:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
/nginx/o/2025/02/16/16659640t1h1c35.jpg)
- See võimalus on täiesti olemas, et Donald Trump läheb mingil hetkel Vladimir Putiniga nõu pidama.
- USA seisukoht oli ka Joe Bideni administratsiooni ajal, et Ukrainat nad ei tahtnud NATOsse võtta.
- Praegune Venemaa ei suuda Euroopale midagi peale suruda, kui eurooplased end kokku võtavad.
Kui tõesti läheb nii, et Donald Trump 9. mail või juba varem läheb Vladimir Putiniga läbi rääkima ja sõlmib täiesti ootamatuid kokkuleppeid, siis oht Eesti ja kõigi Venemaa naabrite julgeolekule kasvab hüppeliselt, nendib rahvusvaheliste kaitseuuringute keskuse direktor Kristi Raik.
Kui murelikud me peame selle nädala sündmuste valguses olema oma julgeolekupärast?
Ega midagi uut otsustatud ei ole. Selles mõttes midagi ei ole kaotatud. Aga USAst tulevad nii vastuolulised sõnumid, et murelikuks teevad nad muidugi.
Ja samas on eurooplased nüüd jälle justkui on šokis. Me oleme neid šokke juba nii palju näinud, et ma ei julge küll väga kindel olla, et sel korral nüüd Euroopa oluliselt rohkem üles ärkab kui eelmiste šokkide peale. Eks paistab.
Kui näiteks sakslastega rääkida, siis siin ollakse ikka väga murelikud, et kui tõesti USA meid maha jätab ega kavatse näiteks Ukraina julgeolekugarantiides osaleda, siis Euroopa ei saa sellega ise hakkama.
Tänase päeva seisuga ei saa. Kui kiiresti me suudame jõuda selleni, et Euroopa saaks selle ise tehtud, kui selline vajadus peaks tekkima?
Ja see võimalus on täiesti olemas, et Trump läheb mingil hetkel kahekesi Putiniga nõu pidama. See on muidugi üks asi, mis tekitab ärevust: mingit kindlust ei ole, ta on täiesti ettearvamatu.
Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi laupäeva hommikul [Münchenis peetud] kõne puhul oli minu jaoks kõige üllatavam see, kui palju ta ise andis mõista, et tema väga palju enam ameeriklastele ei looda. Mida me kuulsime Zelenskõilt, oli väga jõuline üleskutse eurooplastele: nüüd meil on vaja Euroopa armeed, Euroopa peab ennast kokku võtma ja olema ühtne.
Samas andis ta mõista, et tema diskussioonid ameeriklastega ei ole läinud nii, nagu ta oleks oodanud. Ja ta ei ole kindel, mida ameeriklased edasi teevad. Ta ei saa usaldada, et nad teevad Ukraina vaatest õigeid asju.
Kui tõsiselt me peaksime võtma Zelenskõi viidatud luureinfot, et Venemaa võiks suvel viia vägesid erakordselt palju Valgevenesse ja sealt teha midagi ootamatut?
Ma ei oska öelda. Ega seda ju välistada ei saa. Mina ei tea, kas meie enda allikad sellist infot kinnitavad.
Igal juhul on selge, et kui tõesti peaks minema nii, et Trump kas 9. mail või juba millalgi varem läheb Putiniga midagi läbi rääkima ja sõlmib täiesti ootamatuid kokkuleppeid, mis Euroopa jaoks võivad olla katastroofilised, siis oht Eesti ja kõigi Venemaa naabrite julgeolekule kasvab hüppeliselt. Selleks tuleb valmis olla, et see on võimalik stsenaarium.
Ja nüüd on küsimus, et kas seda siis on võimalik kuidagi ära hoida? Kui positiivselt küljelt püüda vaadata asju, siis USA-l mingit selget plaani ei ole. Võib-olla neid ikkagi annab veel veenda ja mõjutada.
