Suri Prantsuse parempopulistide käilakuju Jean-Marie Le Pen

Endine Prantsuse parempopulistide liider Jean-Marie Le Pen Pariisis 2019. aasta 1. mail. Foto: JULIEN DE ROSA / EPA / SCANPIX

Prantsuse parempopulistide ajalooline liider Jean-Marie Le Pen suri täna 96 aasta vanuselt, teatas tema perekond uudisteagentuurile AFP.

Le Pen, kes oli juba mitu nädalat hooldekodus, suri keskpäeval lähedaste juuresolekul, märkis pere avalduses.

Parempopulistliku erakonna Rahvuslik Liit (RN, algselt nimega Rahvusrinne ehk FN) kaasasutaja Le Pen šokeeris kogu Prantsusmaad 2002. aastal, kui ta jõudis presidendivalimiste teise vooru oma jõulise sisserändajate vastase valimiskampaania toel.

Prantsuse poliitikas nimetati omal ajal Le Peni omamoodi kolliks (kellega lapsi hirmutatakse), kes poole sajandi jooksul õhutas viha seoses sisserändega.

Sageli süüdistati teda rassismis ja antisemiitluses, üks tema kurikuulsamaid seisukohti on holokausti tähtsuse pisendamine kui ta ütles, et see on vaid pelk seik ajaloos.

Tema tütar, Marine Le Pen võttis erakonna juhtimise üle 2011. aastal. Just antisemiitlus oli peamine põhjus, miks Marine Le Pen ta neli aastat hiljem erakonnast välja kihutas, püüdes eemalduda isa äärmuslikust mainest ja tuua pildile oma nägemus parempoolsusest.

Sestsaadik, kui partei end ka 2018. aastal ümber Rahvuskoguks nimetas, on erakond muutunud vihasest nišiparteist märgatavalt rohkem peavooluerakonnaks ja saavutanud väljapaistvat edu.

Läinud aasta Euroopa Parlamendi valimistel saatis RN-i suur edu ning järgnenud üldvalimistel võitsid nad Prantsusmaa parteidest enim parlamendikohti.

Marine Le Peni nn parem käsi ja RN-i esimees Jordan Bardella üles hoolikalt sõnastatud järelhüüdes, et Jean-Marie Le Pen «teenis alati Prantsusmaad».

«Prantsuse armee sõdurina Indo-Hiinas ja Alžeerias, rahvatribuunina rahvusassamblees ja Euroopa Parlamendis, ta teenis alati Prantsusmaad ning kaitses selle identiteeti ja suveräänsust,» kirjutas 29-aastane Bardella sotsiaalmeediaplatvormil X (endine Twitter).

«Täna mõtlen ma kurbusega tema perele, tema lähedastele ja mõistagi Marine'ile, kelle leina tuleb austada.»

Endine dessantväelane Le Pen, kes näis olevat rahul provokaatori rolliga kui tegelikult presidendiametis oleva poliitikuna, oli ka ise üllatunud, kui ta 2002. aastal peaaegu riigipea toolini välja jõudis. Presidendivalimised võitis toona Jacques Chirac.

Aastaid hiljem kiitles ta, et paremäärmusluse tõus Euroopas näitas, kuidas tema ideed olid läinud peavoolu.

Jean-Marie Le Pen sündis 20. juunil 1928 Lääne-Prantsusmaal Bretagne'i piirkonnas väikeses sadamalinnas La Trinité-sur-Meris õmblejanna ja kaluri perre.

Tema isa kalapaat sõitis Teise maailmasõja ajal otsa meremiinile. Isa hukk oli ränk löök noorele Le Penile.

Hiljem, kui veri vemmeldas ja tekkis soov sõdida, läks Le Pen vabatahtlikuna teenistusse ning osales kahes Prantsuse koloniaalvalduse sõjas – esmalt Esimeses Indo-Hiina sõjas (1946-1954) Vietnamis ja seejärel Alžeeria vabadussõjas (1954-1962).

Veidi aega pärast naasmist Alžeeriast läks ta poliitikasse ning temast sai Prantsusmaa noorim parlamendiliige vaid 27 aasta vanuses, kui ta 1956. aastal rahvusassambleesse valiti.

Ent lahingutandri kutsele ta vastu panna ei suutnud ning hiljem samal aastal osales ta Prantsuse-Briti sõjalises ekspeditsioonis Suessi kanali hõivamiseks. Mõned aastad hiljem liitus ta uuesti armeega, et võidelda Alžeeria Prantsusmaa koloniaalmaaks jäämise nimel.

