JÄRELVAADATAV ⟩ Tsahkna pidas riigikogu ees välispoliitika aastakõne

Riigikogus toimus täna kell 10 olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus traditsioonilise Eesti välispoliitika aastakõnega esineb välisminister Margus Tsahkna (Eesti 200).

Postimees avaldab välisministri kõne täies mahus.

Maailmas on tunda 1930ndate aastate lõpu hõngu. Reeglitel põhinev maailmakord on suureneva surve all. Autokraatiad koguvad jõudu ja koonduvad. Demokraatlike ühiskondade sisse ja demokraatlike riikide vahele püütakse lüüa kiile, olemasolevaid vastuolusid võimendada ja väärtuspõhimõtteid alavääristada.

Selle valguses peab demokraatlik maailm eneselt küsima – kas laseme ohtudel kasvada, kuni on liiga hilja, nagu seda tehti toona, või koondume otsustavalt oma väärtuste kaitsele?

Alles see oli, mil paljud Euroopa liidrid ütlesid, et oleks pidanud Balti riike kuulama, kui me idas kasvava agressiooniohu eest hoiatasime. Täna ütleme: kuulake meid ka nüüd. Kaalul pole rohkem ega vähem kui meie kõigi vabadus; selle hoidmine eeldab võitu Ukrainas, agressiivse Venemaa pikaajalist ohjeldamist, liitlassuhete tugevdamist ning enesekindlamat Euroopat.

Eesti välispoliitika lähtub riigi pikaajalise strateegia «Eesti 2035» eesmärgist kindlustada turvalist ja kvaliteetset ühiskonda, riigile julget olekut.

Austatud kuulajad!

Eesti iseseisvust tagav rahvusvaheline kord on otsese rünnaku all Ukrainas, kus peetava sõja tulem määrab Euroopa julgeoleku aastakümneteks – kas piiride muutmine relva jõul on võimalik, kas agressioon tasub ära, kas riikidevahelistes suhetes kehtib ühiselt kokku lepitud õigus või hoopis tugevama jõud. Need on Eestile eksistentsiaalse tähtsusega küsimused.

Putin pole oma eesmärke muutnud – ta soovib endiselt nii kogu Ukraina allutamist kui ka Euroopa julgeoleku põhimõttelist ümberkorraldamist. Ta on viinud Venemaa tupikusse, millest väljarabelemiseks hakkab aeg tema jaoks otsa saama; saavutamata on kõik ta algsed strateegilised eesmärgid. Seetõttu on Putini katsed Lääs Ukrainat toetavalt kursilt kõrvale kallutada aina meeleheitlikumad. Ta loodab, et see, mis on seni jäänud saavutamata sõjaliselt, õnnestub kätte saada läbirääkimistelaua taga. Sellesse lõksu aga me langeda ei tohi!

Keegi ei soovi rahu rohkem kui ukrainlased. Loomulikult tahab seda ka Eesti. Kuid me teame, et rahul ja rahul on vahe. Jaltas kokku lepitud rahu Balti rahvastele õiglust ei toonud; Müncheni sobingus lubatu püsima ei jäänud. Rahu, mis selle sõja lõpus saabub, peab olema õiglane ja püsiv.

Õiglane rahu lähtub rahvusvahelisest õigusest, sealhulgas territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse põhimõttest. Eesti ei tunnusta piiride muutmist relva jõul ega ühegi riigi õigust piirata kellegi teise vabadust valida endale liitlaseid. Õiglane rahu tähendab sedagi, et kuriteod saavad karistuse ja kahjud korvatud. Me ei lase maailmal unustada, et Putin on sõjakuritegude eest tagaotsitav. Peame järjekindlalt võitlema küüditatud Ukraina laste naasmise eest oma perekondade juurde ning töötama selle nimel, et veel käesoleva aasta jooksul lepiks rahvusvaheline kogukond kokku Ukraina-vastase agressioonikuriteo eritribunali statuudis.

