:format(webp)/nginx/o/2017/01/05/6229469t1ha54d.jpg)
/nginx/o/2024/12/18/16553335t1he078.jpg)
Hollandi peaministri Dick Schoofi sõnul oleks NATO kaitsekulutuste miinimumtaseme tõstmise asemel praegu mõistlikum keskenduda kaitsetööstuse arendamisele, et juba olemasoleva raha eest saaks tõesti ka osta soovitud relvastust.
Kiievi vankumatute toetajate leeri kuuluva riigi valitsusjuht rõhutas selle nädala hakul Postimehele antud usutluses, et esmalt tuleb Ukrainal aidata talv üle elada ja siis pakkuda neile piisavalt ressursse, et kevadel saaks nad võidelda endale välja tugevama positsiooni võimalikeks läbirääkimisteks Venemaaga.
Dick Schoof
- Sündinud 8. märtsil 1957 Santpoortis.
- Õppinud Nijmegeni ülikoolis linna- ja maaplaneerimist.
- Pikaaegse ametnikuna töötanud Hollandi omavalitsuste liidus hariduspoliitika alal, Hollandi haridus-, kultuuri- ja teadusministeeriumis ning justiitsministeeriumis asekantslerina.
- 1999–2003 oli riigi immigratsiooni- ja neutralisatsiooniteenistuse direktor ning 2003–2010 siseministeeriumi avaliku korra ja turvalisuse peadirektor.
- 2013–2018 pidas terrorismivastase võitluse ja julgeoleku riikliku koordinaatori ametit, 2018–2020 oli Hollandi luure- ja julgeolekuteenistuse peadirektor ning 2020. aastast kuni tänavu maini justiits- ja julgeolekuministeeriumi kantsler.
- 2. juulil 2024 nimetati Hollandi peaministriks.
- Praegu parteitu, kuni 2021. aastani kuulus sotsiaaldemokraatlikku Tööparteisse.
Te olete Tallinnas ühendekspeditsiooniväe (JEF) tippkohtumisel. Mille poolest on selles formaadis kaitsekoostöö Hollandile tähtis?
Me oleme veendunud, et Venemaa agressioonisõda Ukrainas on tõeline oht rahule ja julgeolekule Euroopas, nii et seega ka rahule ja julgeolekule Hollandis. Seepärast oleme niivõrd kaasatud.
Toetame tugevalt Ukrainat, oleme ühed eesrindlased. Oleme seal F-16 hävitajatega, Patriotidega ja suure hulga rahaga. Oleme panustanud umbes 10 miljardit eurot, aga lõpuks ulatub summa umbes 17 miljardi euroni, mis on Hollandi jaoks suur raha. Ja sama kehtib Balti riikide kohta.
Seda tahame näidata ka oma kohaloluga siin. Enne Tallinna tulekut käisin Ämari õhuväebaasis, kus meie F-35 [hävitajad] on praegu neljaks kuuks rotatsiooni korras tegemas õhuturvet. See on minu arvates tähtis panus, mida anname Balti riikidele, kuid me arvame ka, et NATO liitlastena on oluline üksteist toetada ja aidata. Lühikest aega olime oma Patriotidega ka Leedus. Me soovime tagada, et oleme kaasatud.
Enne kohtumist avaldas Eesti soovi leppida kokku, et JEFi ja hiljem ka NATO liikmed panustaks 0,25 protsenti SKTst Ukraina aitamisse – Holland juba teeb seda – ja annaks lubaduse kulutada kaitsele 2,5 protsenti SKTst (kohtumisel vastavat otsust ei sündinud – toim). Mida teie sellisest sihist arvate?
Me täiesti mõistame, mis on selle küsimuse taga, ning ka NATO peasekretär ja Hollandi endine peaminister [Mark Rutte] käis välja lubaduse, et see peaks olema rohkem kui kaks protsenti. Kuid minu arvates on oluline, et me kõik leppisime kokku minimaalselt kahes protsendis ja endiselt pole kõik NATO liitlased kahe protsendi juures.
Meie oleme, aga me jõudsime sinna äsja ning me näeme, et kaitsele kulutamine on keeruline. Seda Euroopa kaitsetööstuse, aga ka Ameerika tööstuse tõttu – nad ei suuda alati tarnida seda, millele sa tahad oma raha kulutada. Nii et minu arvates on liiga vara arutada NATO eelarve tõstmise teemat.
Aga ma täielikult mõistan, millest see tõukub, sest julgeolekuolukord Euroopas pole hea, geopoliitiliselt on olukord muutumas. Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu kestab edasi. Seega ma mõistan küsimust, aga me pole valmis ütlema: «Jah, me teeme seda.» Esiteks vaatame, et jõuame kahe protsendini ja kulutame selle raha tõesti kaitsele.
Tuleb tagada, et Euroopa kaitsetööstus on konkurentsivõimeline, tõhus ja valmistab NATO-le õigeid asju.
