Leedus raputati üles süngete natsikuritegude varjud

Võimuahned Leedu poliitikud kaevasid välja mälestused Teise maailmasõja õudustest, mis olid unustuse hõlma vajumas.

Nemunase jõe kaldal kõrguvas Kaunase äärelinnas peidab end raagus kirsipuude taga punase katusega madal maja. Tolle hoone trepi ees avatud raudvärava parempoolsel postil seisab leedukeelne kiri «Elupäästvad viisad». Teisel väravapostil on maagilised jaapani kirjamärgid.

Fonoluku nupule vajutamine meelitab endise Jaapani diplomaadi Chiune Sugihara kodu sisemusest välja habetunud teadlase, kell üll USA multifilmilegendi Homer Simpsoni pildiga kollast värvi pusa.

«Poolast põgenenud juudid ootasid just siin värava taga 1940. aasta suvel võimalust saada transiitviisa Jaapanisse. Natside eest pääsesid nad esialgu pakku, nüüd tuli pageda ka Nõukogude režiimi käest,» lausub too Kaunase Vytautas Suure ülikooli ajaloolane Linas Venclauskas.

Jaapani konsuli värava taga viisajärjekorras juudi sõjapõgenikud 1940. aasta suvel. Foto: Sugihara Maja

«Võimaluste aken Leedust lahkumiseks oli juutidel toona üüratult ahas – juulist augusti lõpuni,» märgib Venclauskas. Punaarmee okupeeris Leedu 15. juunil 1940. aastal. Kaunas oli üleöö paksult tanke ja sõdureid täis ning Stalini piltide ja punalippude meelevallas.

Leedu Schindleri nimekiri

Ainuke tee Kaunasest välja viis Nõukogude Liidu kaudu, sest lääne suuna blokeerisid natsid. Selles trööstitus olukorras mõtlesid paar juuti koos Kaunases resideerinud Hollandi konsuli Jan Zwartendijkiga välja skeemi, mis suutis bolševikud ära petta.

Hollandi saatkonnas hakati hädasolijatele kibekiiresti väljastama reisidokumente Kariibi meres Venezuela ranniku lähedal asuvale Curaçao saarele, mis kuulus Madalmaadele. Juudi põgenikele kehtisid lääneriikides ranged vastuvõtukvoodid ja Curaçaole sisenemisõiguse andnud pitseriga tõendid võimaldasid piirangutest kõrvale hiilida.

Lootus tupikust pääseda levis ajutises Leedu pealinnas Kaunases kulutulena.

Jaapani konsul Chiune Sugihara koos pere ja konsulaadi heaks töötanud sakslasest assistendi Wolfgang Gudzega. Foto: Sugihara Maja

Transpordi otseühendust Kaunase ja Curaçao vahel aga polnud. Kõige kiirem tee Atlandi ookeani saarele viis esmalt Trans-Siberi raudteel vuravate rongidega Vladivostokini, sealt edasi sai vaid veeteed mööda, mille teele jäi ka 1936. aastast Saksamaaga liidus olnud Jaapan.

«Sugihara andis elupäästvaid transiitviisasid välja ohtlikus keskkonnas, sest ta tegi seda oma valitsuselt ametlikku heakskiitu saamata,» räägib Venclauskas. «Eriliseks teeb surmale määratud juutide päästmisaktsiooni ka see, et hollandlasest Zwartendijkiga Jaapani diplomaat isegi ei kohtunud. Põgusalt suheldi telefoni teel.»

Sugihara endises tööruumis asuval vanaaegsel tammepuust laual on küünlajalad, tindipott sulega, joonelised paberilehed transiitviisa saanud isikute nimedega, trükimasin ja üks viisadest. Käsitsi kirjutatud luitunud ajaloolistelt tõenditelt paistab Jaapani diplomaadi laitmatu käekiri. Kiri on kaunis, joonistatud filigraanselt.

Jaapani konsuli välja antud transiitviisa. Foto: Petras Malukas/AFP/SCANPIX

«Lisaks reisidokumentidele tuli teele asumisel punavõimule ette näidata ka rongipilet, mis maksis tollal ligi 200 USA dollarit ehk praeguses arvestuses ligi 4800 eurot. Alla 11-aastastele lastele kehtis pool hinnast,» selgitab Venclauskas.

Samal ajal üritasid venelased värvata kõiki Kaunasest Hollandi saarele lahkuvaid juute agentideks. «Pole küll ühtegi jälge, et mõni Sugiharalt transiitviisa saanud sõjapõgenikust oleks lõpuks töötanud nõukogude spioonina,» kinnitab Venclauskas.

1940. aasta septembris sunniti leedukatele peale juba Nõukogude Liidu passid ning seejärel tegi piiriületuse otsused vaid NKVD.