Rahu püsimiseks tuleb kindlustada Ukraina julgeolek, majanduslik jätkusuutlikkus ning poliitiline stabiilsus. Euroopas pole paremat julgeolekugarantiid kui NATO kollektiivkaitse ega kindlamat moodust tagada riigi poliitiline stabiilsus ja majanduslik areng kui liikmesus Euroopa Liidus. Need kaks toetavad teineteist – julgeolekuta pole stabiilsust ja heaolu, stabiilsuse ja heaoluta julgeolekut. Ühtlasi on nii NATO kui Euroopa Liit avalikult öelnud, et soovivad tulevikus näha Ukrainat oma liikmena. Sellest eesmärgist loobumine või selle muutmine läbirääkimiste käigus välja vahetatavaks kauplemisobjektiks õõnestaks meie kollektiivset tõsiseltvõetavust ka muudes teemades. Seetõttu jätkab Eesti Ukraina euroatlantilisele lõimumisele kaasa aitamist, nähes selles olulist kasu ka NATO-le ja Euroopa Liidule endale. Läände lõimitud, sõjaliselt võimekas, iseseisev ja demokraatlik Ukraina on parim vastumürk Venemaa imperialismile ja lahendus sõja tegelikule juurpõhjusele, milleks on Putini suutmatus leppida Nõukogude Liidu lagunemisega.

Daamid ja härrad!

Viimastel kuudel on liitlaste vahel hoogustunud arutelu Ukrainale pakutavate julgeolekugarantiide üle. See arutelu on õigeaegne, sest Ukraina julgeolekut kindlustavad garantiid peavad rakenduma kohe, kui lahingutegevus lõpeb, ja seda ka juhul kui NATO liikmesuseni jõudmine võtab aega; nende sisu peab olema lubadus Ukrainat agressiooni võimaliku kordumise korral kaitsta; selle lubaduse veenvust peavad tagama reaalsed sõjalised võimed. Ukraina julgeolek on esmajoones Euroopa julgeoleku küsimus. Seetõttu peavad Euroopa riigid olema neis garantiides peamised koormakandjad, kuid nagu Atlandi-üleses julgeolekus üldiselt, on ka Ukraina julgeolekugarantiide puhul tarvilik USA osalus. Eesti on valmis liitlastega neid garantiisid arutama, neid ühiselt välja töötama ja rakendamises ka osalema.

Head sõbrad!

Naiivne on loota, et rahu on võimalik saavutada vaid sellest rääkides, või – veel hullem – agressorit teiste rahvaste vabadusega toites. Rahu saab tulla vaid läbi tugevuse. Selleks tuleb kindlustada Ukrainale jõupositsioon ja tõestada, et Lääs pole oma kursilt kõrvale kaldumas. Kui peaks ka juhtuma, et USA abi mõnes valdkonnas väheneb, peab enam kui 400 miljoni elanikuga Euroopa suutma vajalikud lüngad ise täita.

Eesti on teiste Põhjala ja Balti riikide kõrval suuremaid Ukraina sõjalisi toetajaid; meie senine abi küündib enam kui poole miljardi euroni. Eraldame ka sel aastal 0,25% SKT-st Ukraina sõjaliseks abiks ning kutsume üles liitlasi tegema sama. Kui kõik liitlased seda teeksid, küündiks Ukrainale antava sõjalise abi kogumaht 120 miljardi euroni, mis on meie hinnangul agressori tagasisurumiseks piisav. Rõhutan ka üle, et Eesti ei sea meie poolt antud relvade osas Ukrainale mingeid omapoolseid piiranguid ja kutsume samaks üles ka teisi; me ei tohi ise Ukraina käsi siduda. Tähtis on ka see, et Ukrainale lubatu reaalselt ja kiiresti kohale jõuaks. Vaatame lootusrikkalt NATO vastloodud Ukraina-missiooni poole, mis peab kindlustama, et lubatu teoks saaks. Koos Ühendkuningriigiga õpetame välja Ukraina sõdureid. Väljaõppesse peab senisest enam panustama ka Euroopa Liit; Eesti ettepanek on suurendada EL-i missiooni EUMAM ambitsioonitaset, jõudmaks võimalikult kiiresti 100 000 Ukraina sõduri väljaõpetamiseni.