Seal on administratsiooni sees erinevaid vaateid. See suhtlus käib ju edasi ja ma arvan, et siin Põhjala-Balti regioonis ja Poola on riigid, mis kõigele vaatamata püüavad ikkagi pragmaatiliselt kuidagi transatlantilisi suhteid hoida. Ja neil on suhteliselt hea positsioon, hea maine Trumpi administratsioonis. Võib-olla ikkagi arvestatakse meie vaadetega, selle nimel tuleb pingutada.
Samas Euroopale on sõnum nüüd väga selge: võtke ennast kiiresti kokku.
Saksamaal on varsti valimised ja uus valitsus tulemas, mis siis loodetavasti ka suhtub julgeolekusse tõsisemalt kui senine. Ja EL omalt poolt teeb nii palju, kui suudab. Aga liikmesriikide seisukohad on muidugi need, mis otsustavad, sõjaline võimekus tuleb ikkagi riikidelt.
Zelenskõi küll rääkis ka Euroopa armee loomisest, aga ma arvan, et sellele me ei ole praegu üldse mitte lähemal kui kui eile või aasta tagasi.
Kui ühtne Euroopa praegu sellest kokkuvõtmises olla võib? Meie saame aru, poolakad saavad aru, sakslased paistavad aru saavat, aga kas näiteks Lõuna-Euroopa liitlased saavad aru? Või, isegi, kui nad saavad teoreetiliselt aru, kas nad tunnevad, et see on pakiline vajadus?
Ma kardan, et nad ei saa sellest samal moel aru. Nad ei tunneta seda samal moel, neil ei ole nende jaoks eksistentsiaalset ohtu, nii see lihtsalt on.
Ja kui nad siiamaani ei ole rohkem panustanud, kas nad nüüd hakkavad seda tegema? Eks näis, aga ma ei ole kuulnud Lõuna-Euroopa liidritelt uusi seisukohti, et nemad arvavad, et nad peaksid oluliselt oma hoiakut muutma.
Meie regiooni riigid teevad nii palju, kui nad suudavad, aga kas siis teised kaasa tulevad? Lõpuks on suured riigid kõige olulisemad: Saksamaa Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania. Kas nende poliitika muutub? Praegu on vara veel öelda.
On need lõunariigid, nagu näiteks Itaalia, Hispaania ja Kreeka, siin üldse piisavalt kaasatud? Võib olla Müncheni konverents ise on ka liiga Põhja-Euroopa keskne?
Me räägime siin väga palju Ukrainast. Ja see on paratamatult teema, mis läheb rohkem korda Põhja-Euroopa riikidele. Ega siin tõesti väga palju neid Lõuna Euroopa riikide hääli kuulda ei ole olnud.
Mis viisil saaks neid rohkem kaasa tõmmata?
Me istume nendega ju koos kõik ELis ja NATOs. Need protsessid on Euroopas kogu aeg käigus, kus nad on sama laua taga.
Üks asi, millest siin on lõputult palju räägitud, on see, et eurooplased kogu aeg küsivad kohta laua taga. See minu meelest ei peaks olema praegu esmane mure. Mingit läbirääkimiste lauda üldse veel ei ole. Me ei tea, millal selline asi tekib.
Euroopal ei ole tegelikult ühist arusaama, et kes oleks see, kes Euroopat esindaks, mis need seisukohad täpselt oleksid. Kui me kujutame ette, et Euroopa oleks kusagil laua taga koos venelaste, ukrainlaste ja ameeriklastega? Kas me tõesti kujutame ette, et ühel päeval on laua taga Trump, Putin, Zelenskõi ja [Euroopa Ülemkogu juht] Antonio Costa? Ma ei näe, et selline päev tuleks.
Olin siin Ukraina teema lõunasöögil, kus ka USA esindaja vastus küsimusele, kas eurooplased saavad olema laua taga, oli pigem, et miks ja kuidas.
Aga kuidas Euroopa siis Ukraina ülesehitust kinni maksab ja julgeolekugarantiisid annab, kui ta ei ole laua taga?
