KOMMENTAAR ⟩ Kannatused ühendavad ukrainlasi, mitte ei lahuta neid

Ukraina ühtsuse tähistamine Lvivis 2024. aasta jaanuaris. Toona laotati Lvivis lahti kõige pikem Ukraina lipp, mida hoidsid sõdurid, lapsed ja ooperi- ning balletiteatri näitlejad. Foto: Anastassia Smolienko/ZUMA/SCANPIX

Ühtekuuluvus on tervet ja vastupidavat ühiskonda iseloomustav võtmetingimus – omadus, mis määrab ühiskonna võime kriise ületada.

​​Ukraina on rohkem kui kolmekümne taasiseseisvusaasta jooksul suutnud suurte vapustuste ajal kokku hoida ja tõestanud, et kannatused ühendavad rahvast, mitte ei lahuta neid. Ühtsust näidati 2004. aasta oranži revolutsiooni päevil, siis väärikuse revolutsiooni ajal ja lõpuks kaitstes end täiemahulises agressioonisõjas, kus peagi algab neljas vastupanuaasta.

On tõsi, et omariiklust tähistavate kümnendite ajal on mõned eraldusjooned ühiste jõupingutuste ja demokraatlike protsesside tulemusel hägustunud. Teised eraldusjooned kustutas Venemaa agressioon. Näiteks on sõjast tingitud riigisisene ränne raputanud piirkondlikku demograafilist pilti ja ka see on kiirendanud nn pehme jõu abil toimunud ukrainastumist.