Eesti on näidanud eeskuju ka Ukraina ülesehitamisel, viies juba praegu – sõja ajal – ellu reaalseid ülesehitusprojekte, mis lisaks Ukraina vajaduste katmisele vastavad ka Euroopa Liidu reeglitele ja toovad nii Ukrainat liikmesusele lähemale. Meie eesmärk on tõmmata kaasa teisigi riike. Nõnda oleme oma projektidele saanud ja saamas toetust Islandilt, Belgialt ja Taiwanilt, kokku miljonite eurode ulatuses. Veel suurema rahvusvahelise toega on käivitunud kaks Eesti algatust – Tallinna mehhanism, mis kogub toetust Ukraina valitsuse küberturvalisuse tõstmiseks ja IT-koalitsioon, mille eesmärk on suurendada Ukraina sõjalist kübersuutlikkust. Mõlema puhul on meie kaasatud riikide panus sadades miljonites eurodes. Seega tuleb Ukraina ülesehitusse panustatu meile mitmekordselt tagasi – nii julgeoleku, maine kui Eesti ettevõtjatele loodud võimaluste näol.

Head kuulajad!

Venemaa jaoks agressiooni hinna tõstmisel on olnud liiga palju ettevaatlikkust ja pelglikkust. Karta ei tohi mitte agressori kaotust, vaid agressiooni õnnestumist. Ohtlik aeg nõuab otsustavamat tegutsemist. Selleks tuleb teha järgmist.

Esiteks minna jõulisemalt Venemaa peamise tuluallika – energiaekspordi – kallale. Kuigi Euroopa Liit on leppinud kokku Venemaa fossiilkütuste impordi lõpetamises 2027. aastaks, kasvas eelmisel aastal Venemaa vedelgaasi import. Seetõttu kordab Eesti ettepanekut lõpetada kohe ja täielikult energiaimport Venemaalt. Eesti sai sellega hakkama, saavad teised ka.

Suur osa Venemaa naftast liigub Soome lahe kaudu, tekitades sellega kõikvõimalikke probleeme, kuid andes ka lisavõimalusi Venemaa tulude kärpimiseks. Möödunud aastal leppisime Eesti eestvedamisel Põhjala ja Balti ning mitmete teiste riikide vahel kokku, kuidas varilaevastiku toimimist pärssida. Kõik ettevõtted, kes varilaevastiku aluseid käitavad, ja lipuriigid, kes neile legitiimsuse annavad, peavad teadma – me ei jäta kasutamata mitte ühtegi võimalust, et muuta Venemaa verist naftat vedavate aluste tegutsemine võimalikult kulukaks.

Teiseks – kui Euroopa Liidul pole mingil põhjusel võimalik mõnda kaubagruppi sanktsioonide alla panna, tuleb neile kehtestada Euroopa Liidu tollitariifid. Euroopa Komisjon on oma ettepanekud teinud, nüüd tuleb kiiresti edasi liikuda ja tariifid ka otsustada.

Ja kolmandaks tahame uue hoo sisse lükata agressorriigile kuuluva külmutatud vara kasutuselevõtule. Sellel on nii moraalsed kui pragmaatilised kaalutlused. Viimasel kahel aastal olime nende riikide seas, kes seda arutelu rahvusvaheliselt vedas ja kes eeskuju näitamiseks võttis möödunud aastal esimese riigina Euroopas vastu pretsedenti loova seaduse. Meie surve ja terve mõistus on andnud tulemuse – otsuse varadelt teenitava erakorralise tulu kasutuselevõtuks on G7 riigid ja Euroopa Liit teinud; sellega garanteeritakse enam kui 45 miljardi eurose Ukraina abipaketi rahastamist. Nüüd ei tohi poolel teel takerduda, vaid taasavada arutelu varade endi kasutuselevõtu üle, mida on ainuüksi Euroopa Liidus külmutatud üle 200 miljardi euro. Eesti on valmis seda eest vedama ja loodame, et meiega liitub ka uus Euroopa Komisjon.

Head sõbrad!

