/nginx/o/2022/09/30/14867686t1h8bcb.jpg)
/nginx/o/2025/02/19/16667873t1h782f.jpg)
Sõja ajal otsivad inimesed lootust ja see viib nad ka kirikusse. Lahingud peegelduvad isegi ikonograafias, ütleb Ukraina teoloog ja filosoof Orõsja Bila.
INTERVJUU ⟩ Ukraina teoloog ja filosoof: kriisis otsitakse lootust
Eesti inimõiguste aastakonverentsil osalenud Bila õpetab Ukrainas noortele preestritele filosoofiat, räägitakse headusest, kuigi Lvivi sõjakalmistu haudades on ka lahingutes surma saanud Ukraina Katoliku Ülikooli tudengid.
Orõsja Bila
/nginx/o/2025/02/19/16667876t1h0c7b.jpg)
- Sündinud 17. aprillil 1979. aastal Lvivis.
- Ukraina filosoof ja teoloog, kes töötab Ukraina Katoliku Ülikoolis.
- Filosoofia doktorikraad Kiievi Tarass Ševtšenko Riiklikust Ülikoolist ning magistrikraad teoloogias Ukraina Katoliku Ülikoolist.
- Teadustöös keskendub tänapäevasele sotsiaalfilosoofiale, kristlikule antropoloogiale ja eetikale.
Kust tuleb nimi Orõsja Bila?
See on tüüpiline Ukraina nimi, mis levinud rohkem Lääne-Ukrainas. Bila tuleb sõnast «valge». Orõsja on tuletatud Kreeka nimedest Irina või Irene, mis tähendab rahu.
Valge Rahu
Jah, midagi sellist.
Miks inimesed tahavad võimu?
Kas omada või olla? Erich Fromm nimetab seda üheks massiühiskonna suurimaks dilemmaks. Mina arvan, et omamise ja olemise vaheline piir on muutunud imeõhukeseks ehk omamine ja valitsemine on saanud inimeste reaalse olemise osaks.
Meid veavad võim, raha ja seksuaalsuhted, mis on seotud elutahtega. Kolm n-ö trompetit, mille alt tuleb läbi minna ja millega meid pannakse proovile.
/nginx/o/2025/02/19/16667877t1h1412.jpg)
Kas te olete näinud filmi «Konklaav»?
Jah.
Mida te nägite?
Esiteks mulle väga meeldis selle filmi esteetika ja teiseks tõstatas see küsimuse, mis on praeguse aja kiriku missioon.
Ma mõtlesin veel ka sellele, kuidas sageli keskendume kõrges ametis olevate inimeste rollile ning unustame, et tegemist on inimolenditega.
«Konklaavis» võis vaadata, kuidas ka piiskoppidel on oma lood, isiklik elu, oma ainuomane tee, mingid põhjused, miks nad on kirikus nii kõrgetele võimupositsioonidele jõudnud.
Kas saatus on ette määratud?
Henri Bergson märkis 20. sajandi alguses, kuidas teadlased töötavad justkui paigal seisva reaalsusega. Elu on tegelikult aga kogu aeg muutumises. Mina arvan, et me oleme nagu avatud projektid ehk see, kuhu me jõuame, ei ole teada.
Inimeseks olemisele annab aga tähenduse seotus teiste inimestega. Koos teiste inimestega ja nende kaudu tekib mõistmine iseendast. Kui teised meie ümber muutuvad, siis muudab see ka meid.
Ka tulevik on avatud projekt.
Millesse ukrainlased usuvad? Eestlastel on endiselt justkui tugev tõmme metsavaimude poole.
Kristlus saabus Ukrainasse suhteliselt varakult, üheksandal sajandil ja on olnud meiega väga pikalt. Lääne-Ukraina Kreeka-Katoliku Kirik suruti nõukaajal küll põranda alla, ent taaselustus 1989. aastal.
Venekeelsed idaukrainlased määratlesid endid ortodokssetena, kuid tegemist on pigem alati olnud rohkem identiteedi küsimusega, nagu praegu ka Venemaal, ja praktikas inimestel kirikuga ühendus puudus.