Minu meelest peab Euroopa olema Ukraina selja taga ja neid toetama, selles mõttes aruteludes osalema. Aga kui me nüüd kujutame ette, et ühel päeval tekib rahuläbirääkimiste protsess, kus lepitakse kokku tingimused, siis kindlasti peab seal olema Ukraina.
Aga kes siis oleks see Euroopa esindaja? Kuidas see peaks välja nägema? Eurooplased ise ei kujuta ka ju praegu seda ette. Tegelikult ei ole ühist seisukohta selles osas kujundatud.
Minu meelest me räägime praegu liiga palju kogu aeg sellest, et me tahame olla laua taga. Räägime rohkem sellest, mis see siis on, mida Euroopa tegelikult teeb?
Hea küll, me räägime, et me hakkame kinni maksma Ukraina ülesehitamist, aga kuidas me jõuaksime kõigepealt sinna, et Venemaa edasiliikumine rindel peatada? Euroopa ei ole võimeline seda saavutama praegu. Ameeriklased oleksid, kui nad tahaksid. Aga kas nad tahavad seda teha, see on see kriitiline küsimus.
Kas see pole vastuoluline, et nad räägivad, et Ukraina peaks olema jõupositsioonil, aga samas nad ise ei ole ka valmis andma seda jõupositsiooniks vajalikku ressurssi?
No USA positsioonid on väga vastuolulised.
Jah, kohati on ju välja öeldud samas, et Venemaad tuleb rohkem survestada. Nad on selgelt mõelnud selle peale, mis need võimalused on. Kuidas seda teha. Rohkem sanktsioone? On viidatud ka sellele, et rohkem relvastust ukrainlastele.
Aga siiamaani neid otsuseid ei ole ilmselt tehtud. Ja ma ei tea siis, kuidas USA kujutab ette seda, et nad suudavad venelased viia nii kaugele, et nad kõnelustele tuleksid.
Siiamaani ei näe Kreml minu meelest mingit põhjust kiirustada. Ma arvan, nad vaatavad nagu näitemängu, ootavad et mis kingitusi neile veel tuleb enne, kui asi läbirääkimisteni jõuab. Sest noh, siiamaani tundub, et neile tehakse kõiksugu mööndusi enne, kui keegi isegi hakkab läbi rääkima.
Mis vormis on Ukraina vaim pärast seda nädalat, pärast kõiki neid avaldusi, et nad NATOsse ei saa ja nii edasi?
Lõppude lõpuks, olgem ausad, ega seal midagi uut ei ole.
USA seisukoht oli ka Joe Bideni administratsiooni ajal, et Ukrainat nad ei tahtnud tegelikult NATOsse võtta. Nad rääkisid mingist sillast ja teest ja kaugest tulevikust, aga midagi konkreetselt nad ei olnud valmis tegema.
Bideni seisukoht on alati olnud «no boots on the ground» – nad ei kavatse sõjaliselt sisse minna Ukrainasse.
Bideni administratsioon ei teinud midagi selleks, et Ukraina suudaks okupeeritud alasid tagasi vallutada. Nad tegelikult ei tahtnud seda. See ei olnud nende eesmärk. Nad kartsid, et see põhjustaks Venemaa poolt ei tea, milliseid reaktsioone, kolmanda maailmasõja või midagi muud sellist.
Kõik need tegelikult on ju on tuttavad teesid. Täiesti arusaamatu on see, et miks Trumpi administratsioon peab praegu seda kõike avalikult niimoodi välja ütlema. Sellest on võimatu aru saada. Aga samas nad tõmbasid järgmisel päeval natuke tagasi. [Kaitseminister Pete] Hegsethi sõnavõtt, mis siis nii palju laineid lõi ja eurooplastes šokki tekitas, et nad ilmselt said ise ka aru, et see ei olnud nagu väga hästi ajastatud.
Aga sisuliselt see tegelikult väga midagi ei muuda ja ukrainlased ikka ütlevad, et nad võitlevad edasi. Mida muud neil ikka teha?