Ka juhul, kui Ukrainas õnnestub saavutada rahu, ei tohi Lääne poliitika Venemaa suhtes korrata reset’i viga. Venemaa jääb meid ohustama pikaks ajaks, mistõttu peavad NATO ja Euroopa Liit kujundama vastavalt ka oma Venemaa ohjeldamise poliitika. Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja tema rahvusvaheline isoleerimine peavad jätkuma, kuni Venemaa on lõpetanud agressiooni ja hüvitanud tekitatud kahju.

Suhete taastamine Venemaaga eeldab temapoolset usalduse taastamist. Praegu rikub Venemaa kõiki enesele võetud rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas NATO-Vene suhete alusakti, mis on Venemaa tegevuse tõttu ammu surnud.

Valdkond, mida Venemaa poolt hävitatud usalduse valguses hinnata, on relvastuskontroll ja desarmeerimine. Tsiviliseeritud maailm on siin kehtestanud enesele mitmeid piiranguid usus, et ka Venemaa käitub vastavalt. Kuid Venemaa ei tee seda. Seepärast hindame meiegi ühes liitlastega, kas Eestile täna kehtivad ühepoolsed relvastuskontrolli ja desarmeerimise piirangud on veel asjakohased või mitte.

Eraldi tähelepanu pöörame Venemaa hübriidtegevusele, millega Moskva püüab NATO artikkel 5 lävendist allpool demokraatlikke riike sabotaaži ja mõjutustegevuse, hirmutamise ja valimistesse sekkumisega mõjutada. Ka Eesti on saanud taolise tegevuse mõjusid tunda. Venemaa-poolne piiripoide varastamine ja siseministri auto kahjustamine on näited elust enesest. Hübriidtegevusele vastu seismisel lähtume kuuest põhimõttest.

Head sõbrad!

Ka juhul, kui Ukrainas õnnestub saavutada rahu, ei tohi Lääne poliitika Venemaa suhtes korrata reset’i viga. Venemaa jääb meid ohustama pikaks ajaks, mistõttu peavad NATO ja Euroopa Liit kujundama vastavalt ka oma Venemaa ohjeldamise poliitika. Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja tema rahvusvaheline isoleerimine peavad jätkuma, kuni Venemaa on lõpetanud agressiooni ja hüvitanud tekitatud kahju.

Suhete taastamine Venemaaga eeldab temapoolset usalduse taastamist. Praegu rikub Venemaa kõiki enesele võetud rahvusvahelisi kohustusi, sealhulgas NATO-Vene suhete alusakti, mis on Venemaa tegevuse tõttu ammu surnud.

Valdkond, mida Venemaa poolt hävitatud usalduse valguses hinnata, on relvastuskontroll ja desarmeerimine. Tsiviliseeritud maailm on siin kehtestanud enesele mitmeid piiranguid usus, et ka Venemaa käitub vastavalt. Kuid Venemaa ei tee seda. Seepärast hindame meiegi ühes liitlastega, kas Eestile täna kehtivad ühepoolsed relvastuskontrolli ja desarmeerimise piirangud on veel asjakohased või mitte.

Eraldi tähelepanu pöörame Venemaa hübriidtegevusele, millega Moskva püüab NATO artikkel 5 lävendist allpool demokraatlikke riike sabotaaži ja mõjutustegevuse, hirmutamise ja valimistesse sekkumisega mõjutada. Ka Eesti on saanud taolise tegevuse mõjusid tunda. Venemaa-poolne piiripoide varastamine ja siseministri auto kahjustamine on näited elust enesest.

Hübriidtegevusele vastu seismisel lähtume kuuest põhimõttest:

• Esiteks me ei kangestu ega luba end hirmul paralüseerida. Meie reaktsioonid on läbi mõeldud ja kindlameelsed. Väärt eeskuju annab Rumeenia otsus tühistada presidendivalimiste esimene voor pärast seda, kui Venemaa oli, muu hulgas sotsiaalmeediaplatvorme kasutades, valimistesse sekkunud. Peame olema valmis nii ise kui Euroopa Liidus kiirelt reageerima sotsiaalmeediaplatvormidel aset leidvale mõjutustegevusele. Samas tuleb uus tehnoloogia – nagu tehisintellekt – demokraatia heaks tööle panna.
• Teiseks oleme liitlastega ühtsed ja koordineerime tegevust, nagu parajasti Soome lahes elluviidav NATO operatsioon Baltic Sentry seda tõestab.
• Kolmandaks menetleme kuritegusid õigusriigile kohaselt, nagu seda alati teinud oleme, mitte midagi vaiba alla lükkamata. Olgu selle kinnituseks need Venemaa eriteenistuste heaks töötanud isikud, kes täna meie kohtutes süüdi mõistetuna Eesti kinnipidamisasutustes istuvad.
• Neljandaks avalikustame juhtumid ja omistame süü nii kiiresti kui võimalik, hoidudes ennatlikest järeldustest, mis võiksid meie veenvust pärssida. 2024. aastal omistasime 2020. aastal toimunud küberründed täies veendumises Venemaa sõjaväeluure konkreetsetele üksustele ja isikutele, kellele jaanuari EL-i välisasjade nõukogul ka sanktsioonid kehtestatud said. Olime juhtrollis, tehes seda kõike liitlastega koostöös.
• Viiendaks muudame oma õigusruumi ja teeme ettepanekuid rahvusvahelise õiguse, sealhulgas mereõiguse, paremaks kohaldamiseks, et oma julgeolekut nii füüsilises kui küberruumis tagada.
• Ja kuuendaks – me kindlustame, et meie ründamisel on hind, kuid meie valime selle hinna tekitamise aja ja koha ise, lähtumata tingimata sümmeetriast.

Need kuus põhimõtet tuleb vormida nii NATO kui ka Euroopa Liidu poliitikaks.​

Mu daamid ja härrad!

Selle, et Venemaa ei tungi üle piiri, kindlustame toimiva NATO kollektiivkaitsega. Liitlased on eesliiniriikides sõjaliselt kohal ja tõsiseltvõetavad kaitseplaanid tehtud, liitlased on heaks kiitnud Eesti poolt soovitud lävekaitse kontseptsiooni, mille kohaselt viime rünnaku korral kaitsetegevuse kohe ka vaenlase territooriumile. Pidagem aga silmas, et kollektiivkaitse ei saa kunagi valmis. Vastupidi – tõsisem planeerimine ja adekvaatsem ohuhinnang on kinnitanud vajadust liitlaste suurema sõjalise pingutuse järele. See tähendab paratamatult ka vajadust suuremate kaitse-eelarvete järele.

Eesti on valmis suurendama oma kaitsekulu 5%-le sisemajanduse kogutoodangust ja investeerib kaitsesse juba täna kaugelt enam kui 3%. Haagi tippkohtumisel on Eesti ettepanek liitlastele tõsta NATO kokkulepitud kaitsekulude minimaalset taset samuti vähemalt kolmele protsendile SKT-st. On ebaõiglane, et lisaks niigi suuremale riskile peavad piiririigid ning teisel pool Atlandit asuv USA kandma ühise kaitse kohustust ebaproportsionaalselt suures rahalises mahus. Võime olla kindlad, et õiglasemat koormajagamist soovib Euroopa liitlastelt ka äsja taas USA presidendi ametisse astunud Donald Trump.

Eesti on alati olnud ja jääb edaspidigi tugevaid Atlandi-üleseid suhteid väärtustavaks riigiks. Lähedane liitlassuhe on hädavajalik nii Euroopale kui Põhja-Ameerikale, et edukalt 21. sajandi väljakutsetele vastu seista. Omavahelised erimeelsused – ja neid tuleb ikka ette – peab liitlaste vahel lahendama asjatu kärata, vastastikku austaval moel ja üksteise huvisid arvestades. Eesti on valmis ühinema USA initsiatiividega ning neis aktiivselt eestvedajagi olema, nagu seda tegime Kolme mere algatusele uue hingamise andmisel või 5G tehnoloogia turvalisuse kindlustamisel. USA võib olla alati kindel: meie oma sõna ei murra ja panustame – nii nõu kui jõuga – alati oma kaalukategooriast kõrgemal.