1990ndatel, kui hakati Ukrainat taaslooma, vaadati ka Kristluse-eelsesse aega. Ka meil oli usk metsa, loodusjõududesse, mitmetesse Olümpose jumalate lugude moodi jumalatesse, kel igaühel oma troon ja vastutusvaldkond.
Ma tean aga väga vähe inimesi, kes sellesse usuvad.
/nginx/o/2025/02/19/16667878t1hdb81.jpg)
Kas sõja ajal on religioon muutunud olulisemaks?
Me oleme praegu eksistentsiaalses kriisis ja see on hetk, kus otsitakse lootust.
Mina näen küll, kuidas rohkem rahvast käib kirikus. Küsimus pole ainult Jumalaga taasühinemises, vaid otsitakse tuge teistelt inimestelt. Kirik on koht, kust saab näiteks ka abi, et tegeleda traumadega.
Taoline tendents peegeldub ka ikonograafias. Näiteks on Kiievi metroos Neitsi Maarjat kujutav grafiti, mis sai inspiratsiooni last varjendis imetava noore naise fotolt. See ikoon on maalitud päris elu pealt.
Poolteist aastat tagasi küsis mu nelja ja poole aastane tütar öösel, kui õhusireenid hakkasid tööle ja meid tabas järjekordne raketirünnak: «Ema, kus Jumal peidab end, kui raketid kukuvad?» (Pühib ootamatult silmadesse tikkunud pisarad.)
Mida te talle vastasite?
Tal on selline kujutlus Jumalast, et kui rakett on taevas, siis ta ei saa haiget.
Lvivi Katoliku Ülikoolis õpetan filosoofiat ka tulevastele preestritele. Me räägime, miks maailm on ebatäiuslik, ebakindel ja kuivõrd valu ning surm on osa meie füüsilisest reaalsusest, kuigi me ei tahaks kannatada.
Üks asi on aga vägivald, mis on vajalik, et kaitsta oma peret ja lapsi ning teine on vägivald, mida kasutab ründaja. Selles mõttes ei ole Ukraina ja Vene sõdurid võrreldavad. Sõja lõpetamiseks peab agressor peatuma.
/nginx/o/2025/02/19/16667874t1h2aec.jpg)
Kuidas totalitaarsed režiimid puruks praksatavad?
Demokraatia toetub institutsioonidele, ent totalitaarsed režiimid isikutele ja ideoloogiatele.
Näiteks, kes võtab üle Aljaksandr Lukašenka Valgevene? Võib aretada niipalju järglasi, kui tahad, aga karismat ja elukogemusest kantud mõtteviisi ei ole võimalik aretada.
Nõukogude Liidus kujundati iga viie aasta tagant ideoloogiat ümber, mille tõttu jäi sellest ühel hetkel väga õhuke seest õõnes kest ja see ei suutnud enam režiimi püsti hoida.
Selles kontekstis siis ei tohi alahinnata režiimi vastaseid inimesi, sest kui tekivad mõrad, siis nemad astuvad välja. Ukraina protestiliikumiste kese toetus nendele inimestele, kes juba 1960ndatel uskusid, et nõukogudemaale on alternatiiv.
Miks venelased ei hakka Vladimir Putinile vastu?
Iseenesest on ju totalitaarses riigis lihtne elada, liider ütleb mida ja kuidas teha, ning tavainimesel pole mingit vastutust.
Seda kuulete te kusjuures palju ka Putini poliitilise opositsiooni esindajate suust, kes räägivad, et asi pole meis, vaid see kõik on Putini otsus. Me saame ainult rääkida, selgitavad nad läänes.
Putin aga ei käivita rakette, Putin ise oma käega ei tapa inimesi, Putin ei hüppa sõjamasinatesse ega sõida Ukraina poole.
Putin arenes diktaatoriks järk-järgult 1990ndatest alates. Igal ajahetkega, mil inimesed leppisid muutustega diktatuuri suunduvas Vene võimukorralduses, jagavad nad vastutust selle eest.
