soovitaksin saata palju rohkem.

Rääkides tulevikust, siis mis järgmise kahe aasta jooksul Leedu välispoliitikas muutub?

Ma võin vaid väljendada lootust, et paljud asjad ei muutu.

Uuel sotsiaaldemokraatide juhtimisel moodustataval valitsusel on tugev mandaat. See annab vabaduse, aga sellega kaasneb ka vastutus. Väga paljud inimesed usaldasid neid ja rahvas ootab, et tehakse seda, mis suure enamiku leedukate arvates on õige.

Mina usun jätkuvalt, et Leedu välispoliitika toetub tugevale vundamendile. Me oleme näidanud, et väikesel riigil võib olla tugev hääl. Väike riik võib tulla välja tugevate argumentidega, kui teised ei söanda seda teha. Tuleb võidelda selle eest, mis on õige.

Mina võitlesin väärtustepõhise välispoliitika eest. Ma usun, et pragmaatilisemat välispoliitikat kui väärtustepõhine välispoliitika ei ole. Meie eksistents sõltub sellest, et teistel oleksid väärtused. Kui me ise kaotame need väärtused ja lõpetame vabaduste, demokraatia, sõnavabaduse, inimõiguste toetamise, siis kes meid kaitseb. Kui me tahame, et meid kaitstakse, siis väärtused on need, mida me peame kaitsma.

Kui see alusmüür jääb püsima, siis oleme õigel teel.