Intensiivistunud globaalses konkurentsis on fookusesse tõusnud küsimus haruldaste muldmetallide ja teiste strateegiliste maavarade kontrollist. Siingi on Eestil palju pakkuda, mistõttu peame ühiskonnana võimalikult kiiresti selgeks mõtlema ja läbi arutama ka meie ulatuslike fosforiidivarude targa kasutamise küsimuse.

Riikide grupp, kellega Eesti oma rahvusvahelist tegevust kõige lähedamalt koordineerib, on Põhjala ja Balti riigid. Meil on hea meel, et nn NB8 koostöö on just viimasel ajal eriliselt tugevaks muutunud. Just Soome ja Rootsi liitumine NATOga on loonud täiendava võimaluse tõeliselt integreeritud regionaalse julgeolekuruumi loomiseks. Selleks peame süvendama ühist planeerimist ja intensiivistama ühiseid õppuseid. Jaanuaris Helsingis toimunud piirkonna riikide tippkohtumisel tõdeti, et selleks on tahe olemas. Plaanime oma NB8 grupi eesistumise jooksul 2026. aastal neid teemasid jõuliselt edasi viia. Lisaks peame ära kasutama formaate, mis teisi liitlasi meie regiooniga seovad – näiteks Ühendkuningriigi juhitud JEF, mille tippkohtumine hiljuti Tallinnas toimus.

Piirkondliku koostöö edendamiseks pakub häid võimalusi ka Läänemeremaade Nõukogu, mis võimaldab süvendatud koostööd meie regiooni julgeoleku ja ka majanduse vaatest oluliste liitlaste Poola ja Saksamaaga. Eesti on käesoleva aasta Läänemeremaade Nõukogu eesistujana algatanud protsessi selle organisatsiooni tulevikurolli tugevdamiseks, seda tööd veavad president Ilves ja Leedu endine välisminister Landsbergis.

Head kuulajad!

Aeg, mil Euroopa sai loota teistele, ise sinisilmselt türannidega äritsedes, on pöördumatult möödas. Euroopa Liit kas kehtestab end geopoliitilise tegutsejana või lepime Euroopa vaikse hääbumisega. Nõnda, nagu Eesti välispoliitika siht on olnud püsida Euroopas, on meie sihiks ka see, et Euroopa ise püsima jääks. Selleks vajame konkurentsivõimelist, enesekindlat ja geopoliitilist Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu tugevus eeldab liikmesriikide ühtsust. Põrkume aga liiga sageli ühe liikmesriigi põhimõtteliselt irduva hoiaku vastu kõige olulisemates küsimustes: suhtumises Venemaa agressiooni ja demokraatiasse ning õigusriiki kui sellisesse. Ülejäänud Euroopast erinevat kurssi järgival riigil tuleb tõsiselt kaaluda, kas ta ikka kuulub õigesse perekonda.

Geopoliitiline Euroopa vajab ka enesekindlamat Hiina-poliitikat. Oma võtmehuvide selget kaitsmist ei tohi peljata; karta tuleb hoopis sõltuvusi, millest hoidumine on oluline eeldus nii meie pikaajalistele julgeoleku- kui majandushuvidele. Oleme seni käsitlenud Hiinat kui partnerit, konkurenti ja rivaali. Nüüd, mil Hiina on muutunud Venemaa agressiooni otsustavaks võimaldajaks, on Eesti jaoks selge ka vajadus Euroopa Liidu Hiina-poliitika ümber mõtestada, asetades rõhu tugevamalt Hiinale kui rivaalile ja konkurendile.

Euroopa enesekindluse kasvuks tuleb kasvatada Euroopa kaitsevõimet. Soovime, et Euroopa Liidu suurem aktiivsus kaitseteemadel täiendab NATO kollektiivkaitset ning tugevdab suhteid liitlastega väljastpoolt Euroopa Liitu. Neist põhimõtetest lähtumist ootame ka Euroopa kaitse tuleviku valge raamatu puhul, mida valmistavad ette kõrge välisesindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident Kallas ning kaitsevolinik Kubilius.