Näiteks Aleksandr Solženitsõn kirjeldab «Gulagi Arhipelaagis», kuidas nendel inimestel, kes julgesid vangistamise hetkel läbi akna hüpata, õnnestus end päästa. Teised, kes vastu ei hakanud, ootasid oma elu lõppu nagu kariloomad. Neid viidigi tapatalgutele nagu loomi.
Mina kasvasin Nõukogude Liidust pääsemise unistusest kantud lugude sees. Ukrainlaste vastuhakk on tingitud seega ka ajaloolisest mälust, mis ühendab vanavanemaid lapselastega.
Ja siis muidugi, küsimused väärtustest, sest vabadus on ukrainlastele tähtis, nagu eestlastelegi. Ma käisin eile teie okupatsioonimuuseumis. Vabaduse iha tuleb meile juba meid ümbritsevast loodusest, pikkadest vahemaadest, metsadest ja avaratest väljadest.
Samas selline on ka Venemaa loodus.
Vene rahvas on kohati aga endiselt nagu mingi õpitud abituse meelevallas. Miks see nii on? Mis neil viga on? See on minu jaoks tõeline pusle. Ma ei tea vastust.
Kuidas sõda on Ukraina ühiskonda muutnud?
Sõja esimesed kuud oli puhas terror. Omal moel küll valmistas meid selleks ette koroonapandeemia, sest teadsime, kuidas korraldada oma elu ilma teiste inimestega kokku puutumata. Vabatahtlikud hakkasid otsekohe tegutsema, see oli paigas. Peitsime endid varjendites.
Suur muudatus toimus nende inimestega, kes elasid Venemaa piiriäärsetel aladel ja teadmisega, et nad kuuluvad Vene kultuuriruumi. Korraga aga tapsid venelased meid kõiki nagu Butšas ja nad ei kõhelnud seda tehes. Kõik olime ühtmoodi Venemaa vaenlased.
Ukrainlastele tähendas see ühiskonna taasühinemist ja oma identiteedi ümber mõtestamist. See tegi Ida-Ukraina piiriäärsest rahvast ukrainlased.
Me peame mõistma, et tegemist on praegu võltsrahusobitamisega. Eestlased saavad sellest väga hästi aru, kuna Venemaa on ka teie piiri taga
Te põgenesite sõja alguses kodust?
Kui sõda algas, siis mu tütar oli kolme ja poole aastane ning mu abikaasa sundis mind lapsega riigist lahkuma. Ta lihtsalt sundis mind välja. Ta ütles, et see muutub liiga ohtlikuks, sest me ei tea, kas venelased on homme siin. Ma jõudsin Hollandis elavate sõprade juurde.
Üks hollandlanna küsis mu käest, miks me alla ei anna, kellele see korda läheb, et lipp on Vene oma, jääge ikka isenditeks ja küll rahu tuleb. Läänes vist on endiselt mõnel inimesel selline hoiak.
Vastasin siis, et asi pole lipu värvides. Kui venelased tulevad, siis meil pole elu. Nad hävitavad meid kõiki. Nende tulevikuplaanis meile kohta ei ole.
Ja me ei taha elada sellistes tingimustes. Me tahame elada läänes, mitte idas. Tahame elada väärtusruumis, mida Venemaa ei paku.
Kas Ukraina on valmis kõiki välisriikidesse läinuid tagasi võtma?
Muidugi me ootame neid tagasi.
Iga põgeniku lugu on erinev. Inimesed on lahkunud paikadest, millest on alles vaid tühermaa ja seda parimal juhul. Halvimal juhul on see kaetud pommide ja miinidega. Isegi Lviv, kus ma elan, võib ju paista turvaline, aga tegelikult elame alati noateral, sest kunagi ei tea, mis saab.
On õnn, kui inimesed saavad elada riikides, kus neil ohutu. Ega see lihtne pole, tuleb kõike otsast alata ja see mõjutab väga palju lapsi.
