Võib vaid üritada ette kujutada, kui valusalt lööb inimese süda, kes oma rindele läkitatud vennast, isast või pommide eest põgenemisel ühenduse muu maailmaga kaotanud vanaemast pole nädalaid, kuid või aastaid midagi kuulnud. Ukrainas toimuva Venemaa täiemahulise invasioonisõja algul avas uksed Rahvusvahelise Punase Risti jälituskeskuse büroo, mille laual üritatakse vastuseid leida kümnete tuhandete kadunute kohta mõlemalt poolt rindejoont.

Vene invasioonisõja alguses olid Genfi eeslinna Versoix’ kontoris telefonid lähedaste otsimisest ahastuseni viidud inimeste kõnedest punased. Kõnekeskuse dispetšerid võtsid vastu sisse tulnud kõned. Kõigilt küsiti vajalikku informatsiooni: isiklikud andmed, millal viimati oldi ühenduses, kus lähedane võidi kinni võtta, kõikvõimalikud kontaktandmed juhuks, kui laekub uut informatsiooni.

Kõnekeskuse endine dispetšer ning nüüd büroos kadunute otsimisega tegeleva meeskonna juht Natalja Novõk rääkis Postimehele, et Genfi konventsioonidest tulenevalt ollakse kohustatud abivajajad ära kuulama, toru hargile viskamata. Sageli tuli rinda pista vihaste helistajatega, kes on pettunud, et lähedasi pole sõjakaosest veel leida suudetud.

«Oli palju rahulolematust, osa inimesi ütles, et nad ei saa enam kedagi usaldada,» tõdes Novõk.

Kommentaarid (1)
Copy