Curaçao märgiti viisadel sihtkohaks, ent keegi tegelikult seda paika ei sihtinud. Lõpuks randus tollel Kariibi mere saarel vaid paar Hollandi kodanikust juuti.

Kaunase Vytautas Suure ülikooli ajaloolane Linas Venclauskas.

Kokku päästis Sugihara koos Hollandi kolleegiga Kaunases üle 6000 Poola juudist sõjapõgeniku elu. Väljastati 2139 transiitviisat. Ühe viisaga sai reisida terve pere: mehed, nende naised ja lapsed.

Peaaegu kõik skeemis osalenud sõjapõgenikud jõudsid Jaapanisse kohale hoolimata sellest, et Kaunasest Vladivostokki on 9285 kilomeetrit ja Siberi raudtee lõpp-punktist Kōbesse sõitmiseks tuli ületada veel 1461 kilomeetrit vett. Reis raudteel kestis ise vähemalt kaks nädalat. Tõusva päikese maalt liikusid juudid edasi peamiselt USAsse, Kanadasse, Austraaliasse või Uus-Meremaale ja lõpuks Palestiinasse.

«Curaçao märgiti viisadel sihtkohaks, ent keegi tegelikult seda paika ei sihtinud. Lõpuks randus tollel Kariibi mere saarel vaid paar Hollandi kodanikust juuti,» ütleb Venclauskas.

Vene, inglise ja saksa keelt vabalt rääkinud Jaapani diplomaat Sugihara, kes juutidega suheldes kasutas hüüdnime Sempo, jõudis Leetu 1939. aasta sügisel. Ta tuli diplomaatilisest ametist Mandžuuriast koos abikaasa, kahe lapse ja lapsehoidja rollis abikaasa õega, et saata Tokyosse luureandmeid Saksa vägede ja Punaarmee liikumise kohta. Leedus sünnitas naine ka kolmanda lapse.

Jaapani konsul Leedus Chiune Sugihara koos abikaasa Yukikoga. Foto: Sugihara Maja

Sõja ajal töötas Sugihara veel Prahas, Königsbergis ja Bratislavas, pärast Saksamaa kapituleerumist võttis nõukogude võim ta kinni Rumeenias. 1947. aastal Jaapanisse naastes lahkus ta välisministeeriumi teenistusest, sest seal puudus huvi Leedus töötanud diplomaati edasise karjääri vastu.

Pogrommid leedukate mälus

«Kui Sugihara majamuuseumi avasime, siis heitis rahvusvaheline juudi kogukond meile ette, et tahame niiviisi leedukatelt holokausti süü maha pesta. Kohalikud aga olid pahased, et miks reklaamime Jaapani diplomaati, mitte meie endi kangelasi,» märgib Venclauskas.

Sugihara muuseumi giid selgitab veel, et ta ise on tavaline leedukas ja on pidanud ka enda kohta käivaid eelarvamusi murdma. «Tihti arvatakse, et holokausti uurimine on ainult juutide pärusmaa,» ütleb ta.

Holokaust on Leedus siiani väga hell teema, millest on raske rääkida tapetud inimeste suure arvu ja kohalike elanike osalemise tõttu juutide hukkamisel.

«Leedus polnud surmalaagreid. Juudid suruti Kaunases ja Vilniuses asuvatesse getodesse ning hävitati seal. Juudigetod lõid küll natsid, ent kohalike kollaborantide kaasabil,» ütleb Venclauskas. «Vähemalt 3000 leedukat olid holokaustiga otseselt seotud. Kõik nad ei hoidnud küll ise otseselt taparelva käes.»

«Paljud natsidega koostööd teinud leedukatest sõjakurjategijad põgenesid pärast Teist maailmasõda Kanadasse või Ladina-Ameerika riikidesse,» räägib Venclauskas, lisades, et nõukogude võim mõistis kohale jäänud natside käsilased surma või saatis Siberisse.

Holokaust Leedus tähendas kuule. Inimesed lasti julmalt maha. «Probleem on selles, kuidas me holokausti mõtestame,» ütleb Venclauskas. «Milline taak lasub nendel inimestel, kes elasid juudigetode läheduses ja kuulsid sealt pidevalt kostvaid püssipauke ning ei võtnud ikkagi mitte midagi selle kõige takistamiseks ette.»

1995. aastal palus Leedu president Algirdas Brazauskas juudi rahvalt vabandust leedukate rolli pärast holokaustis. Ise nõukogudeaegsete küüditamiste ja repressioonide tõttu palju kannatanud rahval on olnud keeruline käsitleda endi korda saadetud julmusi.