Holland plaanib osta uusi hävituslennukeid, tugevdada mereväge, hankida tanke. Kui laialdane on praegu riigi ühiskonnas toetus kaitse ja sõjaväe arendamisele?
See on huvitav küsimus, sest Hollandi inimesed pole traditsiooniliselt eriti sõjakad inimesed. Aga nad näevad tugevama, tõhusa ja efektiivse armee loomise vajalikkust.
Me oleme alati olnud tehnoloogiliselt esirinnas. Ja seepärast kasutame praegu F-35 – see pole juhus, et meie õhuväel on F-35d. Meie merevägi oli traditsiooniliselt alati oluline, sellel on pikk-pikk ajalugu. Kuid me tahame olla merejõud. Ja me arutasime ja räägime tankipataljonidest. Me sulgesime need mõne aasta eest ja nüüd näeme, et meil on neid jälle vaja. Seega teeme sakslastega lähedast koostööd, et näha, kuidas me saame seda teha.
Kuid me teeme naabritega alati väga tihedat koostööd: töötame koos belglastega, töötame koos taanlastega, Ühendkuningriigiga, sakslastega, et ehitada üles väga tugevat kaitset ja väga tugevat NATOt.
Te juba viitasite, et kaitsetööstus vajab edendamist. Euroopa kavandab selles valdkonnas tugevamat koostööd, kuid kust peaks tulema raha vajalikeks investeeringuteks?
Kui iga riik kulutab kaitsele kaks protsenti SKTst, siis raha küsimus pole peaaegu et oluline. Raha on olemas.
Aga fakt on, et Euroopa kaitsetööstus pole veel selleks valmis. Nad ei suuda toota seda, mida me küsime. Ma arvan, et peame võtma asja käsile, eriti Euroopas, kus me räägime palju Euroopa konkurentsivõimest võrreldes Hiina või Ameerika Ühendriikidega. Ka kaitsetööstus võiks selle küsimusega tegeleda ja olla konkurentsivõimeline, investeerida. Meil on pikaajalised lepingud ja me saame teha pikaajalisi lepinguid, mida kaitsetööstus tahab. Ja me saame kiirendada protsessi.
Asi pole mitte ainult Euroopa toodangu ostmises, vaid rohkem Euroopa toodangu ostmises. Tuleb tagada, et Euroopa kaitsetööstus on konkurentsivõimeline, tõhus ja valmistab NATO-le õigeid asju. Ja ma arvan, et see on Euroopa kaitsetööstuse enda jaoks väga huvitav väljavaade ning see peaks olema avatud protsess – see peaks olema tõesti Euroopa oma ja mitte ainult ühe või kahe riigi oma.
Kas Euroopa suudab praeguses olukorras Ukrainat tugevamini toetada, kui Ameerika Ühendriigid peaksid oma kurssi muutma?
See on tõsi. Kõik kõnelevad läbirääkimistest, isegi [Ukraina] president [Volodõmõr] Zelenskõi. Kuid hollandlased on alati öelnud ja suur osa NATO liitlasi on samuti öelnud, et läbirääkimised peaks algama, kui Ukraina on nende pidamiseks piisavalt tugev.
Minu arvates on tähtis tagada, et Ukraina inimesed elavad talve üle. Venelaste pommitamine ja rünnakud hävitavad kogu energiainfrastruktuuri. See peaaegu ei toimi. Seega peaksime pingutama, et nad elaksid selle talve üle, sest kui nad seda ei tee, toimuvad läbirääkimised algusest peale kehvast seisust.
Teiseks arvan ma, et peaksime n-ö ette varustama – tagama, et Ukrainal on kõik vajalikud ressursid tugeva positsiooni hoidmiseks kevadel ja siis saab Ukraina olla sellelt positsioonilt osaline läbirääkimistes, nagu ka Euroopa. Sest minu arvates ei tohi see arutelu olla vaid Venemaa ja Ameerika vahel.
Sõda kestab edasi. On väga keeruline võtta NATO osaks riiki, kus käib sõda.
Üha enam on viimasel ajal juttu olnud võimalikust Euroopa sõdurite paigutamisest Ukrainasse rahu tagama. Kas Holland oleks valmis selles osalema?
On pisut ennatlik seda küsimust küsida ja sellele vastata. Esiteks pole me isegi alustanud läbirääkimisi, nii et pisut vara on praegu rääkida, kes pakub rahuvalvejõude.
Kuid lõpuks tuleb kõike arutada. Me peame olema väga ettevaatlikud, kõik sõltub sellest, mida läbirääkimised toovad – on need vaherahu- või tõelised rahuläbirääkimised? Ja siis saame hakata küsima, mis on riikide kombinatsioon või mis organisatsioon saab pakkuda sõdureid rahuvalvejõududeks. Selle küsimusega tegelemiseks on liiga vara.
Kuidas peaks Euroopa käima seni ümber Venemaaga? On ju Saksamaa kantsler Olaf Scholz pidanud Venemaa juhi Vladimir Putiniga telefonivestlust, samas kui EL on kimpus uute Vene sanktsioonide kehtestamisega.