Kui peaks minema nii, et Trump ja Putin kahekesi teatavad, et nüüd me leppisime midagi kokku, siis kui see ei ole vastuvõetav Ukrainale, peaks olema ka Ukraina ja Euroopa ühine seisukoht, et see ei ole vastuvõetav ja me ei saa käia selle järgi.
Lõpetuseks, J.D. Vance’i kõne, mis asi see oli?
See oli USA sisepoliitika peegeldus. Et USA süsteem on jõudnud nii kaugele, et seal objektiivselt vaba meediat või objektiivselt sõltumatut kohtusüsteemi varsti ei ole. Kõik on polariseerunud. Kõik on politiseeritud.
Näiteks see teema, et kas need Venemaa püüab lääneriikides valimisi mõjutada. Trumpil on sellele täiesti oma vaade ja tema ütleb, et väidet, et Venemaa on püüdnud USA valimisi mõjutada, on kasutatud tema vastu.
Ja nüüd see sama argument tuuakse Euroopasse. Kui meil on Euroopas valimised, kus me väidame, et Venemaa mõjutustegevuse tulemusel tuli seal ootamatu tulemus, siis USA võtab seisukoha, et ei, mis te siin räägite Venemaa desinformatsioonist.
Ja see on muidugi väga halb, kui USA tõesti võtab seisukoha, et Vene valeinfot justkui ei olegi tegelikult olemas või ei ole see oht ning oht on hoopis see, et Euroopa rakendab tsensuuri.
Need asjad on kuidagi kõik pea peale pööratud Euroopa vaatest. Mille vastu meie siin püüame ennast kaitsta? Millise Venemaa mõjutustegevuse vastu, kui me sellest nii erinevalt nüüd aru saame?
See, jah, tekitab jällegi suuri küsimusi liitlassuhte teemal, et mis need ühised väärtused on, millest me justkui edasi räägime. Kindlasti on need ühiskondades mingis mõttes praegu olemas, meil on palju sarnast ja ühist, kui kõrvutame meie ühiskondade korraldust ja inimeste väärtushinnanguid.
Aga millises suunas USA poliitiline süsteem liigub? Mina näen, et see liigub kaugemale neist ühistest väärtustest. Aga Trumpi administratsioon ütleb, et hoopis Euroopa on see, kes kaugemale liigub.
See on Trumpi lähikondlaste vaade poliitilisele reaalsusele. Ta ju ütles, et Bideni administratsioon on ka teinud seda, et nad väidavad, et on Venemaa mõjutustegevus, võitmaks lihtsalt ise valimisi.
Palju on ka sellest sel nädalal räägitud, kas tuleb uus München. Ajalugu ju ei kordu. Praegu on üks oluline erinevus: ega praegune Venemaa ei ole üldse nii tugev, et ta suudaks Euroopale midagi peale suruda, kui eurooplased ise võtavad end kokku.
Venemaa on praegu palju nõrgem kui Nõukogude Liit siis, kui toimus 1938. aastal Müncheni sobing, kui toimus Jalta – kõik need hirmsad stsenaariumid, millest nad räägivad, et kas need tulevad tagasi. Ma ei näe mingit põhjust, miks Euroopa peaks laskma Venemaal niimoodi midagi dikteerida. Venemaa on liiga nõrk selleks, et see välja mängida.
Aga nad suudavad tuua hävingut ja kaost vähemalt meie piirkonnas.
Nad suudavad kaost tekitada, aga Venemaa püüab muidugi praegu esitada ennast tugevamana, kui nad on. Ja püüab saavutada selle, et nad saavad USAga midagi kahepoolselt kokku leppida ja otsustada.
Aga miks me peaksime laskma neil seda teha? Tuleb lihtsalt edasi võidelda Venemaa vastu ja suruda nad nurka. Venemaa praegune režiim, see, kes praegu sõda Ukrainas peab, ega nad ei suuda seda enam väga kaua jätkata.