Holokaust Leedus
 

• Enne Teist maailmasõda elas Leedus ligi 200 000 juuti ehk litvakki, kes olid leedukate kõrval suuruselt teine rahvusgrupp.
• Juudid moodustasid enne holokausti kümme protsenti Leedu rahvastikust, Eestis oli sama näitaja 0,4 protsenti.
• 95 protsenti litvakkidest tapeti peaaegu ühe aasta jooksul. Pärast holokausti elas Leedus vaid paar tuhat juuti.

Leedukate ja juutide suhted muutusid keerulisemaks esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal 1940–1941. «Leedus oleme harjunud vaatama end ohvritena,» tõdeb Venclauskas.

Juutide kohta levivad negatiivsed stereotüübid pole siiani Leedus kadunud. «Paljud inimesed usuvad siiani, et juudid olid suured bolševike toetajad ja tervitasid Leetu sisse marssinud Punaarmeed. Ka need, kes Teise maailmasõja ajal hoidsid veel kinni unistusest säilitada Leedu iseseisvus, nägid nõukogude venelasi ja juute sarnaste vaenlastena,» selgitab Venclauskas. «Saksa okupatsiooni ajal mõjutas antisemiitlikke meeleolusid ka natsipropaganda.»

Nemunase Koidu tõus

Mineviku varjud on tagasi, sest maa põleb jälle – nii Ukrainas kui Lähis-Idas. Leedu oktoobrivalimistel tõusis orbiidile uus partei Nemunase Koit, mis kasutas antisemitismi kaarti valijate mobiliseerimiseks.

Detsembris ei möödunud Leedus päevagi ilma juutide küsimust lahkamata. Valitsemisse kaasatud Nemunase Koidu liidri Remigijus Žemaitaitise antisemitismi ja holokausti eitamise soustis esitatud Iisraeli-vastane retoorika langes viljakale pinnasele.

Nemunase Koidu esimees Remigijus Zemaitaitis (vasakul teine) kätleb Leedu sotsiaaldemokraatide peaministri Gintautas Paluckasega (paremal) pärast ühise koalitsioonileppe sõlmimist, 21. novembril 2024. a. Valitsusse kuulub ka partei Demokraadid Leedu Eest. Foto: Mindaugas Kulbis/AP/SCANPIX

Korraga muutus väga nähtavaks, kuidas Leedu poliitikud saavad siiani ekspluateerida leedukate ajaloolisesse mällu kinnistunud müüti juutidest, kes aitasid kaasa nõukogude võimu korraldatud tapmistele ja küüditamisele.

«Nõukogude okupatsiooni aegsetest küüditatute mälestustest jookseb siiamaani sageli läbi kibedus, et NKVD tuli meid arreteerima ja nende hulgas oli juute,» räägib Venclauskas. «Tegelikult küüditati ka töösturitest ja pankuritest juute, kes olid nõukogude võimu silmis samuti pursuid. Küüditati ohtlikuks peetud sionistliku liikumise juhte.»

«Üks viis holokausti käsitlemiseks on sellest teemast rääkida. Leedu ajaloolased on teemat süvitsi uurinud ja kuriteod on dokumenteeritud. Probleem on aga selles, et leedukatel on raske tunnistada oma osa holokaustis,» ütleb USAs Leedu ajaloolise mälu-uuringutega tegelev Dovilė Budrytė.

Ka 1930ndate Leedust käis üle antisemitismi laine, sest tekkis majanduskonkurents leedulaste alustavate ettevõtete ja juudi ettevõtete vahel, sõnab Budrytė. «Katoliiklikes väiksemates külades püsisid toona veel tagurlikud hoiakud, et juudid tapsid Jeesuse.»

Praegu poliitikas toimuv näitab, kui pikk tee on meil veel käia, et mõista leedukate rolli holokaustis.

Politoloogiaprofessor Dovilė Budrytė.

Leedus on mitu juudi kogukonda, kel oma arusaamised ja organisatsioon: Kaunases ja Vilniuses elavad juudid, religioossed ja mitte religioossed juudid, litvakid ja nõukogude ajal Leetu saabunud juudid.

«Nõukogude ajal Leetu saabunud juutide arusaamine ajaloost on teine kui Leedu põlistel juutidel,» märgib Budrytė. «Juudiküsimus tõusetub Leedus alati skandaalide ajal ning sellel on rahvusvaheline mõõde, mis muudab asja veelgi valulikumaks, sest teised riigid hakkavad korraga meile näpuga näitama, mida valesti teeme.»