Alla kümneaastased kohanevad lihtsalt, ent vanematel lastel on väga raske. Minu tütar rääkis juba kahe ja poole kuu järel hollandi keelt tänavatel liikuvate inimestega selliselt, et ma ei saanud aru. Teismeliste emad aga naasevad tihti, sest nende lastel on toimetulekuraskused.
Mida te sellelt aastalt ootate, kui mõtlete sõja peale?
Tänu Donald Trumpile sattusime turbulentsesse aega. Iga päev tuleb uusi üllatusi, see on tõeliselt segadust tekitav.
Muidugi me tahame rahu, aga mitte sellist rahu, mis väga kiiresti pöördub tagasi sõjaks. Ei tohi anda Venemaale hingetõmbeaega oma strateegiat ümber mõelda ja löögijõudu parandada.
Me vajame rahu, millega tulevased sõjad oleksid välistatud.
Kas me oleme praegu võimelised sellist rahu tegema. Minu arvates mitte. Küsimus on tegelikult tulevikus. Lihtsalt rahulepe rahu pärast, see pole see.
Me peame mõistma, et tegemist on praegu võltsrahusobitamisega. Eestlased saavad sellest väga hästi aru, kuna Venemaa on ka teie piiri taga.
/nginx/o/2025/02/19/16667875t1h4a41.jpg)
See aasta möödub siis Putini ja Trumpi võltsrahusobitamise varjus?
Jah, aga ei tohi unustada, et sellel laval on ka meil koht.
Tõsi on küll see, et ukrainlased sõltuvad lääneriikide toetusest, eriti sõjaabist. Muidugi, meie inimesed on sõjast väga väsinud. Kui me saame aga tulevikku mõjutada, siis tuleb seda teha.
Ukrainlased jätkavad võitlust, vabatahtlike võrgustikud jätkavad sõdurite toetamist. Mõned minu kolleegid näiteks annavad iga kuu poole oma palgast kaitseväele, ja see pole suur palk.
Me peame eesootavateks katsumusteks vaimselt ja füüsiliselt valmistuma ning me teeme seda. Paljud inimesed osalevad esmaabikoolitustel, et olla valmis kriisisituatsioonideks. Keegi ei tea, mis homne toob. Kõigeks peab valmis olema.
Viktor Frankl on öelnud, et koonduslaagrites ei jäänud ellu need, kes ootasid vabastamist või kaotasid lootuse. Ellu jäid need, kes õppisid hakkama saama.
Nii ongi – teed oma tööd, annad iga päev endast parima. See ongi ellujäämistaktika.
Tunneli lõpus seega valgus veel ei paista?
Ma ei näe tõesti praegu väga selle sõja lõppu. See valgus seal tunneli lõpuks oleks pigem nagu mingi ime.
Andestamisest kui sellisest on vist isegi teoreetiliselt rääkimiseks väga vale aeg?
(Vaikib pikalt.) Jah.
Kui palju oma tudengeid olete pidanud rindele saatma?
Meil on väike eraülikool, kus õpib ligi 1500 üliõpilast. 35 meie tudengit on saanud juba sõjas surma. Püüame oma tudengitega ühendust hoida, aga ega meil täpseid arve pole, kui paljud neist on rindel.
Kõige raskem hetk on mul siis, kui lähen Lvivis surnuaiale, langenud sõdurite haudade juurde. Igas teises hauas on keegi, keda sa tead. Sõber, kolleeg, tudeng.
Kas teie arvate, et inimesed on oma põhiolemuselt head või halvad?
Mina tahaksin uskuda, et inimesed on pigem head.
Mida te tavaliselt teete, näiteks pühapäeviti?
Mina, mu abikaasa ja tütar läheme kirikusse, pärast seda kohvikusse. Me veedame koos aega, sest mul on tunne, et tööpäevadel me pole piisavalt koos. Me kohtume sõpradega. Veedame aega mu ristitütrega, kes on mu sõprade tütar. Lapsed mängivad koos.
Üks asi, mida ma olen selle sõja ajal mõistnud, on see, et me alahindame lihtsaid rõõme, mis meil elus on. Tihti me unustame selle, kui õnnelikud me tegelikult oleme ja mõistame seda alles tagantjärele.