Euroopa peaks selles asjas ühinema, mitte lõhenema. Seega on väga oluline, et kui üksikud valitsusjuhid on president Putiniga ühenduses, peaksid nad kooskõlastama seda Euroopa Komisjoniga. Ja Euroopa Komisjon peaks olema esimene, kes tegutseb.
Samas peaks eurooplased mängima olulist rolli läbirääkimistes ning Euroopa peaks tõesti astuma esile ja tagama, et nad on osaks läbirääkimistest.
Osa Ukrainale pakutavast tulevikuperspektiivist on ELiga liitumine, kuid Holland on kiiresse laienemisse pikka aega kriitiliselt suhtunud. Milline on teie positsioon praegu?
Endiselt sama. Me ei ole kriitilised mitte riigi pärast, vaid tahame samm-sammult toimuvat protseduuri ja et ei oleks poliitilisi kõrvalekaldeid. Sest siis võivad tekkida tõsised probleemid, kui nad on juba liitunud, ja seepärast olemegi ettevaatlikud. Loomulikult me joondume Ukraina teemal Euroopa Komisjoni järgi, kuid siiski toetame väga tugevalt sammhaaval liikumist. Me teeme seda iga laienemisarutelu puhul.
Sama on tõsi Ukraina ja NATO puhul. Viimasel, juulikuisel tippkohtumisel Washingtonis me leppisime kõik kokku mõistes «pöördumatu», kuid samuti sammhaaval [liikmeks saamise poole liikumises]. Sõda kestab edasi – on väga keeruline võtta NATO osaks riiki, kus käib sõda.
Hollandisse valgunud Lähis-Ida pinged häirivad valitsuse töörahu
/nginx/o/2024/12/18/16553336t1h4a1e.jpg)
Kuu aega tagasi Amsterdamis lahvatanud vägivaldsed rünnakud Iisraeli jalgpallifännide vastu ja sellele järgnenud terav debatt valitsuses paiskas Hollandi neljast parteist koosneva valitsusliidu kriisi, mis erakondliku kuuluvuseta peaministri Dick Schoofi sõnul on nüüdseks lahendatud, samas kui pinged ühiskonnas püsivad.
Oht paremäärmuslasi, liberaalkonservatiive, kristlikke demokraate ja põllumeeste erakonda kätkeva liidu lagunemiseks tekkis, kui rahandusministeeriumi nooremminister Nora Achahbar väitis, et juudiviha puudutava arutelu käigus kasutasid tema valitsuskolleegid sisserändajate aadressil rassistlikke väljendeid, mistap astus ta tagasi. Pärast mitu tundi kestnud kriisikoosolekut otsustasid Achahbari kristlikud demokraadid siiski jätkata alles juulis moodustatud võimuliidus.
Schoof ütles sel nädalal Postimehele, et tema kabineti töörahu on taastunud, aga laiemad pinged pole kuhugi kadunud. «Tõeline probleem on meie ühiskonnas,» lausus peaminister, kelle sõnul on valitsus töötanud välja antisemitismi vastase tegevuskava ja paneb selle rakendamisele ka palju rõhku. «Eriti just polariseerumine on Hollandis mureks ja valitsusena saame mängida rolli inimeste vahel sildade ehitamises.»
Tema sõnul on ühtekuuluvus riigi elanikkonnas tähtis julgeolekuküsimus. «Kui rääkida kerksusest, ka kerksusest praegu geopoliitiliselt toimuva suhtes, siis me alustasime arutelu Venemaa agressiooniga seonduvatest teemadest,» ütles Schoof. «Aga tõeliselt heaks kerksuseks on vaja ühtset ühiskonda. Lisaks kaitsele, kõigile karmidele meetmetele, sõjalisele varustusele, inimestele ja diplomaatiale on tarvis ühtset ühiskonda ja me püüdleme selle poole.»
Holland on olnud Iisraeli üks kindlamaid toetajaid Euroopas ning võimuliidu suurima jõu – paremäärmusliku Vabaduspartei – juht Geert Wilders sooviks viia riigi saatkonna Tel Avivist üle Jeruusalemma.
Samas on õigusühendused üritanud kohtu kaudu saavutada Hollandi relvatarnete peatamist Iisraeli ning pärast Hamasi 2023. aasta 7. oktoobri rünnakut on riigis sagenenud juudivihast kantud kuriteod.
Ulatuslik vägivald vallandus tänavu 7. novembril, kui Amsterdami jalgpalliklubi Ajax võõrustas Tel Avivi Maccabit. Valdavalt sisserändajatest koosnevad jõugud ründasid pärast matši tänavatel liikuvaid Iisraeli meeskonna fänne ja karjusid nende suunas Palestiina-meelseid ja Iisraeli-vastaseid hüüdlauseid. Kokku sai vigastada kümmekond inimest.
Enne jalgpallikohtumist põletasid aga mõned Maccabi fännid Amsterdami politsei sõnul Palestiina lippu ja hõikusid araablastevastaseid solvanguid.