Venclauskas osales eksperdina möödunud aastal Nemunase Koidu esimehe Žemaitaitise suhtes algatatud kohtuasjas, mille eesmärk oli teha kindaks, kas parlamendiliige läks pahuksisse põhiseaduses paika pandud väärtustega. Žemaitaitis lahkus parlamendist enne põhiseaduskohtu otsust, sest teda ähvardas kümneaastane saadikutöö keeld.

Vihakõne kohtusaaga

Teine Žemaitaitisega seotud kohtuasi on pooleli Vilniuse kohus, mis peab tegema selgeks, kas Nemunase Koidu liidri sõnu võib käsitleda vihakõnena. Tõenditeks on Žemaitaitise sõnavõtud Gazas toimuva kohta.

Näiteks 13. juulil 2023. aastal kirjutas Nemunase Koidu esimees sotsiaalmeedias: «Kui kaua veel põlvitavad meie poliitikud juutide ees, kes tapsid meie kaasmaalasi, aitasid kaasa leedulaste järele nuhkimisele, piinamisele ja meie riigi hävitamisele. […] Toimus juutide holokaust, aga veel suurem holokaust pandi leedukate vastu toime Leedus!»

Palestiinlaste kaitseks tõmbas Žemaitaitis paralleeli Gazas surma saanud laste ja 3. juunil 1944. aastal Leedu Pirčiupiai külas toimunud tapatalgute vahel, kus tema väitel aitasid juudid mõrvata 119 leedukat, nende hulgas 49 alla 16-aastast last. Tegemist polnud faktiliselt õige infoga, sest ajaloodokumendid viitavad selle sõjakuriteo puhul sakslastele.

Gazas hukkunud tsiviilisikute arvu kohta sõnas Žemaitaitis, et ta ei imesta enam Leedu lorilaulu värssidesse pandud lause üle: «Juut ronis redelil ja kukkus alla/Lapsed, võtke kepp ja tapke see väike juut.»

Lapsed toiduabi järjekorras Gazas, 23. detsembril 2024. Hamasi ja Iisraeli konfliktis on Palestiina terviseministeeriumi andmetel (mida arvesab ka ÜRO) alates 7. oktoobrist 2023. aastal surma üle 45 000 palestiinlase, kellest 70 protsenti on naised ja lapsed. Vigastada on Gazas vältava sõjategevuse tõttu saanud üle 100 000 palestiinlase. Foto: Mahmoud Zaki/ZUMA/SCANPIX

Põhiseaduskohus otsustas möödunud aastal, et kuna kõik Leedu parlamendiliikmed on lubanud tegutseda vastavalt kehtivale põhiseadusele, rikkus Žemaitaitis seda põhimõtet. Leedu põhiseadus ei luba rahvusepõhist diskrimineerimist ja ei salli vihakõnet.

Vilniuse kohtu otsust veel pole, ent Žemaitaitis on hariduselt jurist ning kohtupidamise detailid on talle selged. Poliitilist kapitali on ta lõiganud praeguses olukorras märtrit etendades ja süüdistades valitsust tema sõnade väänamises ning kõiki teisi vastaseid Gazas toimuva suhtes kriitiliste hoiakute antisemitismiks sildistamises.

Tegemist on erakonna juhiga, kelle valimisaastal registreeritud 2500 liikmega partei noppis 15 protsenti häältest ehk 20 kohta 141-liikmelises seimis. Nemunase Koidu toetus pärineb peamiselt Lääne-Leedus asuvalt Žemaitija kõrgustikult, mis on rahvuslikult ja katoliiklikult meelestatud ning kultuuriliselt homogeenne paik.

«Praegu poliitikas toimuv näitab, kui pikk tee on meil veel käia, et mõista leedukate rolli holokaustis, ja ma ei räägi kollektiivsest süüst, vaid endale tunnistamisest, mida see tähendas. Holokaustist rääkimine on samas Leedu koolides kohustuslik. Hea märk on ka see, et inimesed tulid tänavatele, et protestida Nemunase Koidu valitsusse kaasamise vastu,» arvab Budrytė.

85 aastat tagasi seisid Poola juudid Kaunases asuva Jaapani konsuli värava taga, oodates elupäästvat transiitviisat oma peredele. Vaid Hollandi ja Jaapani diplomaadid näitasid tol saatuslikul hetkel üles julgust võõraste hingede päästmiseks kehtivaid reegleid painutada ja olid valmis riskima.

Erakonnale Nemunase Koit nime andnud jõkke voolab Kaunase läänetipus sama tumeda veega Nerise jõgi. Kahe jõe veed korraga segunevad, liikudes seejärel rahulikus üksmeeles Kura lahe poole.

Põline kaunaslane Venclauskas tuletab Sugihara majamuuseumi ajaloolasena kõigile meelde, kui tähtis on ka kõige keerulisematel hetkedel elus jääda humaanseks.