Kaitsevõime kasvab, kui suuname sinna enam raha ka Euroopa Liidu tasandil. Käesoleval aastal esitab Euroopa Komisjon uue Euroopa Liidu pikaajalise eelarve ettepaneku. Eesti soovib, et seal kinnitataks suurem rahastus kaitsele, aga ka ELi-siseste piiriüleste ühenduste loomisele, Ukrainale ning eelseisvale Euroopa Liidu laienemisele. Kuid kaitsekulusid tuleb kasvatada juba varem kui 2028. aastal kehtima hakkava uue eelarvega. Enne tuleb tõsiselt võtta arutelu alla kaitsevõlakirjade emiteerimine.

Vaid pikaajaline kaitserahastus võimaldab areneda Euroopa kaitsetööstusel – regulatsioonide ühtlustamisega saab sellele küll kaasa aidata, kuid tegelikud investeeringud tulevad ikka vaid siis, kui tööstusel on põhjust uskuda, et tulevikus jagub ka tellimusi. Kaitsetööstuse arendamine on aga oluline meie strateegilise sõltumatuse vaatenurgast, mistõttu oleme selle seadnud endale eesmärgiks nii Euroopa kui Eesti tasandil.

Raha – ka see, millega arendada kaitset – ei tule aga seina seest. Euroopa Liidu konkurentsivõime on mitte ainult meie heaolu, vaid ka julgeoleku küsimus. Mõned päevad tagasi esitles Komisjoni president „EL-i konkurentsivõime kompassi“, mis põhineb Mario Draghi ja Enrico Letta raportitel ning mis järgmisel viiel aastal Euroopa Liidu tegevust oluliselt suunama hakkab. Kompassis ettepandud Euroopa õiguse lihtsustamist, bürokraatia vähendamist ning digitaliseerimist toetab Eesti kahel käel.

Üks mõjukamaid Euroopa Liidu käsutuses olevaid tööriistu on laienemine, mis on toonud kasu nii liitunud riikidele kui ka kogu Euroopale. Seetõttu on Eesti hoiak kindel – laienemine peab jätkuma ning see peab toimuma tingimuslikult ja kandidaatriikide tegelikku progressi hindavalt. Eesti jaoks on peamine kandidaatriikide õige kurss demokraatia ja õigusriigi küsimustes ning samameelsus välis- ja julgeolekupoliitikas.

Ukraina ja Moldova edusammud liitumisnõuete täitmisel avaldavad muljet, mistõttu soovime, et läbirääkimised esimese teemaderingi üle – õigusriik ja demokraatia – avataks juba käesoleva aasta märtsis. Lisaks on Eesti eesmärk aidata Ukrainal ja Moldoval alustada sel aastal läbirääkimisi ka teistel teemadel. Oluline on ka laienemishoo hoidmine Lääne-Balkanil, kus tahame esile tõsta Albaania, Bosnia ja Hertsegoviina, Kosovo, Montenegro ja Põhja-Makedoonia täielikku joondumist Euroopa Liidu välispoliitikaga.

Tahan positiivselt peatuda eraldi ka Armeenial, kus läbi viidavaid reforme ja riigi lähenemist Euroopa Liidule Eesti tugevalt hindab. Toetame kõiki püüdluseid Lõuna-Kaukaasia piirkonna stabiilsuse tagamiseks ja peame eriti oluliseks, et Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõlmitaks rahulepe võimalikult kiiresti.

Seda, et Euroopa Liidu laienemisele on võimalik ka tagasikäik anda, näitab kahetsusväärselt Gruusias toimuv, kus võimupartei viib riiki eemale nii demokraatiast kui Läänele orienteeritud välispoliitikast. Täiesti selge, et praeguse kursiga Gruusia Euroopa Liiduga ei ühine ning et Gruusias täna faktiliselt võimul olijatel demokraatlikku legitiimsust ei ole. Oleme öelnud, et võimalus sellest kriisist väljatulekuks ja usalduse taastamiseks oleks uute valimiste korraldamine. Kui võimud jätkavad vägivalla kasutamist, oleme valmis jätkama sanktsioonide karmistamisega, sealhulgas viisavabaduse äravõtmisega.

Lugupeetud Riigikogu!

