INTERVJUU ⟩ Telefonikõned vaenlasele: kuidas uurida Venemaa meelsust sõja ajal?

Vene armee värbamisplakat Moskva bussipeatuses 2023. aastal. Vladimir Putin peab läbi viima veel ühe mobilisatsioonilaine, sest ei jätku piisavalt inimesi, kes oleksid vabatahtlikult valmis armeega liituma, ütleb sotsioloog Oleksandr Šulga. Foto: NATALIA KOLESNIKOVA/AFP/Scanpix

Ukraina sotsioloog Oleksandr Šulga ja tema Venemaa Konfliktide Uuringute ja Analüüsi Instituut (IKAR) teevad agressorriigis regulaarseid avaliku arvamuse uuringuid.

Šulga tunnistab, et nende telefonikaarte Venemaale helistamiseks on blokeeritud. Samas pole see tema sõnul võimatu ettevõtmine: tuleb vaid seada küsimused nii, et teisel pool toru võtvad venelased kahtlustavaks ei muutuks.

Mis ajast te venelaste suhtumisi ja meelsust uurite?

Alustasime 2022. aasta jaanuaris, umbes kuu enne laiaulatuslikku invasiooni. Enne seda tegelesin Ukrainat puudutavate uuringutega. Mul on õnnestunud juhendada isegi üht Valgevene valimisi puudutavat uuringut, uksesuuküsitlusi Gomelis.

Esimese uuringu aluseks olid venelastega 9.–20. veebruarini tehtud telefoniintervjuud – küsitlusperioodist, mis lõppes kolm päeva enne laiaulatusliku invasiooni algust. Me panime selle uuringu pealkirjaks «Kas venelased tahavad sõda?». Küsisime neilt Donbassi kohta ja seda, mis on sõja, invasiooni põhjused.

Tahtsime mõõta, kas Vene avalikkuse suhtumine klapib Vladimir Putini ähvarduste ja narratiividega. Tulemused olid kõnekad. Aga me ei avaldanud seda uuringut, sest kui te meenutate toonast aega, siis meid võinuks süüdistada venelaste heaks töötamises ja hirmuõhkkonna loomises.

Mis tollest uuringust siis selgus?

Et jah, venelased tahtsid sõda. Aga nad tahtsid kiiret ja võidukat sõda, mitte sellist veresauna nagu praegu.

Ja siis algas täiemahuline invasioon. Minu jaoks polnud küsimus, kas ma teen uuringuid või lähen sõtta. Oli vaid küsimus, kas ma põgenen või võitlen. Ma valisin neist teise ja teenisin territoriaalkaitsevägede ridades kuni 2022. aasta sügiseni, üheksa kuud. Seejärel naasin Kiievisse.

Tagasi tulles küsisin teistelt Ukraina sotsioloogidelt, kui palju uuringute tegijaid meil Venemaa peal on. Vastus oli, et ei ühtegi. Tol hetkel, nagu nüüdki, olin veendunud, et me vajame igakuist sotsioloogilist uuringut Venemaal toimuva kohta.

Me vajame Venemaaga tegelevat instituuti. Mitte sellist nagu meie mõttekoda, sest me oleme valitsusväline MTÜ, millel pole riiklikku toetust. Aga me tõesti vajame russolooge, samamoodi nagu külma sõja ajal olid kremloloogid.