Nii nagu Vietnamis, nii ajas teda raevu tõik, kuidas Prantsusmaa kaotab oma koloniaalvaldusi. Selles süüdistas ta otseselt Teise maailmasõja kangelast Charles de Gaulle'i, kes Alžeeriale iseseisvuse andmisega aitas kaasa Prantsusmaa väiksemaks muutmisele.

Väljapaistva oraatori ja juuraharidusega Le Pen kasutas edukalt ära nii impeeriumiaega taga igatsevate parempoolsete kui Põhja-Aafrika suurriigist põgenema sunnitud Prantsuse asunike viha.

Silmaklapp, mida ta aastaid kasutas, andis juurde tema toonasele rusikavõitleja kuvandile. Alles aastaid hiljem ütles Le Pen, et kaotas oma silma, kui surus telgivaia auku, mitte aga nii nagu arvati olevat olnud, et ta kaotas silma kakluses.

Aastal 1972 kaasasutas ta Rahvusrinde, mida nimetati rahvuslikuks, sotsiaalseks ja populaarseks parteiks, ning kaks aastat pärast seda osales ta esimest korda presidendivalimistel.

Tema poliitikukarjääri algusaastad olid rahutud, eriti andis selleks indu tema varjamatu rassism ja antisemiitlus, mis tabas mingit närvi toonases ühiskonnas, mida kummitas kollaboristliku Vichy-valitsuse režiim Teise maailmasõja ajal.

Aastal 1976 kärgatas Pariisi korteris, kus Le Pen oma abikaasa Pierrette'i ja kolme lapsega elas, pomm, mille plahvatus vigastas kergelt kuut inimest, kuid millest Le Penide pere pääses.

Kaheksa aastat hiljem lahutas Pierrette abielu, veidi aega hiljem poseeris ta peaaegu alasti Playboy ajakirjale, kandes teenijanna stereotüüpset riietust – tegu oli naise ninanipsulise vastusega oma abikaasa soovitusele hankida endale töö koristajana.

Ent FN-i esimene valimisedu saabus 1980-ndate aastate keskpaigas, kui erakond kogus parlamendis 35 kohta. Sellele vaatamata kukkus partei toetus drastiliselt järgmisel kahel aastakümnel. Osaliselt oli põhjus ka selles, et muutus valimissüsteem, mis hakkas soosima suurparteisid.

Le Peni sõnum aga jäi samaks. Kriitikat jagus tal nii sisserändele, poliitilisele eliidile ja ka Euroopa Liidule, kuigi ise oli ta europarlamendi liige üle 30 aasta.

Aastal 2007 ütles Le Pen, et Ungari immigrandi poeg Nicolas Sarkozy, kes võitis presidendivalimised, ei ole piisavalt prantslane, et riigipea ametis olla.

Ühtlasi hoiatas Le Pen korduvalt ka Aafrika sisserände eest, mis ühel hetkel ujutab Prantsusmaa üle. Samuti ütles ta, et natside okupatsioon Prantsusmaa põhjapoolse poole üle Teise maailmasõja ajal «ei olnud eriti ebainimlik».

Kuid kõige krooniks oli tema seisukoht holokausti kohta, mida ta nimetas korduvalt pelgaks seigaks ajaloos. Sellised seisukohad teenisid talle hüüdnime Vabariigi Kurat ning tõid kaasa ka ühe mitmest tema süüdimõistmisest kohtus antisemiitluse ja rassismi süüdistuste alusel.

See lõi kiilu ka tema ja tütre Marine'i vahele, kes seejärel võttis ette missiooni puhastada toona veel FN-i nime kandnud erakonna maine.

Kui 2015. aastal parteist väljaheitmine oli Jean-Marie Le Peni jaoks hoop, siis täielik alandus saabus 2018. aasta alguses, mil Marine otsustas loobuda Rahvusrinde brändist.

Jean-Marie suhted halvenesid ka oma jumaldatud lapselapse Marion Marechal-Le Peniga, kes oli telegeeniline endine parlamendiliige ning kelles nähti parempoolsuse uut juhti. Ent ka tema taandus vanaisa elust ja eemaldus brändist.

Selle ilmseim näide oli see, et ta loobus oma täisnimest sotsiaalmeediakontodel ning on sestsaadik lihtsalt Marion Marechal.