Eesti julgeolek ja heaolu eeldavad aktiivset välispoliitikat, mille jalajälg ei saa enam ammu piirduda vaid meie vahetu regiooni või isegi kogu Euroopaga. Selleks et kaitsta oma huve ja seista oma väärtuste eest, peame oma lugu ise rääkima ja ise oma asja ajama.

Meil on 45 välisesindust, lisaks edendavad meie julgeoleku- ja majandushuve ning abistavad kodanikke kokku ligi 200 aukonsulit 96 riigis. 2024. aastal avasime 12 uut aukonsulaati, sel aastal plaanime veel kuue avamist.

Aasta jooksul tegi välisministeerium kõrgetasemelisi kahepoolseid visiite 55 riiki. Neile lisanduvad Vabariigi Presidendi, peaministri, teiste ministrite ning ka loomulikult Riigikogu välissuhtlus. Igal korral, kui see võimalik ja vajalik, on visiitidel olnud kaasatud Eesti ettevõtjad.

Samavõrd intensiivne on meie mitmepoolne diplomaatia. Oleme ÜRO reformiarutelude aktiivne osaline ja paljudes teemades – näiteks veto kasutamise piiramises – eestvedaja. Jätkame ka Eesti jaoks oluliste põhiväärtuste kaitsmist: 2025. aastal juhime Internetivabaduse koalitsiooni ja koos Saksamaaga Meediavabaduse Koalitsiooni, eeloleval sügisel toimuvatel valimistel kandideerime ÜRO Inimõiguste Nõukokku.

Lähinaabrusest Aafrikani on meie arengukoostöö keskmes Eestile erikaalu andvad haridus- ja digiteemad.

Oleme seadnud endale ambitsioonika eesmärgi kahekordistada järgmise kümne aasta jooksul Eesti eksporti. Selle nimel pingutavad kõik Eesti diplomaadid ning aukonsulid, kes aitavad avada uksi ja luua kontakte nii lähedal kui kaugel. Sel aastal plaanime üle 40 ärisuunitlusega kõrgetasemelist visiiti ja korraldame saatkondades Eesti ettevõtete toetuseks ja investeeringute riiki meelitamiseks sadu üritusi.

Kõigeks selleks on vaja professionaalset välisteenistust ja asjakohast välisesinduste võrgustikku. Vaid umbes 0,3 protsenti sisemajanduse kogutoodangust kulutav välisteenistus toob ühiskonnale nii julgeoleku kui ka majanduskasvu mõttes kaugelt enam tuluna tagasi.

Praegusel ajal ei tule välispoliitika kärpimine kõne alla, peame selle asemel olema senisest hoopis veelgi aktiivsemad. Sellest arusaamast kantuna esitan lähiajal valitsusele ettepanekud, kuidas Eesti välisteenistust edaspidigi tugevdada. Loodan siin parlamendi toele.

Lõpetuseks,

Üleilmsest rahust ja julgeolekust rääkimine pole võimalik Lähis-Idas toimuval peatumata. Hiljuti saavutatud vaherahukokkulepe Iisraeli ja Hamasi vahel, Iraani ja tema toetatud terroriorganisatsioonide märkimisväärne nõrgestamine, samuti võimalus uuele algusele Süürias ja Liibanoni uute võimude ametisse astumine annavad lootust paremale homsele, kuid selleni jõudmiseks peavad pingutama nii regiooni riigid ise kui kogu rahvusvaheline kogukond. Eesti on Lähis-Ida küsimustes olnud järjepidev, toetades inimkannatuste leevendamist ning lähtudes rahvusvahelisest õigusest kahe riigi lahendust.

Järjepidevus jääb meie poliitika trumbiks ka edaspidi.

Ohtude eest hoiatades ja kindlameelsusele üles kutsudes on Eestil olnud õigus.

Oleme oma asja ajamisel olnud välismaal ühtsed ka siis kui koduseinte vahel on tulnud maha pidada väga teravaid vaidlusi.

See ühtsus ja põhimõttekindlus peavad säilima, et neist keerulistest aegadest riigi ja rahvana tervelt ja tugevamalt läbi tulla.

Suur tänu!