KOMMENTAAR ⟩ Vene fašismi hädanarratiivid Crocuse veresauna ja Kirillovi tapmise puhul

Crocus City Halli kontserdimaja Moskva lähedal Krasnogorskis 25. märtsil 2024 ehk kolm päeva pärast terrorirünnkut. Foto: OLGA MALTSEVA / AFP / Scanpix

Mida on ühist vähemalt 145 inimese surmaga lõppenud rünnakul tänavu märtsis Moskva lähedal Crocus City Halli kontserdimajas ning Venemaa kindrali Igor Kirillovi ja tema käsundusohvitseri tapmisel sel nädalal Moskvas?

Esimesena torkab ehk pähe see, et Venemaal, kus inimelu ei maksa suurt midagi, ongi üks kõrge kindral vähemalt sama palju väärt kui saalitäis kontserdikülastajaid. Eriti kui Kirillovi puhul oli tegemist kurikuulsa tegelasega, kes kureeris ukrainlaste vastu keemiarelva kasutamist ning ning on levitanud kõige fantastilisemais vandenõuteooriaid nn Ameerika biolaborite kohta Ukrainas jm.

Kuid on üks olulisem ühendav asjaolu, mis väljendub Venemaa avalikus versioonis selle kohta, kes on süüdi. See tähendab, et tähtis pole see, kes on tegelikult rünnaku taga –  selles on kontserdimaja rünnaku ja kindral Kirillovi õhkulaskmise juhtumid ilmselt väga erinevad –, vaid oluline on see, kes peab olema süüdi avalikkuse silmis.